Alles ta algas. Ja möödas ta ongi....
Kohati tundub, et kiirrong on aeglasem, kui aastate kulg!
Viimased kaks nädalat on olnud ootuspäraselt täis tormamist. Jõulupäeva õhtuks ületasime ka selle nähtamatu finishijoone, sest saime kõigega hakkama, mida plaanisime ning ühtegi pettunud ning nutust kriimudega silmadega klienti meie teada meist maha ei jäänud. Ent perepea töötas 37 päeva järjest ilma ühegi puhkepäevata ja kui me siis finishis oma saavutuse auks uhke pidusöögi kallale asusime, siis meil mõlemal isu polnud. Mina kui kurikuulus tagantkihutaja ja sussutaja, olin kaaskannatajana ka täiesti läbi, justkui sünnitusabi eksamiga oleks taaskord maha saanud.... Meid kumbagi ei aidanud tõsiasi, et viimase nädala pressisime me läbi 4 tunniste unedega ning peale oma päevatöö lendasin ma õhtuti Antoniole appi.
Jõululaupäeva õhtul varises meie pere jala pealt magama. Kell 7 oli vaikus ja pimedus majas. Steik jäi köögilauale nukrutsema ning isegi mina saatsin majakoristamise plaanid allavett...
Jõulupäeva hommikul kell 7 virgusin koomast ja kell 11 maja läikis, pesud pestud, Foo Fighters üle linnaosa karjumas, steik koertele jõulumaiuspalaks serveeritud, perepea oli söödetud peekoni ja munadega ning elus tundus taas kord elamisväärt. ...kuniks tuli suguharu jõululõunale minna....
Vat meie suguharu üritused on omaette ettevõtmine. Selleks tuleb vaimselt ette valmistuda ja ka õiged riided valida.... (Mul kahjuks ei õnnestunud juuksuri juurest läbi põigata, nii et pidin leppima oma lodus väljakasvanud peaga, my bad... ent hei, Anthony oli nii põikpäine, et isegi ei ajanud habet ja julges minna yritusele t-särgi väel...) Ja isegi kui on kokku lepitud, et kingitusi ei tee ja midagi tooma ka ei pea, siis pead ikkagi olema varustatud veini, koogi ja kingitustega lastele...
Ega mõte perelõunast mulle meeldib, ent kui ühe laua taha surutaks kaks korda aasta inimesed, kellel pole üksteisega millestki rääkida ning lisaks on laua ümber ka kolm teismelist, siis ... saate ehk aru?
Selle aasta omapära oli, et pool meie seltskonnast saabus 12cm kontskingade klõbinal. Jumala eest, löö või maha, aga aru ei saa, miks peaks vanaema ja vanaisa juurde saabuma selliselt varustatult, seda enam, et enne kui kalli kalli teed, musu põsele lajatad ja ilusat jõulu soovid, vigised kuidas su jalad valutavad ning viskad need kuldsed ja mustad ja hõbedased rihmikud hoopis toanurka ..... ning ülejäänud aja lased paljajalu ringi.... Aga kes olen mina, et sellised filosoofilisi teemasid lahata-lahendada????
Päeva lõpuks olime me kõik elus ja võisime isegi õhata, et polnudki nii paha... Gina muidugi kloksus ringi nagu peata kana ning veetis päeva nagu alati pottide ja padade keskel, unustades pooled söögid lauale kanda.... Ei tasu vist mainida, et kuigi ta lubas, et sel aastal suurelt ette ei võta, oli tema lühinimekirjas 30 erinevat rooga, ent kui mõni neist lauale ei jõundudki, meie sest ei hoolinud, sest olime kurguni täis puginud (selles majas ei tohi sa söögist keelduda, pigem võid lasta oma parema käe maha raiuda, kui söögile ei! öelda!)
Ülejäänud pühad veetsime koduselt, võtsime vastu külalisi ning pühapäeval võtsime ette retke Melbourne Eesti Majja!
Viie aasta jooksul korra eesti asja ajada ju ikka võib?
Ega ma ju väga seda eesti asja ajagi, sest nagu ma ennast pidevalt kordan, ei saagi aru, et ma Eestis poleks, seega pole miskit asja ajadagi....ent kui Tanel Padar and Co (Vallatud Vestid sedapuhku) tuleb meie õuele pilli mängima, siis isegi minu kalestunud hinges tekkis vajadus teda kuulama minna.
Ja et asi oleks põnevam, veensin ma Antonio ka kaasa tulema...
Antonio kokkuvõte: tegu oli nagu Itaalia klubiüritusega, ainult et keel oli teine! :D
Nagu ikka, alguses ei saa vedama, ent siis ei saa pidama! Kohal olla olnud ca 230 inimest, kuulda oli eesti keelt ning pakuti eesti õlut ja eestipärast sööki. Nostalgiliselt võtsin omale ühe väikese purgi Saku Originaali, kusjuures olles aus, ega muljet avaldanud... Õlu on õlu!
Etteaste oli kaheosaline. Esimese poole inimesed hoolikalt istusid, nagu ikka kombeks, käed kenasti põlvedel, Ilmselt oligi vaheaega vaja, et publik saaks energiavarusid joogi ja söögiga täiendana, sest peale vaheaega läks trall lahti. Olgem ausad, ilma eesti naiseta ikka pidu peale ei hakka!!!!! Võibolla ma olen ma eesti mehe kui vana tanstulõvi enneaegu maha kandnud, ent ikka naised, olenemata east, olid need kes lava ette rinnaga teed rajasid ning sinna peo lõpuni rokkima jäid!
Ma oma kaasat tantsupõrandale endaga kaasa tulema ei sundinud. Ma tema itaaliapärast Sole Miot ka võibolla väga ei fännaks... Ent oli siiski üks laul, mis talle nii väga meeldis, et see veenis teda, et eestlased oskavad rokkida, oli loomulikult Welcome to Estonia!
Me kahjuks ei jäänud peole ringi hängima, sest minu äratuskell oli kella 5ks hommikul seatud ning minu tundlikus eas ei ole enam nii kerge pool ööd ringi säutsuda! (kes oleks seda 25 aastat tagasi arvanud....)
Ja nüüd, aasta viimasel päeval, olen ma teinud kõik, mis ma oskasin, suutsin, tahtsin.... Kuigi maailm on rahutu paik 31. detsembril 2014, on meie aasta olnud hea: meil on olnud piisavalt väljakutseid ja me oleme need kõik sirge seljaga vastu võtnud ning kõigema hakkama saanud! Täna õhtul ootame taas külalisi, katame laua ning võtame vabalt.
Ja nii ongi õige, sest peale tegusat aastat võime ju korra aastas ühel õhtul aastakokkuvõtet tehes unustada stressi ning lasta naerul kajada!
Peace inside me!
Kohati tundub, et kiirrong on aeglasem, kui aastate kulg!
Viimased kaks nädalat on olnud ootuspäraselt täis tormamist. Jõulupäeva õhtuks ületasime ka selle nähtamatu finishijoone, sest saime kõigega hakkama, mida plaanisime ning ühtegi pettunud ning nutust kriimudega silmadega klienti meie teada meist maha ei jäänud. Ent perepea töötas 37 päeva järjest ilma ühegi puhkepäevata ja kui me siis finishis oma saavutuse auks uhke pidusöögi kallale asusime, siis meil mõlemal isu polnud. Mina kui kurikuulus tagantkihutaja ja sussutaja, olin kaaskannatajana ka täiesti läbi, justkui sünnitusabi eksamiga oleks taaskord maha saanud.... Meid kumbagi ei aidanud tõsiasi, et viimase nädala pressisime me läbi 4 tunniste unedega ning peale oma päevatöö lendasin ma õhtuti Antoniole appi.
Jõululaupäeva õhtul varises meie pere jala pealt magama. Kell 7 oli vaikus ja pimedus majas. Steik jäi köögilauale nukrutsema ning isegi mina saatsin majakoristamise plaanid allavett...
Jõulupäeva hommikul kell 7 virgusin koomast ja kell 11 maja läikis, pesud pestud, Foo Fighters üle linnaosa karjumas, steik koertele jõulumaiuspalaks serveeritud, perepea oli söödetud peekoni ja munadega ning elus tundus taas kord elamisväärt. ...kuniks tuli suguharu jõululõunale minna....
Vat meie suguharu üritused on omaette ettevõtmine. Selleks tuleb vaimselt ette valmistuda ja ka õiged riided valida.... (Mul kahjuks ei õnnestunud juuksuri juurest läbi põigata, nii et pidin leppima oma lodus väljakasvanud peaga, my bad... ent hei, Anthony oli nii põikpäine, et isegi ei ajanud habet ja julges minna yritusele t-särgi väel...) Ja isegi kui on kokku lepitud, et kingitusi ei tee ja midagi tooma ka ei pea, siis pead ikkagi olema varustatud veini, koogi ja kingitustega lastele...
Ega mõte perelõunast mulle meeldib, ent kui ühe laua taha surutaks kaks korda aasta inimesed, kellel pole üksteisega millestki rääkida ning lisaks on laua ümber ka kolm teismelist, siis ... saate ehk aru?
Selle aasta omapära oli, et pool meie seltskonnast saabus 12cm kontskingade klõbinal. Jumala eest, löö või maha, aga aru ei saa, miks peaks vanaema ja vanaisa juurde saabuma selliselt varustatult, seda enam, et enne kui kalli kalli teed, musu põsele lajatad ja ilusat jõulu soovid, vigised kuidas su jalad valutavad ning viskad need kuldsed ja mustad ja hõbedased rihmikud hoopis toanurka ..... ning ülejäänud aja lased paljajalu ringi.... Aga kes olen mina, et sellised filosoofilisi teemasid lahata-lahendada????
Päeva lõpuks olime me kõik elus ja võisime isegi õhata, et polnudki nii paha... Gina muidugi kloksus ringi nagu peata kana ning veetis päeva nagu alati pottide ja padade keskel, unustades pooled söögid lauale kanda.... Ei tasu vist mainida, et kuigi ta lubas, et sel aastal suurelt ette ei võta, oli tema lühinimekirjas 30 erinevat rooga, ent kui mõni neist lauale ei jõundudki, meie sest ei hoolinud, sest olime kurguni täis puginud (selles majas ei tohi sa söögist keelduda, pigem võid lasta oma parema käe maha raiuda, kui söögile ei! öelda!)
Ülejäänud pühad veetsime koduselt, võtsime vastu külalisi ning pühapäeval võtsime ette retke Melbourne Eesti Majja!
Viie aasta jooksul korra eesti asja ajada ju ikka võib?
Ega ma ju väga seda eesti asja ajagi, sest nagu ma ennast pidevalt kordan, ei saagi aru, et ma Eestis poleks, seega pole miskit asja ajadagi....ent kui Tanel Padar and Co (Vallatud Vestid sedapuhku) tuleb meie õuele pilli mängima, siis isegi minu kalestunud hinges tekkis vajadus teda kuulama minna.
Ja et asi oleks põnevam, veensin ma Antonio ka kaasa tulema...
Antonio kokkuvõte: tegu oli nagu Itaalia klubiüritusega, ainult et keel oli teine! :D
Nagu ikka, alguses ei saa vedama, ent siis ei saa pidama! Kohal olla olnud ca 230 inimest, kuulda oli eesti keelt ning pakuti eesti õlut ja eestipärast sööki. Nostalgiliselt võtsin omale ühe väikese purgi Saku Originaali, kusjuures olles aus, ega muljet avaldanud... Õlu on õlu!
Etteaste oli kaheosaline. Esimese poole inimesed hoolikalt istusid, nagu ikka kombeks, käed kenasti põlvedel, Ilmselt oligi vaheaega vaja, et publik saaks energiavarusid joogi ja söögiga täiendana, sest peale vaheaega läks trall lahti. Olgem ausad, ilma eesti naiseta ikka pidu peale ei hakka!!!!! Võibolla ma olen ma eesti mehe kui vana tanstulõvi enneaegu maha kandnud, ent ikka naised, olenemata east, olid need kes lava ette rinnaga teed rajasid ning sinna peo lõpuni rokkima jäid!
Ma oma kaasat tantsupõrandale endaga kaasa tulema ei sundinud. Ma tema itaaliapärast Sole Miot ka võibolla väga ei fännaks... Ent oli siiski üks laul, mis talle nii väga meeldis, et see veenis teda, et eestlased oskavad rokkida, oli loomulikult Welcome to Estonia!
Me kahjuks ei jäänud peole ringi hängima, sest minu äratuskell oli kella 5ks hommikul seatud ning minu tundlikus eas ei ole enam nii kerge pool ööd ringi säutsuda! (kes oleks seda 25 aastat tagasi arvanud....)
Ja nüüd, aasta viimasel päeval, olen ma teinud kõik, mis ma oskasin, suutsin, tahtsin.... Kuigi maailm on rahutu paik 31. detsembril 2014, on meie aasta olnud hea: meil on olnud piisavalt väljakutseid ja me oleme need kõik sirge seljaga vastu võtnud ning kõigema hakkama saanud! Täna õhtul ootame taas külalisi, katame laua ning võtame vabalt.
Ja nii ongi õige, sest peale tegusat aastat võime ju korra aastas ühel õhtul aastakokkuvõtet tehes unustada stressi ning lasta naerul kajada!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar