Eile lahkusin pisarate saatel oma seibitehasest.... Minu aeg sai otsa, mannekeenid kelle kallal seibiroimasid toime panna, said ka pea-aegu et otsa....
See esimesel päeval võimatune tunduv ülesanne kestis minu jaoks täpselt 2 kuud! Selle aja jooksul sõin ma lõunaks ära 4 meesisendit, ent ma pean mainima, et viimane neist avaldas mulle täpselt sama palju muljet, kui mu töökoht: mõlemad olid ootamatult head!
Filipiinlase (mees nr 2) saatsin ma teele kaks nädalat enne jõule. Läksime lahku sõpradena ja lubasime edasises elus kontakti hoida ja moraalset tuge teineteisele pakkuda. Isegi kui meie kultuuritaust ja liikumiskiirus oligi erinev, oli ta siiski tore kaaslane, kellega koos muusikat kuulata, elu ning liigeseravi üle targutada, nooruspõlve taga leinata ning tänapäeva teismelisi vanduda.... ja kõige selle keskel me tegelikult tegime ära palju tööd. Perekondlikel põhjustel pidi ta aga minema tagasi Filipiinidele peale seda, kui suur torm saareriiki taaskord räsis.
Seega pidi silmapiirile ilmuma mees nr 3...
Long story short: kaks nädalat hiljem olid mulle hoopis kubemesse munad kasvanud, sest kui kumbki meist kahest pidi olema mees, siis antud situatsioonis olin see mina!
Ma arvan, et ma juba hakkan eelarvamusega suhtuma haritud valgetesse austraalia mehesse, kes mingil põhjusel otsustab hoopis tehasetööle agu anda... See meesisend osutus kõige laisemaks inimeseks maailmas. Väidetavalt oli tegu inseneriga, kes on 12 aastat töötanud kuskil välismaal ent nüüd ringiga tagasi on otsinud aasta aega tööd. Saan aru küll, tööd raske leida, seda enam kui sa POLE austraallane või nagu tema puhul öeldi, et sorry, karavan on edasi liikunud ja sul pole kahjuks enam neid oskusi, mis hetkel hinnas on ning müksiti tagasi rohujuure tasemele, et ennast otsast peale üles töötada. Fair enough!
Seega, mees otsustas, et temast saab tehasetööline.... Peale kaht nädalat insenerist lihttöölisega ninapidi koos olles pole ma kindel, kas ma kunagi oma eeslirakendiga isegi prooviksin ületada seda silda, mille tema on ehitanud.... Minu silmis jäi ta inseneriks, kes ei osanud lugeda kümneni.....
Insener, kes ei osanud lugeda kümneni võib ju olla tore inimene. See aga, et ta ei pööra tähelepanu mis ta teeb (sest ta polevat piisavalt makstud), ei suuda lihtsamaidki töö üksikasju meelde jätta, teeb oma huvipuudumisega rohkem kahju kui kasu ning jätab vigade paranduse minu kaela ning kui näitad, kuidas on kiire ja efektiivne midagi teha, siis teeb ikka omasoodu: valesti ja aeglaselt... see on juba suhtumise küsimus.
Umber kolmandal päeval püüdis ta mind paika panna:
*kuhu sa niimoodi tormad?
**????????
*no kuhu me ruttame????
**no nagu ikka, me peame tegema hästi ning nii kiiresti, kui suudame.... ja nii iga päev
*ennevanasti see küll nii polnud
**Mina ei tea küll ühtegi töökohta, kus aega ja raha ei loeta ning kiirus ja efektiivsus on igal pool hinnas....
Ilmselgelt olime me täiesti raamatu eri lehekülgedel.
Kuna mind polnud võimalik "ära rääkida", siis hakkas ta tasahilju pidurit panema. Loomulikult arvas ta, et mina kui entusiastlik blond, ei pane seda suures tööhoos tähele. Camoon, buddy!.... mind võib süüdistada igasugustes pattudes ja mu puuduste nimekiri on lõpmata, ent pime ma pole ning matemaatikas olin ma kahjuks viiemees.
Me olime naljakas tandem: mida rohkem tema pidurile (salajas) vajutas, seda ägedamalt mina gaasipedaali alla surusin....
Meil oli järgmine tööjaotus: tema nokitses karpe avada ning sulgeda, sel ajal kui mina tegin ära selle kõige vastikuma töö: panin seibid /ühe päeva jooksul tegin ma ühte ja sama liigutust 7 tunni jooksul 1920 korda.../ ning pakkisin mannekeeni pakendisse, sulgesin selle kleeplindiga ning siis asetasin tagasi karpi, nägu ülespoole ning asetasin CD kenasti kõrvale, et karbi sisemus kena, puhas ja viisakas välja näeks.... Noormehele nimelt EI MEELDINUD panna ei seibe ega ka mannekeeni pakendisse tagasi sokutada, kuna silikoon takerdus kilepakendi külge ja tema meelest oli see peaaegu võimatu kilekotti saada....
Ühel päeval töö lõpuks oli meil 1 karp üle.... Selge on see, et kui päeva alguses oli meil x kogus kaste, kus 20 karpi sees ning päeva lõpuks on tehtud x kasti pluss ÜKS karp, siis KUSKIL selles tehtud tööde virnas on 1 kast, kus on 19 karpi.... See oli nimelt inseneri töö panna karbid kasti.... Arvad ju et keskealine mees saaks sellega hakkama?
Ajas sita keema ja mitte ainult minul!
Lao juhataja juba hoidis kavalpeal silma peal: tema liikumiskiirus, pikaks venitatud kohivpaus ja lõuna, hilinemised ning praht, mis inseneri teed märkisid, kui see minu nõudmisel prügikasti juurde loivas... puzzle läks ise paika.
Järgmisel hommikul kui hakkasin alusel otsima kasti, kust üks karp puudus, pakkisin ma lahti kõik kastid ning avastasin ma omakorda, et kõik kleepsud, millega olid karbid suletud, olid löödud peale kuidas jumal juhatas ja täpselt nii, nagu poleks pidanud.... Kast, milles oli 19 karpi oli loomulikult eelviimane alusel ning enne seda pidin ma läbi töötlema 18 kasti, igasühes 20 karpi, mille ma FÜÜSILISELT üle lugesin!!!!!!!
Enne kui meistermees saabus, pidasime laojuhatajaga aru ja otsustasime, et see mees peab minema.... Meil pole energiat ega aega toimetada temaga, kui kolmeaastasega ja kogu aeg üha uuesti ja uuesti.... ja mis kõige hullem, ta hakkas ka mind maha kerima: isegi kui ma iga päev lisasin kiirust omas töös, hakkas meie tulemus käima alla. Ma vedasin teda läbi päevade nagu talla külge kleepunud kakat või kaela pandud range ning iga päev koju minnes oli peavalu.
Veel enne, kui laojuhataja oma ostuse talle teatavaks tegi, suutis Insener, kes ei osanud lugeda kümneni katsetada vandenõu teooriat: teeme iga päev miinimumi ning siis saame me venitada oma päevad nädalateks! Ma saan aru, et harimatu asiaat tuleb oma kavaluses sellise geniaalse lahenduse peale, ent haritud austraallane?????? Minu silmis ta madalamale enam laskuda ei suutnud.... Ja uskuge või mitte, see ettepanek sai talle ka saatuslikuks!
Nii et ma jäin ootama meest number 4! ... kes made my day!
Vaatamata meie erinevale vanusele, juuksevärvile ja soole, vaatasin ma äkitselt otsa oma teisikule Columbiast.... keegi, kes on alati tundnud end teistmoodi ning keegi, kes ujub alati vastuvoolu.... Welcome to the club!
