Minu abikaasa hakkas mind imelikult vaatama juba pealelõunat. Keeristormina saabusin koju, lihvisin maja läikima, rääkisin valjult oma loomaaia, lillede ja taimedega, enne kui neile väetist aastalõpu kingina jagasin, trampliini peal päikest võtsin ja iPodiga võidu omaette laulsin, naabrinaisega maailma ära parandasin, kallistasin oma loomi ja koduseid, pidasin maha pika telefonikõne kalli inimesega Eestist ja naersin nii et maja värises poole sellest kõnest, sättisin õhtusöögi lauale ja siis kappasin kiirkorras veel poodi dipikastme järele....
Ega selles ju midagi imelikku polekski, ent nagu Antonio küsis kell kaheksa õhtul, et kas sa juba ära väsima ei hakka, arvestades, et sa ärkasid üles kell 4 hommikul ja peale 10 minutit rahutult küljelt küljele keerates hüppasid voodist välja kell 4.10 ja nii oled tormanud end täpiks sellest hetkest saati...?
Eeeehm...... Muidugi olen väsinud, ent so what? Elu tuleb ju elada üks päev korraga ja kuniks värtnad vurisevad, siis milleks peatuda????
Päeva lõpuks vedasime oma loomaaia meiega meie rannale, nii nagu meil igal aastal on tavaks saanud, saatmaks ära päikese horisondi taha selleks aastaks ning vanduda käsi liival oma uue aasta lubadused. Me väga rikkalikult neid lubadusi-ootusi ei loobi, lubasime endile tagasihoidlike inimestena 1 lubadus näo kohta:
* Karina lubas oma koolitulemusi veelgi paremaks lihvida (üllatusmomenti pole lol)
*Isa Antonio loodab, et uuel aastal jätkub nõudlus tema kvaliteetse teenuse järgi (üllatusmomenti pole lol)
*Mina lubasin teha endast parima leida omale lõpuks korralik väljund oma töös ja teha seda südamega ning pühendusega (üllatusmomenti pole lol)
Üllatusena ei tulnud muidugi ka kellelegi meist, et huskyd endiselt käituda ei oska ning nendega pildile saada on pea-aegu mission impossible!
Ent enne koduteele asutamist saatsime me oma uue aasta soovid üle mere, teades, et kui see silmapiiri taha kadunud päike ilmutab end Eestis, siis on ka teile 2015 juba saabunud!
Meil on uus juba siin ning mis seal ikka, kõik on endiselt sama siin planeedil Maa: Õnn on endiselt igaühe enda teha!
Kui aga nüüd küsite, et mis kell ma surnult maha kukkusin, siis... hakkasin ma vaatama kell 11 õhtul 3 ja poole tunni pikkust sõjafilmi, millest ma suutsin 3 tundi vastu pidada ja kukkusin kooma kell 2 öösel.... et kell 6 üles ärgata ning vaadata ära järelejäänud pooltund.... Nii et tuleviku nupust nikastatud kitsemutt on juba hull olevikus....
Homme aga kisub asi kurjaks, sest lubatud on 38 kraadi sooja kaheks järgmiseks päevaks! Ja mina lubasin kolmeks päevaks end laua taha maha istutada ning lõpetada oma pooleliolev VIIMANE kontrolltöö oma saamaks ka Accountanti koolitusega ühele poole!
 |
| Minu roll olla rahukohtunik kukkus haledalt läbi! |
Ega selles ju midagi imelikku polekski, ent nagu Antonio küsis kell kaheksa õhtul, et kas sa juba ära väsima ei hakka, arvestades, et sa ärkasid üles kell 4 hommikul ja peale 10 minutit rahutult küljelt küljele keerates hüppasid voodist välja kell 4.10 ja nii oled tormanud end täpiks sellest hetkest saati...?
Eeeehm...... Muidugi olen väsinud, ent so what? Elu tuleb ju elada üks päev korraga ja kuniks värtnad vurisevad, siis milleks peatuda????
Päeva lõpuks vedasime oma loomaaia meiega meie rannale, nii nagu meil igal aastal on tavaks saanud, saatmaks ära päikese horisondi taha selleks aastaks ning vanduda käsi liival oma uue aasta lubadused. Me väga rikkalikult neid lubadusi-ootusi ei loobi, lubasime endile tagasihoidlike inimestena 1 lubadus näo kohta:
* Karina lubas oma koolitulemusi veelgi paremaks lihvida (üllatusmomenti pole lol)
*Isa Antonio loodab, et uuel aastal jätkub nõudlus tema kvaliteetse teenuse järgi (üllatusmomenti pole lol)
*Mina lubasin teha endast parima leida omale lõpuks korralik väljund oma töös ja teha seda südamega ning pühendusega (üllatusmomenti pole lol)
Üllatusena ei tulnud muidugi ka kellelegi meist, et huskyd endiselt käituda ei oska ning nendega pildile saada on pea-aegu mission impossible!
 |
| Erimeelsused kaunistavad |
Meil on uus juba siin ning mis seal ikka, kõik on endiselt sama siin planeedil Maa: Õnn on endiselt igaühe enda teha!
Kui aga nüüd küsite, et mis kell ma surnult maha kukkusin, siis... hakkasin ma vaatama kell 11 õhtul 3 ja poole tunni pikkust sõjafilmi, millest ma suutsin 3 tundi vastu pidada ja kukkusin kooma kell 2 öösel.... et kell 6 üles ärgata ning vaadata ära järelejäänud pooltund.... Nii et tuleviku nupust nikastatud kitsemutt on juba hull olevikus....
Homme aga kisub asi kurjaks, sest lubatud on 38 kraadi sooja kaheks järgmiseks päevaks! Ja mina lubasin kolmeks päevaks end laua taha maha istutada ning lõpetada oma pooleliolev VIIMANE kontrolltöö oma saamaks ka Accountanti koolitusega ühele poole!
Kommentaarid
Postita kommentaar