Aeg lendab ja peagi on sellest aastast juba neli kuud moodas. Ei saagi aru, kuhu on sel ajal nii kiiret ja kuhu ma isegi torman?
Minu paevad on koik autopiloodil: paevavalge veedan tool, pimeduse varjus korraldan end toole ja koju ning kui siis moni tund jaab aega yle, siis veedan selle perega.
Too juures on olnud selline areng, et meil asus toole projektijuht ja segadus on majas! Segadus saabus esimese katsega meiega kollegiaalne omapoiss olla, kysides, et kus te leedid ka lounal tavaliselt kaite? Vat see yletas kyll meie valukynnise, sest kujutaks ju ette, et peale esitlemist tuleb suust valja miski ametialane kysimus.... Ent meie molemad tostsime sellise jaburuse peale oma silmad lahti oma pooleliolevalt toodelt ja vaatasime molemad teda suurte silmadega yles tostetud kulmukaarte all: eeehm..... me pole kordagi olnud aega lounal kaia!? Jutusoon sai onneks sellega otsa ning mees tagurdas meie toast tagasi oma pessa.
Segadus on alles algamas, sest me tegelikult ei saagi aru, mis projektiga tegu on, mida see mees kynnihobusena vedama on pandud ja mulle on kohale joudnud, et mida rohkem ta oma vagu veab, seda rohkem on segaduses ta ka ise. Joonistasin talle kord kavandi meie 6 ettevotte struktuurist ja kes kellega kaupleb ning kuidas arveldused kaivad ning anname toele au, see ongi jumalast segane vark .... Ilmselgelt ta segab meie too tegemist, seisab su korval ja esitab kysimusi nagu gestaapolane ja esimest korda on meie majas tunda pinget! Siiani on meil olnud avatud uste poliitika, ent see mees raagib omanikega ainult sosinal ja suletud uste taga. Ja kui omanikud on majast ara, siis tema laheb kondima voi siis lobiseb telefonis oma sopradega viimaseid kylauudiseid... Yhel paeval, kui ta taas yritas olla kelmikalt seltskondlik, loppes ka see katse nurjumusega, sest tema parimise peale, miks meil koogis kypsiseid pole kohvi korvale, kehitasime me molemad olgu ja mina vastasin, et me pole kordagi koogis kohvigi teinud voi kapiuksigi avanud.
Siis yhel ohtul, kui mina olin just lopetamas oma 11 tunnist maratoni laevanduse ja arvetega, hakkas ta mulle isalikult raakima mingitest protsessidest, et miks me teeme asju nii nagu me teeme (miks myyk Uus-Meremaale kaib labi Hong Kongi, miks osa arveid makstakse aga Austraaliast jne).... Ma kuulasin ta ara ning nahvasin talle tagasi, et mina teen nii nagu mulle oeldakse ja mina ei pane kysimargi alla seda, mida omanikud tahavad voi miks nad teevad nii nagu nad teevad ning et mul pole olnud siiamaani aega panna jalg kaela taha isegi sekundiks ning motiskleda, miks maailma asjad on sellised nagu nad on.... Pohjakoristajana on mul 1000 rauda korraga tules ning filosoofia jaoks hetkel minu paevaraamatus kohta pole... Ma ei tea miks,aga see mees ajab mul ihukarvad pysti, kui ta vaikselt ruumi imbub, su korvale end seisma satib ning vaatab, mida sa teed... Tunnen end nagu hiir, kelle kass on nurka surunud.... Ja ma tean, et nii ei tunne mitte ainult mina! Yhel paeval olin ma tunnistajaks, kus tema mahitusel lasti Ingridil pea otsast ning kui Ingrid ikka veel vapralt vastu voitles, siis selgus et oooooops... Ingridil oligi oigus! Akku kuulaks enne ikka argumendid ara ja siis hukkaks avalikult, kui selguks et surmapatt on toimuma saanud?
Aeg annab alati arutust ja ma loodan, et see projekt mida see creep veab, ei vii meie meeskonda nelja tuule poole! Eile koitis mingil hetkel mulle, et akki on tegelik pohjus hoopis mingi sisekonflikt meie omanike vahel?
Enne veel, kui creep silmapiirile ilmus, oli mul omanikega jutuajamine, kus ma avalikustasin oma palve votta toole lisainimene. Mul on molema omanikuga vaga hea klapp ja mul polnud mingit hirmu nende poole poorduda. Olukorras kus hangete pool on huvitav, ent narvesoov ja pidev draama on ohus ning raamatupidamise pool on igavam, tehnilisem, ent tunduvalt rahulikum, avaldasin ma soovi jatkata raamatupidamise poolega (on ju seda draamat elus nahtud juba ka, tahaks nokitseda omaette, vaikuses ja rahus!)... Molemad mehed said must aru ja me asusime uut inimest otsima kohe sel paeval. Siiani pole me veel kedagi leidnud, ent loodame parimat! Naersin siiski, et enne kui mul lihtsamaks laheb, kasvab mu koormus aga veelgi, sest selgitada uuele tulijale otsast peale kogu seda hangete/laevanduse asja ning samal jatkata kogu tooga... Pressure is on!
Ent igapaevane reis toole ja tagasi, see votab igasuguse pinge maha! Nii tore on jalgida inimeste kaitumist (naiteks kui tipptunnil on kaks rongi jarjest ara jaetud ja siis jargmist rongi ootab kolme rongi tais inimest ning kui vastu ootusi selgub, et koik see kolmekordne mass inimesi seisab vale perrooni peal ja kuidas siis inimesed nagu kiskjad kaituvad, tormates yle laipade oige perrooni suunas!!!!!)ja kuulata nende lugusid ja vahel on lihtsalt hea tyhja pilgiga ka lihtsalt aknast valja pimedusse vahtida!
Seda pole vist vaja mainidagi, et kui siis lopuks koju jouan, siis see tunne, mis mind valdab, on yleelusuurune:
Finally, peace inside me!
Minu paevad on koik autopiloodil: paevavalge veedan tool, pimeduse varjus korraldan end toole ja koju ning kui siis moni tund jaab aega yle, siis veedan selle perega.
Too juures on olnud selline areng, et meil asus toole projektijuht ja segadus on majas! Segadus saabus esimese katsega meiega kollegiaalne omapoiss olla, kysides, et kus te leedid ka lounal tavaliselt kaite? Vat see yletas kyll meie valukynnise, sest kujutaks ju ette, et peale esitlemist tuleb suust valja miski ametialane kysimus.... Ent meie molemad tostsime sellise jaburuse peale oma silmad lahti oma pooleliolevalt toodelt ja vaatasime molemad teda suurte silmadega yles tostetud kulmukaarte all: eeehm..... me pole kordagi olnud aega lounal kaia!? Jutusoon sai onneks sellega otsa ning mees tagurdas meie toast tagasi oma pessa.
Segadus on alles algamas, sest me tegelikult ei saagi aru, mis projektiga tegu on, mida see mees kynnihobusena vedama on pandud ja mulle on kohale joudnud, et mida rohkem ta oma vagu veab, seda rohkem on segaduses ta ka ise. Joonistasin talle kord kavandi meie 6 ettevotte struktuurist ja kes kellega kaupleb ning kuidas arveldused kaivad ning anname toele au, see ongi jumalast segane vark .... Ilmselgelt ta segab meie too tegemist, seisab su korval ja esitab kysimusi nagu gestaapolane ja esimest korda on meie majas tunda pinget! Siiani on meil olnud avatud uste poliitika, ent see mees raagib omanikega ainult sosinal ja suletud uste taga. Ja kui omanikud on majast ara, siis tema laheb kondima voi siis lobiseb telefonis oma sopradega viimaseid kylauudiseid... Yhel paeval, kui ta taas yritas olla kelmikalt seltskondlik, loppes ka see katse nurjumusega, sest tema parimise peale, miks meil koogis kypsiseid pole kohvi korvale, kehitasime me molemad olgu ja mina vastasin, et me pole kordagi koogis kohvigi teinud voi kapiuksigi avanud.
Siis yhel ohtul, kui mina olin just lopetamas oma 11 tunnist maratoni laevanduse ja arvetega, hakkas ta mulle isalikult raakima mingitest protsessidest, et miks me teeme asju nii nagu me teeme (miks myyk Uus-Meremaale kaib labi Hong Kongi, miks osa arveid makstakse aga Austraaliast jne).... Ma kuulasin ta ara ning nahvasin talle tagasi, et mina teen nii nagu mulle oeldakse ja mina ei pane kysimargi alla seda, mida omanikud tahavad voi miks nad teevad nii nagu nad teevad ning et mul pole olnud siiamaani aega panna jalg kaela taha isegi sekundiks ning motiskleda, miks maailma asjad on sellised nagu nad on.... Pohjakoristajana on mul 1000 rauda korraga tules ning filosoofia jaoks hetkel minu paevaraamatus kohta pole... Ma ei tea miks,aga see mees ajab mul ihukarvad pysti, kui ta vaikselt ruumi imbub, su korvale end seisma satib ning vaatab, mida sa teed... Tunnen end nagu hiir, kelle kass on nurka surunud.... Ja ma tean, et nii ei tunne mitte ainult mina! Yhel paeval olin ma tunnistajaks, kus tema mahitusel lasti Ingridil pea otsast ning kui Ingrid ikka veel vapralt vastu voitles, siis selgus et oooooops... Ingridil oligi oigus! Akku kuulaks enne ikka argumendid ara ja siis hukkaks avalikult, kui selguks et surmapatt on toimuma saanud?
Aeg annab alati arutust ja ma loodan, et see projekt mida see creep veab, ei vii meie meeskonda nelja tuule poole! Eile koitis mingil hetkel mulle, et akki on tegelik pohjus hoopis mingi sisekonflikt meie omanike vahel?
Enne veel, kui creep silmapiirile ilmus, oli mul omanikega jutuajamine, kus ma avalikustasin oma palve votta toole lisainimene. Mul on molema omanikuga vaga hea klapp ja mul polnud mingit hirmu nende poole poorduda. Olukorras kus hangete pool on huvitav, ent narvesoov ja pidev draama on ohus ning raamatupidamise pool on igavam, tehnilisem, ent tunduvalt rahulikum, avaldasin ma soovi jatkata raamatupidamise poolega (on ju seda draamat elus nahtud juba ka, tahaks nokitseda omaette, vaikuses ja rahus!)... Molemad mehed said must aru ja me asusime uut inimest otsima kohe sel paeval. Siiani pole me veel kedagi leidnud, ent loodame parimat! Naersin siiski, et enne kui mul lihtsamaks laheb, kasvab mu koormus aga veelgi, sest selgitada uuele tulijale otsast peale kogu seda hangete/laevanduse asja ning samal jatkata kogu tooga... Pressure is on!
Ent igapaevane reis toole ja tagasi, see votab igasuguse pinge maha! Nii tore on jalgida inimeste kaitumist (naiteks kui tipptunnil on kaks rongi jarjest ara jaetud ja siis jargmist rongi ootab kolme rongi tais inimest ning kui vastu ootusi selgub, et koik see kolmekordne mass inimesi seisab vale perrooni peal ja kuidas siis inimesed nagu kiskjad kaituvad, tormates yle laipade oige perrooni suunas!!!!!)ja kuulata nende lugusid ja vahel on lihtsalt hea tyhja pilgiga ka lihtsalt aknast valja pimedusse vahtida!
Seda pole vist vaja mainidagi, et kui siis lopuks koju jouan, siis see tunne, mis mind valdab, on yleelusuurune:
Finally, peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar