Kui ma 31. detsembri õhtul oma kodurannas jalgupidi vees seistes oma uue aasta lubaduse (tegeleda tõsiselt uue omandatud erialase, s.t. raamatupidamisealase, töö otsimisega, ei osanud ma ettegi kujutada, et juba natuke rohkem kui 12 tunni pärast saan ma tekstsõnumi oma telefoni oma õpetajalt koolist, et tal on mulle tööpakkumine, kui olen ehk huvitatud...
Mis te siis arvate, mis järgmise 7 päeva jooksul edasi juhtus????
1. Kõigepealt kirjutasin valmis oma viimase kontrolltöö
2. Esimesel tööpaeval 2015 käisin ära tööintervjuul
3. Jätsin hüvasti oma seibitehasega
4. Parkisin Chrysleri uhkelt maja ette teadamata ajaks
5. Laadisin uhkelt 100 dollarit oma elektroonilisele ühistranspordi piletile
6. Võtsin vastu pakutud töö!
Mingil põhjusel olen ma nüüd juba kolm nädalat iga hommikul töö juurde tagasi pöördunud! :D
Tegu on umbes 6 erineva väikettevõtete grupiga, kes kuuluvad kahele austraallasest omanikule. Äri valdkonnaks on ehitus, spetsialiseerumisega metallialale.
Eelnevalt kuulus raamatupidamise tiimi 4 inimest, kellest viimase kuu jooksul olid ära läinud 3...
Kahjuks oli ettevõtte pearaamatupidaja olnud kahtlustav kontrollifriik, kes oli kogu raamatupidamise töö jaotanud nii hakkimisi, et keegi neist ülejäänud neljast ei teadnud, mis teine teeb, sest informatsioon oli nii napp... seega igaüks ajas mingit oma asja ja tundus, et kunagi pärale ei jõuta.
Kui pearaamatupidaja lahkus /me pole veel ausat vastust saanud MIKS?, ent aeg annab alati arutust eks ole? nii me omanikke mõttetute küsimustega ei piina..../jäi tast maha mägede viisi lahtiseid pabereid korratutes kuhjades, ajalooga miski 3 aasta taha... Meile ei teinud asja muidugi lihtsamaks, et kontor oli just kolitud äärelinnast kesklinna, sest tundub, et osa dokumente on siiani kuskil orbiidil tiirlemas kahe kontori vahel.... ma loodan, et need kunagi ikka välja ilmuvad, sest 90% ulatuses on need vägagi vajalikud paberid....
Esimesene päev tööl tundus justkui esimene koolipäev. Kandsime mõlemad valget pluusi ja tumedat seelikut/pükse, seisime tummahammastena ning ei osanud kuskilt pihta hakata...
Päeva lõpuks olime me nagu jäälõhkujad läbi murdmas meid ümbritsevas paberikaoses.... telefon helises pidevalt: emotsionaalselt nõuti arvete tasumist, laevad saabumise graafikuid, kaotsis dokumente ning arveid... Õnneks oli meil vabandus varnast võtta, et meil esimene tööpäev ja me informatsiooni tulva alla mattunud....
Ülejäänud nädala olin tulejoonel üksi.... (mitte et mu ülemus oleks alla andnud, vaid tal oli puhkus juba eelnevalt organiseeritud ning omanikega kokkuleppel oli tal ülejäänud nädal vaba....)
Milline nädal!!!!!!!! Kuidas karastus teras, oli selle nimi.... Minust saab veel ühel päeval kontorijooksu võitja, sest sellise kiirusega edasi-tagasi-treppidestüles-alla tormates saan ma tõeliselt tugeva sportliku ettevalmistuse. Ma pean nentima, et kui esimesel päeval kandsin ma poolkõrget kontsa, siis teisest päevast alates kannan ainult madalaid kingi...
Üritades läbi närida uskumatust kogusest paberitest ning saada sotti raamatupidamise programmist (mis on mulle tundmatu, täpselt samuti nagu ka mu ülemusele....), valati mind üle igasuguste nõudmistega igast suunast ja igalt tasemelt.... Teise päeva lõunaks oli mul ka selge, kõik see hangete ja laevanduse teema tuleb ka mulle kuklasse, sest kui ma vaatasin ringi, siis kedagi teist meil ju polegi!!!!!
Vahepealset kolme nädalat ma kirjeldada ei oskagi, sest kuidas sa ikka kirjeldad kirjeldamatut????
Igal juhul oli mul eile õhtuks tunne, et tunneli lõpus paistab valgus! Esimese päeva tunne, et tsunami käis meist mõlemast üle, hakkab taanduma.... Vist hakkame kontrolli alla saama oma arvemajandust, mis on lohakile jäetud oktoobrist... Lõpuks ometi hakkasime ka omi arveid väljastama, sest ka see oli jäänud untsu juba kuid tagasi...
Laevanduse saime käpa alla ning ka Hiina hanked hakkasid taas toimima. Lõpuks töötasin ma välja selle dünaamika, kuidas need töötavad, kuidas jälgida hangete liikumist, mismoodi toimub saadetise kohalejõudmine, millised dokumendid tuleb esitada ning kellele, kuidas see kõik raamatupidamisprogrammi sisestada ning kuidas arveldada kõigi osapoolte vahel... See eelnev on kõigest üks lause, ent tegelikkuses on nii, et tütarfirma hangib emafirmalt kes hangib selle omakorda Hiinast ja siis hange tuleb üle mere hiinlastelt emafirmale kes selle siis toimetab tütarfirmasse ning see omakorda kliendini... Tellimus sitsib merekonteineris, ent samal ajal paberid vahetavad nimesid ja kuju ja summat kogu selle pika ahela vältel....
Ma ilmselt kõlan nõmedana, ent mulle see meeldib! Sellega et hetkel valame verd, pisaraid ja tatti, pristime sappi ning vannume nagu meremehed, olen ma väga päri: raske õppusel, kerge lahingus! Naersin siin et me oleme kui USA armee spetsiallettevalmistusel: kaelani külma vette ja siis tagasi rannale liiva sisse kätekõverdusi tegema ning siis otsast peale samamoodi vette-liivale-vette-liivale-vette-liivale.... ja siis vahepeal mõneks tunniks kasarmusse (s.t. koju!)... et uuel päeval aovalges taas vette-liivale-vette....
Kogu selle tralli juures meeldib mulle aga enim töölemineku protsess!
Ärkan vara, võtan oma aja jalutades läbi varahommikuse vaikuse rongijaama (700 sammu...), istun rongi, vaatlen inimesi (imede põld!), 40 minutit hiljem astun kesklinnas trammi peale, sõidan ikka veel ärkavas linnas oma 4 peatust ning siis ilma ja nurga pealt kohvikust kohvi kaasa haarates nautides jalutan viimased 300 meetrit kontorisse.... Selline tunne on, et enam kunagi ei tahakski autorooli istuda ning (Melbourne)liikluses kannatada koos miljonite kaaskannatajatega....
Tagasi koju kordub kõik vastupidises suunas, ainult ilma kohvitopsita....
Kogenud rongireisijana olen ma nüüdseks omandanud oskuse alati võtta ekspress rong, alati saada omale istekoht ning mitte kunagi istuda päikesepoolsele kohale :D
Ent päeva lõpuks olen ma siiski naine (olen ika vä????? :O) ning esimest korda elus saan ka kanda tööl kleite ja seelikuid ja käekotte! Ei mingeid kummikuid/ töösaapaid/ tunkesid/ tehaseriideid enam!
Peace inside me!
Mis te siis arvate, mis järgmise 7 päeva jooksul edasi juhtus????
1. Kõigepealt kirjutasin valmis oma viimase kontrolltöö
2. Esimesel tööpaeval 2015 käisin ära tööintervjuul
3. Jätsin hüvasti oma seibitehasega
4. Parkisin Chrysleri uhkelt maja ette teadamata ajaks
5. Laadisin uhkelt 100 dollarit oma elektroonilisele ühistranspordi piletile
6. Võtsin vastu pakutud töö!
Mingil põhjusel olen ma nüüd juba kolm nädalat iga hommikul töö juurde tagasi pöördunud! :D
Tegu on umbes 6 erineva väikettevõtete grupiga, kes kuuluvad kahele austraallasest omanikule. Äri valdkonnaks on ehitus, spetsialiseerumisega metallialale.
Eelnevalt kuulus raamatupidamise tiimi 4 inimest, kellest viimase kuu jooksul olid ära läinud 3...
Kahjuks oli ettevõtte pearaamatupidaja olnud kahtlustav kontrollifriik, kes oli kogu raamatupidamise töö jaotanud nii hakkimisi, et keegi neist ülejäänud neljast ei teadnud, mis teine teeb, sest informatsioon oli nii napp... seega igaüks ajas mingit oma asja ja tundus, et kunagi pärale ei jõuta.
Kui pearaamatupidaja lahkus /me pole veel ausat vastust saanud MIKS?, ent aeg annab alati arutust eks ole? nii me omanikke mõttetute küsimustega ei piina..../jäi tast maha mägede viisi lahtiseid pabereid korratutes kuhjades, ajalooga miski 3 aasta taha... Meile ei teinud asja muidugi lihtsamaks, et kontor oli just kolitud äärelinnast kesklinna, sest tundub, et osa dokumente on siiani kuskil orbiidil tiirlemas kahe kontori vahel.... ma loodan, et need kunagi ikka välja ilmuvad, sest 90% ulatuses on need vägagi vajalikud paberid....
Esimesene päev tööl tundus justkui esimene koolipäev. Kandsime mõlemad valget pluusi ja tumedat seelikut/pükse, seisime tummahammastena ning ei osanud kuskilt pihta hakata...
