Kui maailm tundub kuri, pime ja kylm paik, siis pole midagi paremat, kui jouda koju, kallistada kassi (ja siis taita tema korgeaususe kopsikud!), vedeleda kaelani vannis tulikuumas vees umbes tund aega ning seejarel end diivanile sooja teki alla kerra tommata, villased sokid jalas ning kui abikaasa ikka pole veel toolt koju joudnud, siis kompenseerimaks tunnet, et keegimindeiarmasta, lased tuppa huskid, kes su eluroomu ja musidega yle kylvavad ning sinuga sama teki alla sooja poevad ... ning elu tundub taas helge ja ilus!
Ma kirjutasin siis meie kontori ohku myrgitavast projektijuhist juba eelnevalt. Kolme nadalaga on meie kontor muutunud sojatandriks, koik on yksteise korides, kontori ohk on paranoiast nii paks, et seda voiks fyysiliselt noaga loigata. Asja pole teinud lihtsamaks, et meie omanikke pole kohal olnud: yks taastus operatsioonist ja teine oli arireisil Hiinas. Ingrid oli poolteist nadalat tagasi nutmas oma silmad peast ja lahkumas. Ma anusin teda jaama ja mitte alla andma. Ent eile oli minu kord plahvatada: ma olin viidud seisu, kus enamus aega tundsin ma end kui ahv vaateaknal, keda koik voivad narritada, napuga togida, keelt naidata ja jooksutada edasi tagasi yles-alla ning toestada, toestada toestada toestada!!!! voi siis voitlesin kui nurka surutud hiir, seistes silmitsi ryndavate kobradega... nii et paeva lopuks ei teadnud ma enam ei oma nime ega vanust... Meie omanikud pole minu ja Ingridiga mitte kunagi nii kaitunud, nagu see projektijuht. Meil oli olnud avatud ja otsekohene suhtlemine, avatud uste poliitika ning meeskonna too. On olnud head huumorit ja naeru, eneseirooniat ja tuge, kui kahtlesid endas ning abi, kui ei teadnud, kuidas mingi olukorraga toime tulla. Ent eile hommikuks polnd sellest harmooniast midagi alles, kahrikuna oli see mees lainud isegi nii kaugele, et ta vottis yle meie yhe omaniku kabineti, troonides meie omaniku laua taga, sel ajal kui omanik konutas diivaninurgas arvuti syles! Eile hommikul langes viimane piisk! ... paanikahoog oli nii vagev, et minu ylemus kartis, et annan otsad! Oma teel trepist alla jooksin ma omanikule sylle...
Minu austatud tooandja oli rabatud, nahes mis seisundisse ma viidud olin ja ilmselt enam MIKS ma sellises seisus olin.... Tema on selline inimene, kellel on olnud aarmiselt rahustav moju minu yle ja ilmselt on ta planeedil Maa jargmine inimene peale Antoniot, kellel on oskus paanikaga toime tulla.
Kahrikuga ma rohkem ei pidanud silm silma vastas seisma, sest omanikud vedasid mind hoopis endaga kaasa yhele arikohtumisele ja peale seda kylastasin meie ettevotte kahte haru ning sain rahus hingata! Molemad omanikud rebisid mult valja lubaduse olla esmaspaeval tagasi oma laua taga ning samas lubasid tegeleda kahrikuga nadalavahetusel. Viimane asi mida nad hetkel vajaksid on naha kahte tyhja lauda kontoris, sest nad saavad ise ka aru, et kahrikust poleks asja mitte yhegi praktilise asja tegemiseks.
Ent ,,,, Uus hommik, teine reaalsus, uued valjakutsed, juukseloikus ja korrigeerimine, Vene poe kylastamine ja lounaks amma poole minek!
Carpe diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar