Varasügisene

Ega enne ei saanudki aru, et kalendri järgi sügis käes on, kui minusugune nähtamatu naine hakkas hommikuses rongis imelikke pilke saama, olles ainuke kes kandis lühikesi käiseid, sel ajal kui kõik korralikud kodanikud olid end kuubedesse ja sallidesse mähkinud ning suusamütsid pähe surunud... Mitte et see tähelepanu mulle oleks korda läinud lol

Tegelikult on nii, et meil on olnud kiired ajad. Kõikide asjaolude summana on meil veebruari lõpust märtsi keskpaigani sünnipäevade ja aastapäevade jada, korralikult Murphy seadusi järgides. Ja nii me siis klapitame oma tähtpäevi sobituma tööpäevadega ning kogu kaasatuleva logistikaga. Sest isegi kui meie ei orgunni ja loodame lõdvalt võtta, siis laps on juba omakorda teinud mingi topeltbroneeringu või sebinud maja teismelisi täis.... ning nii ikka kolm päeva järjest! (Ma siin aegajalt palvetan, et meie laps ei valiks endale tulevikus logistiku ametit, sest sel alal tal kaasasündinut annet küll pole!)

Oma pulma-aastapäeva tähistasime teist aastat Gold Classi kinos ja ikka meie perele kohaselt, vaadates kuidas inimestel päid otsast lastakse, seda korda siis Ameerika Snaiperit vaadates! (ma usun, et see päev, mil ma nõuan oma abikaasalt teemantsõrmust tuleb varem, kui see päev, mil ma oma südame romantilistele filmidele annan..... kuigi ma loodan, et minu eluea jooksul ei tule mul kummagi dilemmaga silmitsi seista, sest kui ma isegi ühega neist peaks lagedale tulema, siis telliks mu pere mulle kiirabi brigaadi hullumajast kohale!)

Ja üleüldse, kõik on korras, elu toimib täpselt nagu peab: mitte kunagi otse ja sirgelt lol

Ükspäev sattusin trammijuhi otsa, kes oli mingil põhjusel kogu maailma peale vihane. Kelle peale sa ikka oma ebaõnne ja/või kurja saatuse välja valad, kui rahvamassile pungil täis trammis. Trammijuht vedas meid nagu küttepuid GAZ53-ga. 3 km võttis aega 20 minutit, kõikusime siis koos trammijuhi manöövritega küll ette (kui trammijuht jalaga pidurile hüppas) või kõik kooris taha, kui tramm vingaaliga kohalt võttis... Kolmanda pidurduse ajaks olid mul kaaskannataja hambad õlas kinni ja minu küünarnukk ilmselt muljus mu kõrvalseisja ribid... Ent rasketel aegadel hoiavad inimesed kokku ning suud kriipsuks surutult kannatasime vaikuses õhupuudust ning keskmisest tihedamat (üle)asustust, sest tegu oli tipptunniga ning kõik tahtsid saada lihtsalt koju.... Ma oleks muuseas läinud isegi trammijuhi käest ajaloo huvides nime küsima peale sellist sõitu ameerika mägedes, kui mul poleks sellisest sõidustiilist süda nii paha old, et ainuke asi, mis minu suust oleks sel juhul välja tulnud, oleks okse....

Nii. Trammi pealt maha voolatud, toimetasin end kuidagi rongiperroonile. Vahel kohe veab - rongi peatudes avanes uks täpselt minu vastas. Rahvavool lükkas mu uksest sisse ja mingi nipiga leidsin end istumast mittepäikesepoolse akna all..... Kõlas kui ulme ja puhkus paradiisis! Ent ... not meant to be! Liiga palju ei saa ju ka vedada: nii kui rong liikuma hakkas, hakkas röökima imik täpselt minu kukla taga! Ja röökima ikka nii nagu röögitakse. Kurgu põhjast ja reisi lõpu poole kähisedes, ent endiselt röökides! Teades minu väga madalat müraläve, ei ole vist vaja mainidagi, kuidas ma end oma kestas tundsin.... Selle imiku röökimisega ühines ka teine imik, miski kõrgem side vist kahe beebi vahel ja lõpuks lisandus koori ka miski umbes 2 aastane laps... Ei saa jätta mainimata, et kogu seda kakofooniat täiendas kaasakussutajate koor, kes siis üritas tulutult kisakõrisid vaikseks plutitada... Absoluutselt raisatud energia. Ja just siis, kui ma surema valmistusin, sain ma tekstsõnumi ühelt superenergiliselt sõbralt Poolast, kes teatas reipalt, et ta tuleb mulle just sellel õhtul külla!!!! Toksisin oma klimpjate sõrmedega täiesti ebaadekvaatse sõnumi talle, et sorry, ent mul on siin rongitäis kisendavaid beebisid ning et mul süda paha... Ilmselt ta mind enam oma sõbraks ei pea!!!

Umbes 20 minuti enne kodupeatust imikud lahkusid rongist ja vaikus, mis võttis maad, oli kurdistav. Tundsin, et kui kohe nüüd koju saan, siis ehk jään ellu.... 2 peatust enne kodu aga rong jäeti seisma ning vaikuse katkestas teadaanne rongijuhilt, et rong on jäetud seisma, kuna järgmises peatuses toimub politseioperatsioon ning meid jäeti edasisi teadaandeid ootama..... Ootajale on aeg pikk, seda enam kui ootaja eelistab pigem vikatimeest selles staadiumis....

... ent nagu alati, lõpp hea, kõik hea. Ka sel korral ilmus vikatimehe asemel minu radariekraanile kallis kaasa, kes mu rongi pealt maha võttis, autosse lohistas ning siis koju toimetas ning kamandas kohe voodisse, kuhu ma ma poole lause pealt koomasse langesin!

Fast forward 10 tundi ja ime oli sündinud, lill oli elule tagasi ärganud ning juba toimetas reipalt läbi päikesetõusu tööle kobistada!

Ja töö juures mulle endiselt meeldib, sest seda aega, kus peaks välja mõtlema, kuidas töötegemist teeselda, sellist meie majas kunagi vist ette ei tule! Endiselt ei ole meil olnud mahti minna lõunale mõnesse neist trendikohvikutest. Ühel päeval teel postkontorisse, kuhu on edasi tagasi 2 x 960 sammu, lugesin möödaminnes üle 26 erinevat kohvikut ja pubi, mille uksest ma möödusin. Ja siis mõtled, et kuidas sa selgitad tehasetöölisele, et isegi kontoritööd saab teha nii, et higi lendab?

Siinkohal on vist õige aeg lisada piltmõistatus: mõista, mõista, mis on pildil?

Vastusevariandid:
1. graffitiga kaetud garaaz
2. laohoone
3. automehhaaniku töökoda

Kõik 3 on valed! Tegu on meie lemmikkohvikuga, kust väidetavalt saab Melbourne parimat kohvi!!! Meie ettevõtte omanik viis mu sinna esimesel päeval, tuvustamaks ümbruskonda. Fakt on, et maja, mis näeb välja kui mahajäetud laohoone, ent sisse astudes leiad ees rahvast täis trendikohviku, siis räägib see ise-enda eest, arvestades, et väljaspool pole isegi silti! Ja nii meie rada igapäevasel keskhommikuel kohviringil ei rohtu! Ent see on ka meie ainus nõrkus selles ahvatlevas naabruskonnas!

Seniks aga peace inside me: pidustuste hooaja lõpp ei ole enam kaugel!