Kui enam millegi muu üle siin elus naerda pole, siis vähemalt ise-endale annan ma etenduse iga päev...
Eile oli toimekas päev. Õhtu lähenedes polnud aga parakult selge, mida perele õhtusöögiks teha... pea oli tühi ja ka Karina oli võimetu mingit erisoovi edastama... Seega otsustasime, et läheme hoopis lihtsama vastupanu teed ja tellime pitsa koju.
Klõbistasin siis end meie lemmik gurmee pitsa kodulehele sisse ja tellisin kaks pitsat: üks lapsele, rohke singiga ja teine meile Antonioga kahepeale.
Ettenägelikult tellisin pitsa koju kella kaheksaks õhtul lootes et pereisa selleks ajaks koju toimetab... Ja armastava kaasana otsustasin, et lasen perepea lemmiku Pesto Chicken Club pitsale panna topeltkoguse kana ja pestokastet!
Tellimus antud, orgkomiteel süda rahul!
Kell 8.20 koputati maja eesuksele ja pitsamees saabus! Haarasin karbid ja tänasin reipalt!
Karina pitsa nägi välja, nagu tema pitsa alati, ent üllatus ootas mind ees enda karbi avamisel. Me mõlemad vaatasime lapsega suurte silmadega, et MIS asi SEE on????? Pitsa nägi välja täpselt selline, nagu sa ei taha, et see välja näeks... Kuidas ka jalga kaela taha ei aja ning vaatenurka ei muuda, pitsa ei näe kohe üldse välja Pesto Chicken... Ei olnud seal grammigi kumbagi, vaid kogu asi oli üle plätserdatud hoopis juustuga, mille ma muuseas üldse jätsin tellimusest välja, kuna meie perepea teadagi juustu ei söö....
Pitsa vaatlkemine kahjuks tulemust ei tootnud ja kana ning pestokaste peale ei lennanud, ent selle eest tegin mina hoopis midagi tavatut: võtsin kõne pitsakohvikusse!
Kohvikupidaja oli kohe väga kindel, et pizza on õige ja pidagu ma mokk maas... Eks see ajas tädi õhevile ja enne veel, kui pitsakarp kaenlas end uksest välja sättisin, kontrollisin oma tellimuse internetist üle, olemaks kindel, et ma kellegi süütu kõrvalseisja pead õhtusöögiks küljest ei rebi....
Läbi hämarduva eeslinna sõudsin end kohviku ette, kuhu siis atsaka sammuga sisse astusin. Virutasin bravuurikalt karbi lauda ja olin üldse kui õige mees... Kohviku omanik ikka ajas oma joru ja ei kuulanudki, mida ma rääkisin... kui ma palusin tal leida kana ja pesto sellest karbist, osutas ta toorsingile ja juustule.... tore on, ent mina tellisin ju KANAAAAAAAAAAA JA PESTOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO! ... ja minu abikaasa ei söö ei toorsinki ega juustu, nii et müü kui palju tahes, see pole see, mida ma oma perele sööta tahan!!!! Meie rindejoonele viskus siis hoopis kokk ja tema sai kohe aru, et tegu pole jah õige pitsaga... selle peale vaikis ka boss, sest lõpuks oli tal oidu avada tellimus ja LUGEDA seda esimest korda!
Olles kulutanud kogu oma sapitagavara selleks õhtuks, lahkusin vabadnuste saatel kohvikust uue karbiga!
Olles tagasi kodus, avasin karbi ja selle sees oli maailma ilusaim pitsa, mis oli üle külvatud kuuekordselt kana ja pesto ja rukolaga....
Jätsin selle siis oma suursuguses ilus peremehe kojusaabumist ootama ning otsustasin seni hoopis dushi alla minna, kell ka juba palju ju....
Ja siis saabus päeva puänt, kui möödaminnes pilgu peeglisse viskasin!
Nimelt panin ma omale millalgi peale 8 õhtul värskendava ja poore puhastava näomaski pähe. Tegelikkus oli aga selline, et kui pitsamees saabus, siis ei tulnudki nagu meelde, et mul midagi näos oli, Karina loomulikult ka ei pööraud tähelepanu, kui pitsadega köögi ringi jahmerdasime ja ega ei tulnud ka kordagi pähe, et mul nägu rohelise möksiga koos, kui kohvikus oma õigust taga nõudsin..........
Naera või nuta! Kumb teile?
Ma ei mäletagi, millal mul viimati naerust tilk püksi tuli. Eile õhtul sai see toimuma!
SUCH IS LIFE!
_________________________________________________________________________________
Pizza aga maitses ülihea!
Eile oli toimekas päev. Õhtu lähenedes polnud aga parakult selge, mida perele õhtusöögiks teha... pea oli tühi ja ka Karina oli võimetu mingit erisoovi edastama... Seega otsustasime, et läheme hoopis lihtsama vastupanu teed ja tellime pitsa koju.
Klõbistasin siis end meie lemmik gurmee pitsa kodulehele sisse ja tellisin kaks pitsat: üks lapsele, rohke singiga ja teine meile Antonioga kahepeale.
Ettenägelikult tellisin pitsa koju kella kaheksaks õhtul lootes et pereisa selleks ajaks koju toimetab... Ja armastava kaasana otsustasin, et lasen perepea lemmiku Pesto Chicken Club pitsale panna topeltkoguse kana ja pestokastet!
Tellimus antud, orgkomiteel süda rahul!
Kell 8.20 koputati maja eesuksele ja pitsamees saabus! Haarasin karbid ja tänasin reipalt!
Karina pitsa nägi välja, nagu tema pitsa alati, ent üllatus ootas mind ees enda karbi avamisel. Me mõlemad vaatasime lapsega suurte silmadega, et MIS asi SEE on????? Pitsa nägi välja täpselt selline, nagu sa ei taha, et see välja näeks... Kuidas ka jalga kaela taha ei aja ning vaatenurka ei muuda, pitsa ei näe kohe üldse välja Pesto Chicken... Ei olnud seal grammigi kumbagi, vaid kogu asi oli üle plätserdatud hoopis juustuga, mille ma muuseas üldse jätsin tellimusest välja, kuna meie perepea teadagi juustu ei söö....
Pitsa vaatlkemine kahjuks tulemust ei tootnud ja kana ning pestokaste peale ei lennanud, ent selle eest tegin mina hoopis midagi tavatut: võtsin kõne pitsakohvikusse!
Kohvikupidaja oli kohe väga kindel, et pizza on õige ja pidagu ma mokk maas... Eks see ajas tädi õhevile ja enne veel, kui pitsakarp kaenlas end uksest välja sättisin, kontrollisin oma tellimuse internetist üle, olemaks kindel, et ma kellegi süütu kõrvalseisja pead õhtusöögiks küljest ei rebi....
Läbi hämarduva eeslinna sõudsin end kohviku ette, kuhu siis atsaka sammuga sisse astusin. Virutasin bravuurikalt karbi lauda ja olin üldse kui õige mees... Kohviku omanik ikka ajas oma joru ja ei kuulanudki, mida ma rääkisin... kui ma palusin tal leida kana ja pesto sellest karbist, osutas ta toorsingile ja juustule.... tore on, ent mina tellisin ju KANAAAAAAAAAAA JA PESTOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOO! ... ja minu abikaasa ei söö ei toorsinki ega juustu, nii et müü kui palju tahes, see pole see, mida ma oma perele sööta tahan!!!! Meie rindejoonele viskus siis hoopis kokk ja tema sai kohe aru, et tegu pole jah õige pitsaga... selle peale vaikis ka boss, sest lõpuks oli tal oidu avada tellimus ja LUGEDA seda esimest korda!
Olles kulutanud kogu oma sapitagavara selleks õhtuks, lahkusin vabadnuste saatel kohvikust uue karbiga!
Olles tagasi kodus, avasin karbi ja selle sees oli maailma ilusaim pitsa, mis oli üle külvatud kuuekordselt kana ja pesto ja rukolaga....
Jätsin selle siis oma suursuguses ilus peremehe kojusaabumist ootama ning otsustasin seni hoopis dushi alla minna, kell ka juba palju ju....
Ja siis saabus päeva puänt, kui möödaminnes pilgu peeglisse viskasin!
Nimelt panin ma omale millalgi peale 8 õhtul värskendava ja poore puhastava näomaski pähe. Tegelikkus oli aga selline, et kui pitsamees saabus, siis ei tulnudki nagu meelde, et mul midagi näos oli, Karina loomulikult ka ei pööraud tähelepanu, kui pitsadega köögi ringi jahmerdasime ja ega ei tulnud ka kordagi pähe, et mul nägu rohelise möksiga koos, kui kohvikus oma õigust taga nõudsin..........
Naera või nuta! Kumb teile?
Ma ei mäletagi, millal mul viimati naerust tilk püksi tuli. Eile õhtul sai see toimuma!
SUCH IS LIFE!
_________________________________________________________________________________
Pizza aga maitses ülihea!
Kommentaarid
Postita kommentaar