Niisiis tshättisime, naersime ja töötasime endid läbi nädala ning ma usun, et seda puhastustuld oli meile mõlemale vaja. Eile lahkudes ootasid meid mõlemaid ees uued uksed mida avada. Tema jääb lõpetama seibitööd veel nädalaks-pooleteiseks, sel ajal kui minule avaneb uus uks juba esmaspäeval....
Ent sellest juba pikemalt siis, kui ma olen ukse avanud!
Ent tänase postituse lõpus tahan ma mainida veel ühte ust, mis sulgus jäädavalt sel nädalal ja minu kurvastuseks ei saa ma kunagi enam koputada sellele uksele ning kallistada seda inimest, kes peaks ukseavas seisma.....
Mu kallis Vaida, Sa olid üks väärikamaid inimesi mu elus, kelle selg oli alati sirge ning kelle headusekarikas ei saanud kunagi tühjaks.
Sel kurval päeval, kui ma sõnumi sain (suur tänu sõnumitoojale, kes mäletas veel, kui oluline inimene Vaida mulle oli!) viis mu kallis abikaasa mu välja õhtusöögile. Ma sain aru küll, et ta eesmärk oli mind tegevuses hoida, ent kui me tagasiteel koju autosse istusime, siis sel hetkel kui auto käivitasime, algas raadiost just see laul..... ning miski ei suutnud seda pisaratelaviini tagasi hoida ning see oli minu hetk öelda hüvasti ühele oma kalleimast kalleimale, inimesele, kellele ma olen nii palju rasketel aegadel toetunud ja kes mind pole kunagi mu murega tagasi lükanud... Vaida, isegi minu abikaasa laulis seda koos minuga kaasa! Ja ilus oli mõelda, et kuigi te mõlemad iialgi ei kohtunud, mõistis ta mu valu ning austust sinu vastu ning laulis seda meile mõlemale!
https://www.youtube.com/watch?v=96aAx0kxVSA
Palun seda laulu pigem kuulata ja mitte pöörata tähelepanu videole!
See esimesel päeval võimatune tunduv ülesanne kestis minu jaoks täpselt 2 kuud! Selle aja jooksul sõin ma lõunaks ära 4 meesisendit, ent ma pean mainima, et viimane neist avaldas mulle täpselt sama palju muljet, kui mu töökoht: mõlemad olid ootamatult head!
Filipiinlase (mees nr 2) saatsin ma teele kaks nädalat enne jõule. Läksime lahku sõpradena ja lubasime edasises elus kontakti hoida ja moraalset tuge teineteisele pakkuda. Isegi kui meie kultuuritaust ja liikumiskiirus oligi erinev, oli ta siiski tore kaaslane, kellega koos muusikat kuulata, elu ning liigeseravi üle targutada, nooruspõlve taga leinata ning tänapäeva teismelisi vanduda.... ja kõige selle keskel me tegelikult tegime ära palju tööd. Perekondlikel põhjustel pidi ta aga minema tagasi Filipiinidele peale seda, kui suur torm saareriiki taaskord räsis.
Seega pidi silmapiirile ilmuma mees nr 3...
Long story short: kaks nädalat hiljem olid mulle hoopis kubemesse munad kasvanud, sest kui kumbki meist kahest pidi olema mees, siis antud situatsioonis olin see mina!
Ma arvan, et ma juba hakkan eelarvamusega suhtuma haritud valgetesse austraalia mehesse, kes mingil põhjusel otsustab hoopis tehasetööle agu anda... See meesisend osutus kõige laisemaks inimeseks maailmas. Väidetavalt oli tegu inseneriga, kes on 12 aastat töötanud kuskil välismaal ent nüüd ringiga tagasi on otsinud aasta aega tööd. Saan aru küll, tööd raske leida, seda enam kui sa POLE austraallane või nagu tema puhul öeldi, et sorry, karavan on edasi liikunud ja sul pole kahjuks enam neid oskusi, mis hetkel hinnas on ning müksiti tagasi rohujuure tasemele, et ennast otsast peale üles töötada. Fair enough!
Seega, mees otsustas, et temast saab tehasetööline.... Peale kaht nädalat insenerist lihttöölisega ninapidi koos olles pole ma kindel, kas ma kunagi oma eeslirakendiga isegi prooviksin ületada seda silda, mille tema on ehitanud.... Minu silmis jäi ta inseneriks, kes ei osanud lugeda kümneni.....
Insener, kes ei osanud lugeda kümneni võib ju olla tore inimene. See aga, et ta ei pööra tähelepanu mis ta teeb (sest ta polevat piisavalt makstud), ei suuda lihtsamaidki töö üksikasju meelde jätta, teeb oma huvipuudumisega rohkem kahju kui kasu ning jätab vigade paranduse minu kaela ning kui näitad, kuidas on kiire ja efektiivne midagi teha, siis teeb ikka omasoodu: valesti ja aeglaselt... see on juba suhtumise küsimus.
Umber kolmandal päeval püüdis ta mind paika panna:
*kuhu sa niimoodi tormad?
**????????
*no kuhu me ruttame????
**no nagu ikka, me peame tegema hästi ning nii kiiresti, kui suudame.... ja nii iga päev
*ennevanasti see küll nii polnud
**Mina ei tea küll ühtegi töökohta, kus aega ja raha ei loeta ning kiirus ja efektiivsus on igal pool hinnas....
Ilmselgelt olime me täiesti raamatu eri lehekülgedel.
Kuna mind polnud võimalik "ära rääkida", siis hakkas ta tasahilju pidurit panema. Loomulikult arvas ta, et mina kui entusiastlik blond, ei pane seda suures tööhoos tähele. Camoon, buddy!.... mind võib süüdistada igasugustes pattudes ja mu puuduste nimekiri on lõpmata, ent pime ma pole ning matemaatikas olin ma kahjuks viiemees.
Me olime naljakas tandem: mida rohkem tema pidurile (salajas) vajutas, seda ägedamalt mina gaasipedaali alla surusin....
Meil oli järgmine tööjaotus: tema nokitses karpe avada ning sulgeda, sel ajal kui mina tegin ära selle kõige vastikuma töö: panin seibid /ühe päeva jooksul tegin ma ühte ja sama liigutust 7 tunni jooksul 1920 korda.../ ning pakkisin mannekeeni pakendisse, sulgesin selle kleeplindiga ning siis asetasin tagasi karpi, nägu ülespoole ning asetasin CD kenasti kõrvale, et karbi sisemus kena, puhas ja viisakas välja näeks.... Noormehele nimelt EI MEELDINUD panna ei seibe ega ka mannekeeni pakendisse tagasi sokutada, kuna silikoon takerdus kilepakendi külge ja tema meelest oli see peaaegu võimatu kilekotti saada....
Ühel päeval töö lõpuks oli meil 1 karp üle.... Selge on see, et kui päeva alguses oli meil x kogus kaste, kus 20 karpi sees ning päeva lõpuks on tehtud x kasti pluss ÜKS karp, siis KUSKIL selles tehtud tööde virnas on 1 kast, kus on 19 karpi.... See oli nimelt inseneri töö panna karbid kasti.... Arvad ju et keskealine mees saaks sellega hakkama?
Ajas sita keema ja mitte ainult minul!
Lao juhataja juba hoidis kavalpeal silma peal: tema liikumiskiirus, pikaks venitatud kohivpaus ja lõuna, hilinemised ning praht, mis inseneri teed märkisid, kui see minu nõudmisel prügikasti juurde loivas... puzzle läks ise paika.
