Nyyd peate andex andma, aga edasine jutt tuleb kyll nyyd inglise tahestikuga, kuna mul on tapselt kaks tundi vana arvuti ja pole olnud aega eesti tahestikuga klaviatuuri arvutisse seadistada. Ju ma sellega saaks ise hakkama, ent pereisa palus seda ise teha, kui toolt tagasi tuleb... Mehe soovid tuleb taita ja mehele tuleb jatta mulje, kui voimas ja koikeoskaja ta on!
Meil onneks sai otsa loputuna tunduv kohustuslik pidupaevade jada ja nyyd voime elada omas vanas rahus edasi ning argirutiinil sarada.
Argirutiin on vaga hea, ei mingeid apsakaid ega yllatusi:
kell 4 yles
kell 4.05tapjakohv
kell 4.30 hommikune dush
kell 5 jalutuskaik rongi peale
kell 6.15 45 minutit kehamuljumist nurgapealses spordisaalis
kell 7.15 toolaua taga ja sealt edasi on kysimus ainult, kas hilishommikune kohv saabub kell 10 voi 11.... ning siis enam ei vaadata tagasi kuniks on aeg koju minna (no see voib varieerida tund kaks voi ka kolm!)!
Igal teisel reedel sammume nurgapealsesse pubisse voi nagu viimasel korral, marssisime marksa edumeelsemasse kohta toonadala loppu tahistama klaasi shampanjaga, Tegelikult mis sa siin tahistad, ega too otsa saa, pigem nagu tombad joone liivale, et nyyd algab eraelu, kaheks paevaks vahemalt!
Rohkem kui kahe kuuga olen end treeninud oskuslikuks linnaliiklejaks: pigem lykkan edasi kontorist lahkumist ning istun tunni kauem oma laua taga, kui viskun tipptunni yhistransporti avatud lougade vahele. Valdin teadlikult sisenemast (sorry, surumast!) trammi kell 4.30 ja 5.30 vahel, sest see on minusuguselle orna hingega ja tndlikus eas naisterahvale nagu lopule viimata enesetapp.... Eelmisest vintsutusest on siiani kaaskannataja hambarida mu ola peal sinetamas.... Niisis astun trammile pigem tund hiljem ja naudin ilma ning inimesi (jah, see on kategooria, mille jalgimisest vist kunagi kyll ei saa!)
Paar korda on juhtunud, et keset tipptundi rongiliikluses on valjuvad rongid tyhistatud. oppisin taas kogemusest ning selle asemel, et keskvaksalis 20 minutit jargmist rongi oodata ja olla solidaarne 1000 pealise toorahva massiga, soidan hoopis vastassuunas yhe peatuse tagasi ja seega sisenen oma rongi enne, kui jargmises peatuses kaks rongitait pettunud kaasliiklejaid yritab end yhte rongi samaaegselt sisse mudida.... Mina istun aga rahus ja roomsalt juba kenasti oma (alati) mittepaikese poolsel istmel, naoga soidu suunas, akna all ning voiks lausa vilet lasta, kui oskaks! Voiks ju silmagi looja lasta, ent minu eas ma enam ei oska keset paeva magada!!!
50 minuti hiljem leian ma end aga labi valjasurnud aarelinna kodu poole sammumas, kassiga nurgapealsest majast ohtuseid uudiseid vahetamast ning eriti heal paeval ootab minu abikaasa juba perrooni aares, et oma kalleim aare koju tarida..... ja pliidi ette istutada :D
Ma saan aru jah, et mu tunnid kodus jaavad lyhikeseks ja et kell kaheksa vajun ara nagu vana plaat ning kella 9 ohtul olen zombie valmis, ent seda rohkem naudn ma nadalavahetust, kui hommikul ajab mind yles kohviveski (jah, meiesuguste kohvihoolikute majapidamises on meil varskelt jahvatatud kohvioad igal hommikul) urin ja/voi paikesekiir kardinaprao vahelt ning koos kohviga saabub voodisse varske ajaleht. Ahh, kuidas ma armastan seda hetke!
Ja see on toesti ainult hetk, sest rutiini kohaselt vallutavad kohe peale kohvi valmimist majapidamise huskid, kes suurest erutuset labi maja tuiskavad, yle voodite lendavad, jooksu pealt su musidega yle valavad ja miski pole enam endine: karvad lendavad, majapidamine vappub, asjad kukuvad, kaos on loodud ning maja on arganud elule tagasi! Voila!
Loving it!
Meil onneks sai otsa loputuna tunduv kohustuslik pidupaevade jada ja nyyd voime elada omas vanas rahus edasi ning argirutiinil sarada.
Argirutiin on vaga hea, ei mingeid apsakaid ega yllatusi:
kell 4 yles
kell 4.05tapjakohv
kell 4.30 hommikune dush
kell 5 jalutuskaik rongi peale
kell 6.15 45 minutit kehamuljumist nurgapealses spordisaalis
kell 7.15 toolaua taga ja sealt edasi on kysimus ainult, kas hilishommikune kohv saabub kell 10 voi 11.... ning siis enam ei vaadata tagasi kuniks on aeg koju minna (no see voib varieerida tund kaks voi ka kolm!)!
Igal teisel reedel sammume nurgapealsesse pubisse voi nagu viimasel korral, marssisime marksa edumeelsemasse kohta toonadala loppu tahistama klaasi shampanjaga, Tegelikult mis sa siin tahistad, ega too otsa saa, pigem nagu tombad joone liivale, et nyyd algab eraelu, kaheks paevaks vahemalt!
Rohkem kui kahe kuuga olen end treeninud oskuslikuks linnaliiklejaks: pigem lykkan edasi kontorist lahkumist ning istun tunni kauem oma laua taga, kui viskun tipptunni yhistransporti avatud lougade vahele. Valdin teadlikult sisenemast (sorry, surumast!) trammi kell 4.30 ja 5.30 vahel, sest see on minusuguselle orna hingega ja tndlikus eas naisterahvale nagu lopule viimata enesetapp.... Eelmisest vintsutusest on siiani kaaskannataja hambarida mu ola peal sinetamas.... Niisis astun trammile pigem tund hiljem ja naudin ilma ning inimesi (jah, see on kategooria, mille jalgimisest vist kunagi kyll ei saa!)
Paar korda on juhtunud, et keset tipptundi rongiliikluses on valjuvad rongid tyhistatud. oppisin taas kogemusest ning selle asemel, et keskvaksalis 20 minutit jargmist rongi oodata ja olla solidaarne 1000 pealise toorahva massiga, soidan hoopis vastassuunas yhe peatuse tagasi ja seega sisenen oma rongi enne, kui jargmises peatuses kaks rongitait pettunud kaasliiklejaid yritab end yhte rongi samaaegselt sisse mudida.... Mina istun aga rahus ja roomsalt juba kenasti oma (alati) mittepaikese poolsel istmel, naoga soidu suunas, akna all ning voiks lausa vilet lasta, kui oskaks! Voiks ju silmagi looja lasta, ent minu eas ma enam ei oska keset paeva magada!!!
50 minuti hiljem leian ma end aga labi valjasurnud aarelinna kodu poole sammumas, kassiga nurgapealsest majast ohtuseid uudiseid vahetamast ning eriti heal paeval ootab minu abikaasa juba perrooni aares, et oma kalleim aare koju tarida..... ja pliidi ette istutada :D
Ma saan aru jah, et mu tunnid kodus jaavad lyhikeseks ja et kell kaheksa vajun ara nagu vana plaat ning kella 9 ohtul olen zombie valmis, ent seda rohkem naudn ma nadalavahetust, kui hommikul ajab mind yles kohviveski (jah, meiesuguste kohvihoolikute majapidamises on meil varskelt jahvatatud kohvioad igal hommikul) urin ja/voi paikesekiir kardinaprao vahelt ning koos kohviga saabub voodisse varske ajaleht. Ahh, kuidas ma armastan seda hetke!
Ja see on toesti ainult hetk, sest rutiini kohaselt vallutavad kohe peale kohvi valmimist majapidamise huskid, kes suurest erutuset labi maja tuiskavad, yle voodite lendavad, jooksu pealt su musidega yle valavad ja miski pole enam endine: karvad lendavad, majapidamine vappub, asjad kukuvad, kaos on loodud ning maja on arganud elule tagasi! Voila!
Loving it!
Kommentaarid
Postita kommentaar