Võidujooks jätkub...

... ning terve kontingent tormab jõulude suunas.... et siis jõulupäeval söögilaua taha kokku kukkuda ning kui jõulupakid kuuse alt välja kangutatud ning paber paki ümber lahti rebitud, lõhkeb sekundiga mull.... ja kõik imestavad, kuhu see jõuluime ootamatult kadus?

Arusaamatuks jääb mulle ka, et kuidas kardinad ja rulood ja mis iganes aknakatted need ka poleks, on niiiiiiiiii olulised, et need tuleb ette saada nüüd kohe ja ei kannata oodata enam sekundit.... ilmselt kalkunipala alla ei lähe, kui selja taga akna ees uut rulood pole.... Ent ega see ei kehti ainult aknavidinate kohta, vaid tundub, et selline tormijooks ja sinilinnu taga-ajamine toimub igas valdkonnas ja tundub et finishi jooneni jõutakse 25. detsembri hommikul.... 

Meie perele tähendab see seda, et meie pereisa lendleb orbiidil juba viiendat nädalat ilma ühegi puhkepäevata. Me isegi ei räägi enam päevadest, vaid nüüd on ka öötöö juba normaalne nähtus! Mina toimetan meie emailidega hommikul kell pool 5....  Disaineritshikid sügavad kukalt aru saamata, miks keegi saadab arveid ja  emaile kell 4.38 hommikul näiteks.... ent kuna mina pean lahkuma oma tööle 6.30 ja abikaasa jõuab koju peale südaööd, siis on mul ainuke variant teha oma osa äris ENNE oma äratuskella...

Mingi nipiga oleme suutnud kõigi oma töödega ühele poole saada! Tegelikult on küll nii, et Antonio teeb oma lõputuid ringe vastavalt  minu poolt kenasti paberile kirjutatud nimekirjale asjadest, mis päeva jooksul tehtud peab saama, lisaks kõik kõned ja kinnitused, mis ta peab suutma mingi valemiga ära tegema. Ma olen meie klientidele kõigile saatnud palve pigem suhelda emaili teel, sest kuigi telefon tundub mugav igal hetkel, eelistan ma pigem, et las meistrimees teeb tööd oma redelil ja saab töösse süveneda, ent mitte lobiseda redelil seistes või veel hullem rooli taga...

Muidugimõista ei kulge ükski plaan lepse reega ja pea igaks õhtupoolikuks, kui ma töölt saabun ja arvuti avan, on meie hoolega koostatud plaan kaardimajakesena taas kokku varisenud ning ma hakkan hoogsalt aga seda tagasi kokku lappima. Meie õnneks jäi aga ära üks suur töö (27 korterit), mis pani meid juba eos suure pinge alla, ent kuna ehitajad pole oma töödega lõpetanud ja meie veel oma redelite ja drellidega sisse ei saa kolida, andis see meile ootamatult KAKS lisa päeva, mida oli meil tegelikult väga vaja et kõiki lahtiseid otsi ja väiksemaid nutulisi aidata. Me tavaliselt oleme jätnus kuus ühe päeva vabaks, kuhu ei plaani ühtegi tööd, jättes selle puhver päevaks, mis ongi tavaliselt lahtiste otsade kokkutõmbamiseks ja näiteks ka töövahendite hankimiseks. Aasta kahel viimasel kuul selliseid puhver päevi ette ei tule, nii et meie õnn tuli meie õuele saamatu ehitaja näol!!!!!

Ja loomulikult käin mina kohusetundlikult iga päev oma seibe rattasse ajamas :D

Nuta või naera, vihka või armasta, ent see on UNELMATE töö! Ma naeran iga päev, et ma käin tööl PUHKAMAS! 7 tundi vaikust ja rahu, ei tormamist ega stresst, kuigi iga päev suudan ma teha enam ja enam ja töö ise-endast lihtsam iga päev. Ma saan aru küll, et kuskil kontoris on selleski ettevõttes stress ja ka nemad tormavad sinna jõulujooneni ja sageli on suur ülemus pannud neile õigustamatult suured ülesanded, ent mis minusugusel sitarattakesel muret, mulle keegi midagi peale ei suru, kõik on tänulikud, et üldse keegi selle töö ette võttis ja endiselt iga päev lolli järjekindlusega tagasi tuleb :D Tänaseks päevaks on meil 7000 mannekeeni töödeldud ja 11000 veel teha...

Minu filipiinlasest pinginaaber andis alla. Eesti naisega ei saa kuumavereline filipiino ometi asja ajada, lihtsalt eestlane on liiga kiire ja nõudlik kah! Kui ma esimesel päeval ütlesin talle, et meie miinimum on hetkel 18 kasti päevas (see on 360 karbikest), siis oli naljakas, kuidas ta aeglustus kohe, kui meil päeva miinimum valmis oli: et me ju tegime oma normi! Mina aga surusin pedaali põhja, et meil siin norme pole ja me peame andma hagu, nii palju kui suudame. Parimal päeval jõudsime me 25 kastini, mis võttis vaese mehe küll võhmale. Nii ma selle filipiino tapsin....

Tegelikult oli meil temaga hea tiim. Kuna ta vihkas neid seibe, siis ta oskas omale nihverdada parema töö, nimelt hakkas kaste ette andma ja siis lõpuks täitma, kui olid karbid kleepsuga sulgenud... Mulle sobis, sest sain süveneda seibide taga-ajamisele. Ja siis me arutasime päevakajalisi sündmusi ning arutasime erinevaid taustakultuure. Temale jäidki kaks asja päris mõistetamatuks:

kuidas on võimalik, et Eestis on aastas vaid korra külv ning lõikus? kas teil siis talvel midagi ei kasva? (kasvab küll, kartuli-idud keldris!) mis on kelder? (maa-alune punker lol)

mis tähendab, et sa ei usu jumalat????? mis saab pärast su surma? (panen silmad kinni, on pime, pole enam valu ega maksmist vajavaid arveid!) kuidas on võimalik, et su matusel ei olegi preestrit kõnelemas? (minu haual? sorry, aga minu tuleviku matusel mängib AC/DC Highway to the hell!)

Jne jne jne

Kõige selle vahel tegelen ma aga endiselt töö otsingutega. Vähemalt on mul olnud edu sellevõrra, et sain jala ukse vahele esimeseks töövestluseks (järelikult keegi ikka loeb mu CV-d!).... See oli päris naljaks üritus: kuna ma pidin minema vestlusele peale oma päevatööd, siis võtsin vajamineva garderoobi ja muud vidinad hommikul kodust kaasa. Peale oma töö lõppu, sulgesin end naiste tualetti ja asusin muutumis-mänge läbi viima.... Aega oli selleks 10min... Kõik kulges plaanipäraselt, kuniks ma suutsin poolel teel oma selja peal asuva kleidi luku kinni kiiluda... ja ikka nii kinni, kui kinni kiiluda, et tee mida tahes, see ei liigu ei üles ega alla ning kaasa ei aidanud ka fakt, et see asus selja taga täpselt selles kohas, mis on kätega vaevu haaratav... Pusisin ja pusisin, veel hullemaks läheb.... Higi hakkab jooksma, hingata ei saa, keha keerdus: lukk ei liigu!!!!! 10 cm endiselt selja peal avatud.... Aega aga jookseb... Meeleheite hetkedel tuleb leida meeleheitlikud lahendused, ehk siis sedakorda läksin intervjuule, seljas kleit, mis selja pealt pooleli avatud lukuga, kaetud pintsakuga.... 

Olgu öeldud, et hiljem kodus kulus Karinal oma jagu aega ja mitu katset see pusa sealt lahti muukida... (isa peale me loota ei saanud, sest tema pidi koju jõudma alles keskööks....) ... ning kleit seljast saada :D :D :D .... Nii minulik!!!!!

Olles oma CV kriitilise pilgu ja luubiga üle vaadanud ning teinud põhjalikke parandusi, on see osutunud tulemuslikuks ning nii ootab mind ees järgmisel reedel kaks töövestlust... Ma mingeid lootusi ei heieta ega ela ettekujutlustes, hoian ennast kahe jalaga maa peal ning... eestlasele omaselt ootame-vaatame!

Seniks aga seibid, rulood ja kardinad. Jõulupuud ei kusagil!

...12 päeva finishijooneni!