Kui keegi oleks mulle 30 aastat tagasi ennustanud kahte asja:
1. et Berliini müür laguneb,
ning et
2. ühel heal päeval elan ma Austraalias,
.....
oleks ma selle ütleja välja naernud ning tõsimeeli väitnud, et variant number 3. ehk siis Kuu peale minek on suurem tõenäosus, kui need kaks esimest kokku...
Ent eluga on meil hoopis teised plaanid...
Seega, igasuguste asjaolude kokkuvõttes, võtsin oma neljakümneseitsmenda vastu oma Austraalia kodus. Juba kuues kord on mul õnn lisada üks aastaring oma kogusse südasuvel, mida ma pean äärmiseks luksuseks! Ei mingeid kelgutamisi, alpikanne, miinus kahtekümmet kraadi ning mütse+kindaid+salle+saapaid.... Vaid hoopis päiksespaiste, kirsid, maasikad, mustikad, traditisooniliselt oma aia esimene tomat suvekleidid ja plätud... ning lisaks terve maa tähistab Austraalia rahvuspäeva, mis lisab kompotti pidutsevad rahvamassid, tasuta meelelahutuse, lennushowd ning päeva lõpuks ilutulestik, mida veel rohkem soovida?
Vahel tundub see mulle endale nii ebareaalne, kuidas kõik läinud on. Kuidas see sai minuga juhtuda?
Ent siis hakkan ajas tagasi minema ning saan aru, et kõik on toimunud justkui filmilinal mingi omamoodi järjepidevusega, kus pole mingit loogikat, vaikselt kahte sammu sisse ja kahte välja taarutades vaikselt edasi küttes.
Niisiis veetsin ma nelikümmend aastat oma elust püüdes taga sinilindu. Kas see sinilind üldse eksisteeris, sellisel kujul nagu mina teda ette kujutasin, kes seda enam teab... Ühel päeval andsin selle sinilinnu vabaks ning astusin sellest jahimängust välja.
Ilmselt oligi seda ootamatut sammu vaja, et leida üles tegelik mina. Vaevaline oli see ise-enese leidmise tee, ent mingil hetkel sain aru, et miski rüü ega miski kreem ega mingi kindel sotsiaalne staatus tee mind paremaks ega anna mulle mingeid eeliseid. Hobusenägu jääb ikka hobusenäoks...
Seega kohtudes Antoniot, polnud ma muuseas üldse sillas. Praegu on see päris hea peresisene huumor, kuidas ta järjepideva headusega mu üle külvas ning kuidas minusugune jääprintsess teatas, et ma-ei-tee-enam-tegemist-ilusmeestega... Tegelikult ma lausa väitsin ühes oma kurikuulsatest teesidest, et ta minu jaoks liiga ilus, mingu ja jahtigu Barbisid, keda on maailmas küllalt ning samas palusin lasta minusugusel talutürekesel lillena rahulikult edasi eksisteerida, sest ma ei tahtnud taaskord haiget saada.
Ent võibolla oligi meile mõlemale seda infomatsiooni vaja, igal juhul töötas see vastu ootusi ning ajaga polnudki enam oluline, kuidas kumbki välja nägi vaid oluline oli, kes me olime ja siiani oleme:
- mina tuleviku hull kitsemutt (Antonio väitel ma juba olengi opakas omal moel ilma kitsetagi!... ent talle see väga sobivat...)
- tema rahumeelseim pereisa maailmas, kes kannab oma naisperet kätel
Meie vanus on tegelikult teinud meile teene, sest selles vanuses ei murta enam piike ega õpetata teist ümber, seega me saame kooseksisteerida rahus ja armastuses, ... tingimusteta!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar