Üsna raske on selgitada meie pereisale, MIKS ma kell 5 hommikul kohvikruusiga ringi kappan või MIKS ma tund hiljem nõusid pesen või MIKS ma kell 7 huskidega taga-aias (naabrite pahameeleks) ulun või MIKS ma kella kaheksaks hommikul olen pesnud kolm masinatäit pesu.....
Ega tal jääb üle ainult kukalt sügada ja otsustada, kas elab koos haige või opakaga....
Igatahes, seltsimehed, isegi kui ma väidan, et jah, pikad päevad ja kiire-kiire-kiire ning aega ei ole ning õhtuks laip... ent kuradi und ei ole, vähemalt hommikuti!!!!!!
Eile oli taas tore päev tööl. Meil oli käsil suurem töö ühes väikeses linnakeses Melbournest tunni kaugusel, seada korda pere-arsti keskus. Päev lendas mööda ja mul oli õhtuks lõualuud valusad naerust (ja noh, lobisemisest ju kahhhhhh........) (kõhulisased ei valutanud, sest ma ei mäleta enam, MIS need on....).
Eilne disaineritädi on üks kahest orbiidil tiirlevatest, kes on Eestis käinud, ent kahjuks/õnneks ainuke, kes on võtnud aega Eesti kohta lugeda ja natuke ajalugu uurinud. seega ajaloo loeng jäi ära ja meil jäi aega naermiseks... Me olla olnud nagu kahene parv sada kajakat.... Trikitasime ka kohalikus linnakeses, korraldades ühesuunalise tee kahesuunaliseks otsides kohvikut, kus me otsustusvõimetuna olime kui Kuult saabunudja loomulikult blondina, unustas disainertädi oma panga PIN koodi.... Kohviku auks aga peame mainima, et söök, mille tellimise ja maksmisega me lõpuks edukalt hakkama saime, viis keele alla, nii et ma juba viseerisin enda peas plaani kolida sinna linnakesse kohe homme!!!!!
Ok, tagasi maa peal, ehk siis kodus, tundus kah päris tore! Eriti, kui õues on 31 kraadi sooja ja tuba on mõnusalt jahe... huskid olid küll letargias ja kass lapikuna sissesõiduteel, solvunud, sest temapolesellistilmatellinud....
Ent nüüd, tuleb päevaga rinnad kokku pista ja asuda tegudele:
* külastada vana daami, ehki siis ämma
ja
* külastada Josiet enne kui ta Euroopasse tagasi läheb
... ja need mõlemad üritused on piisavalt intensiivsed! Kui ma kunagi tagasi oma Kirkwood tänavale saabun, siis peale toidukottide sissekandmist (minu ämm ju arvab, et me ei suuda end ise toita!) vajun kooma....
... et siis uuesti alustada hommikul kell 5 kappamisega mööda maja!
Las hull rabeleb, vähemalt ei kooguta nurgas.....
/kas keegi mainis siin, et täna on õues kena 34 kraadi?/
Ega tal jääb üle ainult kukalt sügada ja otsustada, kas elab koos haige või opakaga....
Igatahes, seltsimehed, isegi kui ma väidan, et jah, pikad päevad ja kiire-kiire-kiire ning aega ei ole ning õhtuks laip... ent kuradi und ei ole, vähemalt hommikuti!!!!!!
Eile oli taas tore päev tööl. Meil oli käsil suurem töö ühes väikeses linnakeses Melbournest tunni kaugusel, seada korda pere-arsti keskus. Päev lendas mööda ja mul oli õhtuks lõualuud valusad naerust (ja noh, lobisemisest ju kahhhhhh........) (kõhulisased ei valutanud, sest ma ei mäleta enam, MIS need on....).
Eilne disaineritädi on üks kahest orbiidil tiirlevatest, kes on Eestis käinud, ent kahjuks/õnneks ainuke, kes on võtnud aega Eesti kohta lugeda ja natuke ajalugu uurinud. seega ajaloo loeng jäi ära ja meil jäi aega naermiseks... Me olla olnud nagu kahene parv sada kajakat.... Trikitasime ka kohalikus linnakeses, korraldades ühesuunalise tee kahesuunaliseks otsides kohvikut, kus me otsustusvõimetuna olime kui Kuult saabunudja loomulikult blondina, unustas disainertädi oma panga PIN koodi.... Kohviku auks aga peame mainima, et söök, mille tellimise ja maksmisega me lõpuks edukalt hakkama saime, viis keele alla, nii et ma juba viseerisin enda peas plaani kolida sinna linnakesse kohe homme!!!!!
Ok, tagasi maa peal, ehk siis kodus, tundus kah päris tore! Eriti, kui õues on 31 kraadi sooja ja tuba on mõnusalt jahe... huskid olid küll letargias ja kass lapikuna sissesõiduteel, solvunud, sest temapolesellistilmatellinud....
Ent nüüd, tuleb päevaga rinnad kokku pista ja asuda tegudele:
* külastada vana daami, ehki siis ämma
ja
* külastada Josiet enne kui ta Euroopasse tagasi läheb
... ja need mõlemad üritused on piisavalt intensiivsed! Kui ma kunagi tagasi oma Kirkwood tänavale saabun, siis peale toidukottide sissekandmist (minu ämm ju arvab, et me ei suuda end ise toita!) vajun kooma....
... et siis uuesti alustada hommikul kell 5 kappamisega mööda maja!
Las hull rabeleb, vähemalt ei kooguta nurgas.....
/kas keegi mainis siin, et täna on õues kena 34 kraadi?/
Kommentaarid
Postita kommentaar