Järgmisel hommikul kui hakkasin alusel otsima kasti, kust üks karp puudus, pakkisin ma lahti kõik kastid ning avastasin ma omakorda, et kõik kleepsud, millega olid karbid suletud, olid löödud peale kuidas jumal juhatas ja täpselt nii, nagu poleks pidanud.... Kast, milles oli 19 karpi oli loomulikult eelviimane alusel ning enne seda pidin ma läbi töötlema 18 kasti, igasühes 20 karpi, mille ma FÜÜSILISELT üle lugesin!!!!!!!
Enne kui meistermees saabus, pidasime laojuhatajaga aru ja otsustasime, et see mees peab minema.... Meil pole energiat ega aega toimetada temaga, kui kolmeaastasega ja kogu aeg üha uuesti ja uuesti.... ja mis kõige hullem, ta hakkas ka mind maha kerima: isegi kui ma iga päev lisasin kiirust omas töös, hakkas meie tulemus käima alla. Ma vedasin teda läbi päevade nagu talla külge kleepunud kakat või kaela pandud range ning iga päev koju minnes oli peavalu.
Veel enne, kui laojuhataja oma ostuse talle teatavaks tegi, suutis Insener, kes ei osanud lugeda kümneni katsetada vandenõu teooriat: teeme iga päev miinimumi ning siis saame me venitada oma päevad nädalateks! Ma saan aru, et harimatu asiaat tuleb oma kavaluses sellise geniaalse lahenduse peale, ent haritud austraallane?????? Minu silmis ta madalamale enam laskuda ei suutnud.... Ja uskuge või mitte, see ettepanek sai talle ka saatuslikuks!
Nii et ma jäin ootama meest number 4! ... kes made my day!
Vaatamata meie erinevale vanusele, juuksevärvile ja soole, vaatasin ma äkitselt otsa oma teisikule Columbiast.... keegi, kes on alati tundnud end teistmoodi ning keegi, kes ujub alati vastuvoolu.... Welcome to the club!
Niisiis tshättisime, naersime ja töötasime endid läbi nädala ning ma usun, et seda puhastustuld oli meile mõlemale vaja. Eile lahkudes ootasid meid mõlemaid ees uued uksed mida avada. Tema jääb lõpetama seibitööd veel nädalaks-pooleteiseks, sel ajal kui minule avaneb uus uks juba esmaspäeval....
Ent sellest juba pikemalt siis, kui ma olen ukse avanud!
Ent tänase postituse lõpus tahan ma mainida veel ühte ust, mis sulgus jäädavalt sel nädalal ja minu kurvastuseks ei saa ma kunagi enam koputada sellele uksele ning kallistada seda inimest, kes peaks ukseavas seisma.....
Mu kallis Vaida, Sa olid üks väärikamaid inimesi mu elus, kelle selg oli alati sirge ning kelle headusekarikas ei saanud kunagi tühjaks.
Sel kurval päeval, kui ma sõnumi sain (suur tänu sõnumitoojale, kes mäletas veel, kui oluline inimene Vaida mulle oli!) viis mu kallis abikaasa mu välja õhtusöögile. Ma sain aru küll, et ta eesmärk oli mind tegevuses hoida, ent kui me tagasiteel koju autosse istusime, siis sel hetkel kui auto käivitasime, algas raadiost just see laul..... ning miski ei suutnud seda pisaratelaviini tagasi hoida ning see oli minu hetk öelda hüvasti ühele oma kalleimast kalleimale, inimesele, kellele ma olen nii palju rasketel aegadel toetunud ja kes mind pole kunagi mu murega tagasi lükanud... Vaida, isegi minu abikaasa laulis seda koos minuga kaasa! Ja ilus oli mõelda, et kuigi te mõlemad iialgi ei kohtunud, mõistis ta mu valu ning austust sinu vastu ning laulis seda meile mõlemale!
https://www.youtube.com/watch?v=96aAx0kxVSA
Palun seda laulu pigem kuulata ja mitte pöörata tähelepanu videole!
Kommentaarid
Postita kommentaar