Mul on alati kahju raisatud ajast, mis kulutatud tarbimiskultuurile, ent eile hommikul soidutasin aarmise vastumeelsusega ennast kohaliku ostukeskuse parklasse. Ja nagu alati, et kui pean minema, siis juba lahen varakult, et valtida esimese asjana paanikahoogu, rajades teed labi sihitu liiklejate massi ning keharaskusega inimhulgast labi pressides.
(Viimasel ajal olen onneks juhtunud kokku teistegi kaaskannatajatega, kes ostlemist vihkavad, seega tunnen et elu lopuks kuulun mingisse gruppi ja pole enam yksi :D)
Juuksuri juurde joudsin nagu koju, sobralikud inimesed, siirad naeratused, kalli kalli oma ihujuuksuriga ja teisega, kes aegajalt ka mu pead kohendab ja kulme satib, ning siis langesin kaheks ja pooleks tunniks ondsusesse, kus silm oli vidukil ja kellegi tookad sormed mudisid peanahka... Keeldusin isegi pakutavast valikust naisteajakirjadest, sest ei tahtnud oma mittemidagimotlemist nasiteka klatshiga ara rikkuda...
Tagasiteel parklasse kylastasin loomulikult prillipoodi (....sest ajaga asjad muutuvad: nii leidsin ma end ykspaev apteegist ostmas mitte beebipille, vaid ealise isearasusena hoopis prillide puhastamise lappe...), sattisin umbes 20 erinevat prillipaari ette, tegin oma peas markmeid ja raakisin edukalt iseendaga ning kui siis nurga tagant valja astusisn, seisin silmitsi yhe oma lahema sobraga siin Austraaliamaal... Kuigi me elame teineteisest 400 meetri kaugusel, onnestub meil kokku saada igasuguste asjaolude tottu ainult korra aastas. Nii me siis kiresime seal kallistades ja kui me molemad saime aru, et tana meil polegi kuhugi kiiret, maandusime esimese ettejaava kohviku laua taha ja uskuge voi mitte, jargmise kahe tunniga parandasime me koik inimkonna probleemid ning loime ideaalse maailma, kus valitseb vaikus ja rahu, kus armastus eksisteerib tingimusteta kus pole tagakiusamist ning vagivalda, kus liblikad voivad lennata ja inimloom voib jargida oma sydant ning kus pole kohta kommentaaridel a la sul on seljas ylemoodunud hooaja kampsun voi minu meelest oled sa kaalus juurde votnud voi et ma ei tarbi enam nisutooteid voi sinu vanuses sul peaks olema arvestatav juveelikogu voi sa PEAD silmaymbrusekreemi kasutama jne jne Selle kalli inimesega on meil taiesti oma meetod, kus me raagime samal ajal korraga ja taiesti erinevatest asjadest ja seda koike ylehelikiirusega, nii et me jagame infot nagu kuulipildujast tulistades :D
Igal juhul koju tagasi joudes oli tunne, nagu oleks 10 kg kergem (you wish!) voi koik poorid naos kadunud (you wish!), selline oli selle kokkusaamise moju!
SOMETIMES PEOPLE ARE BEAUTIFUL.
NOT IN LOOKS.
NOT IN WHAT THEY SAY.
JUST IN WHAT THEY ARE.
/Markus Zusak/
Vahel on inimesed ilusad.
Mitte selleparast, kuidas nad valja naevad.
Mitte selleparast, mida nad ytlevad.
Vaid selleparast kes nad on!
(Viimasel ajal olen onneks juhtunud kokku teistegi kaaskannatajatega, kes ostlemist vihkavad, seega tunnen et elu lopuks kuulun mingisse gruppi ja pole enam yksi :D)
Juuksuri juurde joudsin nagu koju, sobralikud inimesed, siirad naeratused, kalli kalli oma ihujuuksuriga ja teisega, kes aegajalt ka mu pead kohendab ja kulme satib, ning siis langesin kaheks ja pooleks tunniks ondsusesse, kus silm oli vidukil ja kellegi tookad sormed mudisid peanahka... Keeldusin isegi pakutavast valikust naisteajakirjadest, sest ei tahtnud oma mittemidagimotlemist nasiteka klatshiga ara rikkuda...
Tagasiteel parklasse kylastasin loomulikult prillipoodi (....sest ajaga asjad muutuvad: nii leidsin ma end ykspaev apteegist ostmas mitte beebipille, vaid ealise isearasusena hoopis prillide puhastamise lappe...), sattisin umbes 20 erinevat prillipaari ette, tegin oma peas markmeid ja raakisin edukalt iseendaga ning kui siis nurga tagant valja astusisn, seisin silmitsi yhe oma lahema sobraga siin Austraaliamaal... Kuigi me elame teineteisest 400 meetri kaugusel, onnestub meil kokku saada igasuguste asjaolude tottu ainult korra aastas. Nii me siis kiresime seal kallistades ja kui me molemad saime aru, et tana meil polegi kuhugi kiiret, maandusime esimese ettejaava kohviku laua taha ja uskuge voi mitte, jargmise kahe tunniga parandasime me koik inimkonna probleemid ning loime ideaalse maailma, kus valitseb vaikus ja rahu, kus armastus eksisteerib tingimusteta kus pole tagakiusamist ning vagivalda, kus liblikad voivad lennata ja inimloom voib jargida oma sydant ning kus pole kohta kommentaaridel a la sul on seljas ylemoodunud hooaja kampsun voi minu meelest oled sa kaalus juurde votnud voi et ma ei tarbi enam nisutooteid voi sinu vanuses sul peaks olema arvestatav juveelikogu voi sa PEAD silmaymbrusekreemi kasutama jne jne Selle kalli inimesega on meil taiesti oma meetod, kus me raagime samal ajal korraga ja taiesti erinevatest asjadest ja seda koike ylehelikiirusega, nii et me jagame infot nagu kuulipildujast tulistades :D
Igal juhul koju tagasi joudes oli tunne, nagu oleks 10 kg kergem (you wish!) voi koik poorid naos kadunud (you wish!), selline oli selle kokkusaamise moju!
SOMETIMES PEOPLE ARE BEAUTIFUL.
NOT IN LOOKS.
NOT IN WHAT THEY SAY.
JUST IN WHAT THEY ARE.
/Markus Zusak/
Vahel on inimesed ilusad.
Mitte selleparast, kuidas nad valja naevad.
Mitte selleparast, mida nad ytlevad.
Vaid selleparast kes nad on!
Kommentaarid
Postita kommentaar