Päeva lõpuks olime me nagu jäälõhkujad läbi murdmas meid ümbritsevas paberikaoses.... telefon helises pidevalt: emotsionaalselt nõuti arvete tasumist, laevad saabumise graafikuid, kaotsis dokumente ning arveid... Õnneks oli meil vabandus varnast võtta, et meil esimene tööpäev ja me informatsiooni tulva alla mattunud....
Ülejäänud nädala olin tulejoonel üksi.... (mitte et mu ülemus oleks alla andnud, vaid tal oli puhkus juba eelnevalt organiseeritud ning omanikega kokkuleppel oli tal ülejäänud nädal vaba....)
Milline nädal!!!!!!!! Kuidas karastus teras, oli selle nimi.... Minust saab veel ühel päeval kontorijooksu võitja, sest sellise kiirusega edasi-tagasi-treppidestüles-alla tormates saan ma tõeliselt tugeva sportliku ettevalmistuse. Ma pean nentima, et kui esimesel päeval kandsin ma poolkõrget kontsa, siis teisest päevast alates kannan ainult madalaid kingi...
Üritades läbi närida uskumatust kogusest paberitest ning saada sotti raamatupidamise programmist (mis on mulle tundmatu, täpselt samuti nagu ka mu ülemusele....), valati mind üle igasuguste nõudmistega igast suunast ja igalt tasemelt.... Teise päeva lõunaks oli mul ka selge, kõik see hangete ja laevanduse teema tuleb ka mulle kuklasse, sest kui ma vaatasin ringi, siis kedagi teist meil ju polegi!!!!!
Vahepealset kolme nädalat ma kirjeldada ei oskagi, sest kuidas sa ikka kirjeldad kirjeldamatut????
Igal juhul oli mul eile õhtuks tunne, et tunneli lõpus paistab valgus! Esimese päeva tunne, et tsunami käis meist mõlemast üle, hakkab taanduma.... Vist hakkame kontrolli alla saama oma arvemajandust, mis on lohakile jäetud oktoobrist... Lõpuks ometi hakkasime ka omi arveid väljastama, sest ka see oli jäänud untsu juba kuid tagasi...
Laevanduse saime käpa alla ning ka Hiina hanked hakkasid taas toimima. Lõpuks töötasin ma välja selle dünaamika, kuidas need töötavad, kuidas jälgida hangete liikumist, mismoodi toimub saadetise kohalejõudmine, millised dokumendid tuleb esitada ning kellele, kuidas see kõik raamatupidamisprogrammi sisestada ning kuidas arveldada kõigi osapoolte vahel... See eelnev on kõigest üks lause, ent tegelikkuses on nii, et tütarfirma hangib emafirmalt kes hangib selle omakorda Hiinast ja siis hange tuleb üle mere hiinlastelt emafirmale kes selle siis toimetab tütarfirmasse ning see omakorda kliendini... Tellimus sitsib merekonteineris, ent samal ajal paberid vahetavad nimesid ja kuju ja summat kogu selle pika ahela vältel....
Ma ilmselt kõlan nõmedana, ent mulle see meeldib! Sellega et hetkel valame verd, pisaraid ja tatti, pristime sappi ning vannume nagu meremehed, olen ma väga päri: raske õppusel, kerge lahingus! Naersin siin et me oleme kui USA armee spetsiallettevalmistusel: kaelani külma vette ja siis tagasi rannale liiva sisse kätekõverdusi tegema ning siis otsast peale samamoodi vette-liivale-vette-liivale-vette-liivale.... ja siis vahepeal mõneks tunniks kasarmusse (s.t. koju!)... et uuel päeval aovalges taas vette-liivale-vette....
Kogu selle tralli juures meeldib mulle aga enim töölemineku protsess!
Ärkan vara, võtan oma aja jalutades läbi varahommikuse vaikuse rongijaama (700 sammu...), istun rongi, vaatlen inimesi (imede põld!), 40 minutit hiljem astun kesklinnas trammi peale, sõidan ikka veel ärkavas linnas oma 4 peatust ning siis ilma ja nurga pealt kohvikust kohvi kaasa haarates nautides jalutan viimased 300 meetrit kontorisse.... Selline tunne on, et enam kunagi ei tahakski autorooli istuda ning (Melbourne)liikluses kannatada koos miljonite kaaskannatajatega....
Tagasi koju kordub kõik vastupidises suunas, ainult ilma kohvitopsita....
Kogenud rongireisijana olen ma nüüdseks omandanud oskuse alati võtta ekspress rong, alati saada omale istekoht ning mitte kunagi istuda päikesepoolsele kohale :D
Ent päeva lõpuks olen ma siiski naine (olen ika vä????? :O) ning esimest korda elus saan ka kanda tööl kleite ja seelikuid ja käekotte! Ei mingeid kummikuid/ töösaapaid/ tunkesid/ tehaseriideid enam!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar