... ei teagi kust alustada...
Paar nädalat tagasi helistas mulle "eranumber". Kuna viimasel ajal on mind taas tabanud müügi-inimeste (matusekindlustus, veinid jne) ning elustiili küsitlejate ärritavad telefonikõned, siis sellele kõnele vastasin ma vägagi kahtlustava häälega.... ent helistajaks oli hoopis mees, kes mu omal ajal hiinalste juurde tööle sokutas. Esiteks ehmatas ta ära mu häälest, et kas olen haige vms, kuid kui ma kuulsin, kellega tegu, sain ma oma reipuse tagasi.... Tal olevat nimelt probleem ja hetkel oli tal pea tühi ja mina viimane päästeabinõu proovida teha ühte nn. vigade parandust (kokku soperdatud Hiinas ja viga avastatud Austraalias) ja mitte keegi polevat seni seda ette võtta tahtnud.... Ega ta ei lootnudki minu jah sõna, ainult palus, et kui ma kohale läheks ja prooviks ning siis annaks ausa hinnangu, kas see töö on üldse teostatav....
Praeguseks peetakse mind aga külahulluks, sest lisaks sellele, et see töö on täiesti tehtav, on see ka üks kenamaid töid, mida ma oma kätega elus olen teinud!!!! Nimelt on tööpäev ainult 7 tundi, ei mingit masinamüra, kuskilt kaugusest kostab rokikaadio, inimesi väga tihti ei näe ja ükski ülemus ei käi kuklasse hingamas või karjumas.... Töö iseendast on kergelt öelda omapärane: mul tuleb imepeenikesi silikoonist ripatseid ajada läbi imepisikese seibi... Ja need ripatsid on esmaabi mannekeeni küljes... Hiinlased tegi suure töö ära, ent seibid unustati panna...
Esimene päev möödus mulle ja mu kaaslasele, kes oli ka õnge tõmmatud, vandumise nime all!!!! Kuidas ka ei proovinud, ripats läbi seibi ei tule, venita teda meetri pikkuseks või suru kerega peale, nuta või naera... Enesetunnet ei parandanud ka fakt, et parema käe kolm sõrme olid villis kahe tunniga või teadmine, et teha on ca 20 000 mannekeeni, igaüks tuleb lahti pakkida, panna neli seibikest, siis mannekeen tagasi sisse pakkida ja korralikult kleebisega sulgeda....
Päeva lõpus tuli miski tehnikaosakonna mees kahte julget vaatama ja natuke meid jälginud, tõi meile näpitsad. Kaotada midagi polnud ja ma otsustasin proovida, mis siis, et see polnud kuigi käe järgi ja lisas meie protseduuri vähemalt 8 lisaliigutust... Ent olgu mainitud, kui see mees poleks neid näpitsaid mulle ulatanud, poleks ma järgmisel päeval enam tagasi tulnud.....
Kodus kirjeldasin kallile kaasale, mida ma teen. Kirjeldades, kuidas isegi näpitsatega tirides tundub töö peaaegu mission impossible, soovitas minu kõiketeadja abikaasa pöörata tähelepanu seibile: selle mõlemad pooled olevat erinevad ja kohe kindlasti on seda seibi paigaldades olemas just see õige pool, mida tuleb kasutada!!!!
Ajaloo huvides olgu märgitud, et järgmisel hommikul saabusin tööle varakult ja viisin tööajaväliselt läbi uurimistöö seibi poolte iseärasuste suhtes ja uurimine osutus viljakaks ning nüüd tuleb pakendanud silikoonmannekeene mu käe alt kui laudu Vändra saeveskist!!!!! Kui Nobel poleks selleks aastaks juba jagatud, siis oleks see rahus mulle antud oldud, arvestades minu panust esma-abi maailmas!
Minu kaaslane, noor austraallane, andis aga alla. Ta muidugi ei proovinudki neid näpitsaid kasutada, ent ega ta oligi suht selline uimane vend, waste of space... Ega ma ei saanudki aru, miks noor mees, kes on ülikoolis PR ala lõpetanud ja töötanud ka 3 aastat maksuametis, istub kuskil laos ja väikese raha eest ajab seibe rattasse.... Kui mul oleks sellised võimalused nagu tal, siis ei istuks ma enam kunagi kuskil laos või seisaks tehases liini ääres... Andku keegi mulle ta võimalused!!!! Ega ta oligi selline igav kuju: kas valima lähed? ei, ma ei viitsi, pigem maksan trahvi.... mis sa arvad Obama kõnest G20-l? .... pikk paus.... mis G20????? Mis sa vabal ajal teed? Ahh, mitte midagi, mõtlen... jne jne jne. Üks ühine teema meil õnneks oli: Foo Figthers ja ma usun, et ta oleks pikali kukkunud, kui poleks toolil istunud, kui teatasin talle, et mul juba uus FF album iTunest ostetud! (no milline alla 30 meesterahvas oskaks arvata, et tema kõrval istuv 46 aastasel memmel on olemas kõik FF muusika!?)
Ent tema andis alla. Paljaste kätega ikka karu ei tapa, eriti kui sa pead eesti naisega kiirust üleval pidama....
Hetkel rabeleb mu kõrval aga vampiirifilmide ning Michael Buble andunud fänn, filipiinlasest mees. Ma usun, et päev või kaks veel ning ka tema annab alla. Kuigi me oleme nii erinevad ja palju ühiseid vaatenurki pole, teeb ta endiselt tööd rohkem suuga (mis mind häirib, sest ma pean KESKENDUMA!) ning iga kümne minuti tagant kargab püsti ning teeb puusaringe ning hüppab üles-alla.... Tema arvates on see õudne ja tappev töö....
Tõsiasi on aga fakt, et kuigi liiklus tööle ja tagasi ajab mu hulluks, siis pole ma ometigi väsinud ning tavaliselt tõttan õhtupoolikul oma abikaasale appi!!!! Sest on ju aasta kõige kiirem aeg, kus kogu Austraalia tormab jõulude kursil, et siis surmväsinult jõululaua taga lõpuks pidama saada.... Kõik tahavad kõike kohe ja praegu, justkui homset polekski! Hetkel ma pole küll kindel, kas see tormamine kunagi ka finishijooneni viib......
Ent... ega töö pole ainuke, mis tagant ajab.
Meie lapse sotsiaalsed kohustused ajavad üle ääre ja nii me siis toimetame teda nädalavahetustel küll korvpalli, treffidele sõpradega või siis lugematutele sünnipäevapidustustele. Need sünnipäevad on nagu rist kaelas ja väga tehnilised-detailsed: ühe lapse 13 aasta sünnipäeva pidustuste teema oli MÕRVAMÜSTEERIUM. Meile oli antud range juhend, kuidas oma laps riietada vastavalt teemale ja kuidas kohapeal käituda ning kuidas siis mõrv toimuma saab ja kuidas seejärel lahendus leitakse.... Lisaks ikka ka nimekiri eelistatud poekettidest, kust kohustuslik kinkekaart hankida.....
Tänahommikune sünnipäeva pidustused toimuvad 40 km eemal, algavad 9.30 hommikul. Seega, KEEGI peab lapse laupäeva hommikul viima sinna kaugel asuvasse batuudimaailma (ma mainin, et lähim asub siit 2 km kaugusel, ent seal kaugemast olla vanemad saanud HINNA-ALANDUSE!) ja hiljem kell 14.30 minema lapsele uuesti järele.... Isegi kui sünnipäevalapse vanemad, kes olla meie lapse väite põhjal rikkad nagu kröösused, said hinnas alla, siis kõigi 25 lapse vanemad, kes selle teekonna ette võtavad, said küll kohe kindlasti karistada veetes kena laupäeva hommiku ja pealelõuna taaskord Melbourne neetud liikluses. Well done!
Lisaks on meie pere ju suutmatu ütlemaks õigel ajal EI! Seega kõige kiiremal ajal lehvitasime oma naabritele kenasti järele, kui need kaheks nädalaks Vietnamisse puhkama läksid ning võtsime hoolitsuse nende majapidamise eest sujuvalt üle. No et kirjad postkastist tuppa ja prügikastid tänava äärde õigel päeval, see on pisiasi, ent kaks koera ju kaks korda päevas sööta-joota-kallistada ning korra päevas jalutada....
Karina oli muidugi entusiast number 1. Kohe esimesel päeval viis ta kõik neli koera ükshaaval jalutama. Esmalt meie huskyd ja siis naabri puudel ning lõpuks naabri buldog. Naastes buldogiga koju avastas laps muidugi, et rahmeldis, nagu ta on, oli olukord selline, et.... maja võtit ei kuskil..... Maabus siis koeraga meie ukse taha, et mis teha.... No mis seal ikka, kus võti on?
Ma ei tea, kadus äkki ära..... oli taskus ja enam pole......
Oled sa ikka kindel, et tasku panid....
Ma ei tea....
Ok, lähme vaatame, mis teha saab, äkki on võti hoopis majas?
Sel ajal kui laps üle aia meie taga-aiast naabrite aeda ronis, seisin mina, buldog rihmapidi näpu otsas naabrite aia taga tänava peal.... Me lootsime, et äkki on vähemalt neil mingi värav seestpoolt avatav, sest... kuhu ma selle buldogi panen senikaua kuniks meie perepea koju tuleb ja loodetavasti mingi ime läbi võtme kätte saab???? Meie taga-aeda küll mitte, sest meie Mishka vihkab meie naaberkoeri ja ilmselt rebiks sellel pea otsast, kui võimaluse saab (vaatamata buldog Roxy hirmuäratavale välimusele on ta muuseas heasüdamlik, õrnake ja tundlik kui portselanvaas!)
Meie õnneks leidsime me värava ja saime koera tagasi naabrite taga-aeda puudlile seltsi ning loomulikult nägime aknast ka võtmeid köögi laua peal..... (Kuradi laps!!!!!!!) Edasi polnud midagi teha, kui oodata ime saabumist perepea näol, kes peab kuidagi majja saama ja nagu alati, olukorra lahendama! (Meie isa oskab ju teadagi parandada kõike, katkisest näpust kuni autoni, arvutid, aknaklaasid ning kõim muu mis sinna vahele jääb, seega andis laps talle vüimaluse taaskord tõestada oskust kõike parandada.....)
Et aga asi segasemaks ajada, ilmusid aga mõne tunni pärast silmapiirilt kaua oodatud külalised Eestist!!!
Riivo oli meie esimene bangaloelanik 5 aastat tagasi. Peatus siin umbes kuu aega ja leidmata tööd siinkandis, läks õnne otsima mujal Austraalias. Nüüd oli ta siis tagasi, seekord käimas Austraalias ja tuli esitlema oma naist ja kahte last!
Oma õnne ta leidis Lõuna Austraaliast Zeta näol ja kahekesi läksid nad Eestisse tagasi kolme aasta eest.
See on alles algus....
Ma nii ootasin kohtumist Zetaga, sest kui mina leian eestlasena, et eestlastega on raske toime tulla, siis kuidas pidi tema, Austraalia aborigeen eluga Eestis hakkama saama??????
Ent seal ta seisis, rõõmus ja nii oma, oma kahe mustasilmse iludusega, kes sündinud ja kasvanud Eestis on täiega väikesed eestlased ja räägivad eesti keelt.... Ja Zeta ise elab maal keset metsa ja nagu ma olen juba eelnevalt kuskil kirjutanud, elab normaalset eestlase elu, toimetab majas ja aias, käib kohalikus külapoes, naudib sauna, marju ja seeni, teeb aiasaadused hoidisteks ja talvel toimetab puude ja veega (nad renoveerivad vana maa-maja ja esialgu tuleb vesi majja kätel kantuna! vau!!!! respekt!) Ma ei saa mitte jätta mainimata, et olles pärit Lõuna Austraaliast, ei olnud tal eelnevalt mingit kokkupuudet lumega ega millegagi, mida võib nimetada külmaks ilmaks ja poriks....
Ootuspäraselt muidugi kirjeldas ta eestlast kui väga kinnist ja emotsioonitut nähtust. Ent sellegipoolest oli ta eluga rahul ning väitis, et kuigi kunagi enne polnud ta isegi kuulnud sõna Eesti, leidis ta Eestist kõik ja rohkemgi, kui ta elus unistanud oli!!!!
Ja nii meil möödus päev keset kahe keele kaost, kusjuures ma pean mainima, et mu eesti keel oli mitte nõrk, vaid olematu!!!!! Ma juba lohutasin oma ema, et mitte keel ei ole kadunud, vaid pidevalt kahe keele vahel hüpates hakkas domineerima inglise keel... Ma ei suutnud oma peas keelekeskust ümber lülitada ja nii siis oligi, et kuigi Miaga oleks ma saanud eesti keeles asju ajada, tuli mul jutt ikkagi inglise keeles.... Riivoga rääkides olid kõik kaks keelt segamini ja pool sellest pudrust täiesti mõistetamatu....
Keset emotsioone ja keelekaost ootasime aga endiselt koju meie perepead.... kes oli tööga takerdunud ja endiselt kilomeetreid eemal.... Seega andsime oma külalistele etenduse, söötes naabri koeri üle aia: laps ronis üle, mina ulatasin meie poolt söögi kopsikud järele. Buldog pistis kõik sekundiga pintsli... puudel keeldus meie koerte krõbuskitest. Pakkusime siis kassi krõbuskeid: ei, tänan! Ok, meie koerte vorst: söö ise! Ega siis muud ei jäänud üle, kui sügavkülmast võtta välja minu ämma poolt vaaritatud koertesöök - keedetud kana porganditega ning mikrolaineahjus kiirkorras üles sulatada...... Peale sellist pingutust puudel lõpuks andis alla ja sõi pakutava kahe sekundiga... Ent... võti ikka majas ja isa endiselt ei kuskil ning väljas hakkab pimedaks ka minema.....
Ega meie perepea kuigi vaimustatud olnudki väljavaatest naabrite majja sisse murda..... Ta oli ikka pehmelt väljendudes raevus ja valas lapse selle raevuga üle ka (a la ma olen 10 päeva järjest tööd teinud, pikad päevad ja poolsurnud õhtuks ning kas ma tõesti vajasin siis sellist kaerajaani pühapäevaõhtuks????)
Otsustasime, et naabri koerad peavad selle öö nende taga-aias veetma (neil on oma majas magamiseks vägevad madratsid, sellised suured ja mõnusad pesad.....)....
Meie perepea jõudis sel õhtul koju kell 10.... surmani väsinud ent nagu alati, suutis meie külalisi üllatada oma kena, viisaka ja rahuliku olekuga, mis kõik inimesed kohe paneb tundma kaitstud ja hoituna....
Hommikul pidin mina aga vara tööle minema. Ajasin siis lapse ja perepea ka vara üles, sest seekord pidi nemad söötma koerad üle aia...(Mina ometi üle aia ronima ei hakka, sest minu kehakaal võib aiast pigem jagu saada lol) ... või siis paremal juhul leida võimalus saada kätte võtmed.... Mina läksin kell 6.30 teele ja nagu telefonikõne kell 7.30 teatas, et jah, meie perepea suutis majja sisse imbuda ja olukord on rahulikult lahendatud, ilma elavjõu kaotusteta või maja maha lammutamata..... (Lapsele hea õppetund, ma loodan!)
Esmaspäeval valas vett kui kapast ja mul on kahju, et Zeta ei näinudki, kui ilusas kohas me tegelikult elame.... Ent ilm ilmaks, mul oli aga taas õnn õhtupoolik ja õhtu hiliste tundideni nendega veeta. Isegi huskyd käitusid kui kompud, lasime nemad ka tuppa ja olime kui üks rõõmus suur segasumma suvila, lapsed, koerad, teismeline, eesti ja inglise keel.
Kassile see kõik muidugimõista muljet ei avaldanud ja tema peatud suurema osa maja ees oma lillepoti taga oleval matil, solvunult kerra tõmbunult....
Teisipäeval mu kallid külalised lahkusid Lõuna Austraaliasse ja meie läksime oma eludega tavarütmis edasi... Tavarütm, mis on täiesti kaootiline hetkel....
Neljapäeval oli mul töö juurest vaba päev - tehti aastalõpu inventuuri ja mingeis seibispetsaliste jalgu ei tahetud. Lootsin, et saan aega oma õpinguteks, ent... saatusel oli oma plaan ning nii ma seisingi lontiskõrvu neljapäeva hommikul kell 10 oma ämma ukse taga, kandes kätel 10 kardinat, mis pidi 25 sentimeetrit lühemaks tehtama.....
Nimelt kolmapäeval selgus maapiirkonnas pere-arsti keskuses, et kardinasiinid palatitesse voodikohtade vahele olid kohalike meistermeeste poolt liiga madalale pandud ja kallihinnalised kardinad liiga pikad..... Mitte ükski õmblustöökoda poleks enne jõule Antoniot jutulegi võtnud oma 10 kardinaga, mis peavad rippuma kenasti siinidel esmaspäeva hommikuks... seega ei jäänud tal muud üle, kui kasutada oma viimast abinõud: rakendada oma naine ja ämm tööle!
Uhhhhhhhh.............. Mitte keegi ei uskunud, et me selle tööga kunagi üldse alustame... Ma pean enda austuseks mainima, et ma olin ainus, kel jätkus raudset tahet asjaga ühele poole saada.
6 tundi hiljem olid kardinad valmis. Lõpetatud. Lühendatud. Kenasti kuhjas.
Parem ärge küsige, kuidas. Muidugi aitas meid tõsiasi, et Gina on õmmelnud kardinaid 40 aastat ning et meil oli suur laud, kus neid ette valmistada, tööstuslik õmblusmasin, tuhat eri värvi niiti ja sadu meetreid spetsiaalseid kardina nn. konksuribasid... Ent Gina oskused olid roostes, käsi värises ja jalg oli liiga nõrk, et seda kindlalt masinapedaalil hoida..... Lisaks sellele paanika, mis kõike seda eelnevat toitis.... Peale esimest kardinat, võtsin ma ohjad üle ettevalmistuse vallas ja lasin ämmal masina taga toimetada.....
Tegelikult olime me hea tiim, kui korra juba otsa peale saime: mina märkisin kanga peale maha, kust maha lõigata ja kust tagasi keerata, lõin käärid sisse ja siis keerasin kanga tagasi, ning triikisin selle srigeks ja kinnitasin nööpnõeltega, asetasin selle meisterõmbleja ette ja voltisin lõpetatud kardina kenasti kokku tagasi... Lausa rõõm oli seda tööd teha, kui sul on laud kui koppel, kääris rasked ja teravad ning töötasapind on ka õigel kõrgusel....
Samal aja Gina vuristas masinaga lõputuna tunduvaid meetreid, sest iga kardin nõudis kahte pikka-pikka õmblust....
Suur Õpetaja ja Juht Gianni käutsus näpunäiteid alguses, ent siis hakkas tal igav ning meie õnneks läks hoopis teise maja otsa telekat vaatama ja siis suundus lõunauinakule. Suur oli tema üllatus, kui ta uinakult naases ja leidis meid toimetamas viimase kardina kallal.....
Ma olen täiesti kindel, et 20 aastasena ja kannatamatuna ma poleks sellist läbikivistseina tööd teha suutnud teha, ent korragi elus võin ma öelda, et sageli vanus on sinu poolt: sedakorda vedas mind läbi ealise omapärasusena kindlameelsus ja fookus...
Kui ma õhtul oma kardinakoormaga koju jõudsin, siis polnud mitte koorem mu kätel parim preemia, vaid hoopis meie perepea kallistus, tema pisarad silmas ning sõnad: Ma teadsin, et mitte keegi maailmas poleks eales isegi hoolinud, ammugi mitte teinud seda, millega sina just hakkama said.... Love you too, babe!
Ja eile, kuigi endiselt vaba päev, tormasin jälle neljaks kuunde suunda, alustasin isegi blogi kirjutamisega, ning siis tuli ootamatu tööintervjuu.... kuhu ma õigeks ajaks jõudsin. Tagasi kodus, laps paanikas, kuna kingitus tänaseks sünnipäeva peoks oli endiselt ostmata, siis kappasime poodi ja kui siis millalgi tagasi saabusime, toimetasime oma koerad ja üle-aedsed, siis polnud must kuigi palju enam kirjutajat ega ka muud asja....
Ja homme ootab ees sõit sinna pere-arsti keskusesse, ülesse panema neid neetud kardinaid... Ma isegi ei kaeble, sest nagu ma paar nädalat tagasi mainisin, ilus linnake ja hea söök, nimetagem seda siis seekord väikeseks tööks Gisbournes, preemiaks lõunasöök sealses kohvikus!
Ent nüüd ma lähen küll taga-aeda trampliini peale päikesevanni võtma ja oma akusid laadima, sest uus nädal on veelgi hullem kui kõik eelmised ning iga gramm energiat on arvel!
Kas keegi teab, millal ja kus on see finish??????
Paar nädalat tagasi helistas mulle "eranumber". Kuna viimasel ajal on mind taas tabanud müügi-inimeste (matusekindlustus, veinid jne) ning elustiili küsitlejate ärritavad telefonikõned, siis sellele kõnele vastasin ma vägagi kahtlustava häälega.... ent helistajaks oli hoopis mees, kes mu omal ajal hiinalste juurde tööle sokutas. Esiteks ehmatas ta ära mu häälest, et kas olen haige vms, kuid kui ma kuulsin, kellega tegu, sain ma oma reipuse tagasi.... Tal olevat nimelt probleem ja hetkel oli tal pea tühi ja mina viimane päästeabinõu proovida teha ühte nn. vigade parandust (kokku soperdatud Hiinas ja viga avastatud Austraalias) ja mitte keegi polevat seni seda ette võtta tahtnud.... Ega ta ei lootnudki minu jah sõna, ainult palus, et kui ma kohale läheks ja prooviks ning siis annaks ausa hinnangu, kas see töö on üldse teostatav....
Praeguseks peetakse mind aga külahulluks, sest lisaks sellele, et see töö on täiesti tehtav, on see ka üks kenamaid töid, mida ma oma kätega elus olen teinud!!!! Nimelt on tööpäev ainult 7 tundi, ei mingit masinamüra, kuskilt kaugusest kostab rokikaadio, inimesi väga tihti ei näe ja ükski ülemus ei käi kuklasse hingamas või karjumas.... Töö iseendast on kergelt öelda omapärane: mul tuleb imepeenikesi silikoonist ripatseid ajada läbi imepisikese seibi... Ja need ripatsid on esmaabi mannekeeni küljes... Hiinlased tegi suure töö ära, ent seibid unustati panna...
Esimene päev möödus mulle ja mu kaaslasele, kes oli ka õnge tõmmatud, vandumise nime all!!!! Kuidas ka ei proovinud, ripats läbi seibi ei tule, venita teda meetri pikkuseks või suru kerega peale, nuta või naera... Enesetunnet ei parandanud ka fakt, et parema käe kolm sõrme olid villis kahe tunniga või teadmine, et teha on ca 20 000 mannekeeni, igaüks tuleb lahti pakkida, panna neli seibikest, siis mannekeen tagasi sisse pakkida ja korralikult kleebisega sulgeda....
Päeva lõpus tuli miski tehnikaosakonna mees kahte julget vaatama ja natuke meid jälginud, tõi meile näpitsad. Kaotada midagi polnud ja ma otsustasin proovida, mis siis, et see polnud kuigi käe järgi ja lisas meie protseduuri vähemalt 8 lisaliigutust... Ent olgu mainitud, kui see mees poleks neid näpitsaid mulle ulatanud, poleks ma järgmisel päeval enam tagasi tulnud.....
Kodus kirjeldasin kallile kaasale, mida ma teen. Kirjeldades, kuidas isegi näpitsatega tirides tundub töö peaaegu mission impossible, soovitas minu kõiketeadja abikaasa pöörata tähelepanu seibile: selle mõlemad pooled olevat erinevad ja kohe kindlasti on seda seibi paigaldades olemas just see õige pool, mida tuleb kasutada!!!!
Ajaloo huvides olgu märgitud, et järgmisel hommikul saabusin tööle varakult ja viisin tööajaväliselt läbi uurimistöö seibi poolte iseärasuste suhtes ja uurimine osutus viljakaks ning nüüd tuleb pakendanud silikoonmannekeene mu käe alt kui laudu Vändra saeveskist!!!!! Kui Nobel poleks selleks aastaks juba jagatud, siis oleks see rahus mulle antud oldud, arvestades minu panust esma-abi maailmas!
Minu kaaslane, noor austraallane, andis aga alla. Ta muidugi ei proovinudki neid näpitsaid kasutada, ent ega ta oligi suht selline uimane vend, waste of space... Ega ma ei saanudki aru, miks noor mees, kes on ülikoolis PR ala lõpetanud ja töötanud ka 3 aastat maksuametis, istub kuskil laos ja väikese raha eest ajab seibe rattasse.... Kui mul oleks sellised võimalused nagu tal, siis ei istuks ma enam kunagi kuskil laos või seisaks tehases liini ääres... Andku keegi mulle ta võimalused!!!! Ega ta oligi selline igav kuju: kas valima lähed? ei, ma ei viitsi, pigem maksan trahvi.... mis sa arvad Obama kõnest G20-l? .... pikk paus.... mis G20????? Mis sa vabal ajal teed? Ahh, mitte midagi, mõtlen... jne jne jne. Üks ühine teema meil õnneks oli: Foo Figthers ja ma usun, et ta oleks pikali kukkunud, kui poleks toolil istunud, kui teatasin talle, et mul juba uus FF album iTunest ostetud! (no milline alla 30 meesterahvas oskaks arvata, et tema kõrval istuv 46 aastasel memmel on olemas kõik FF muusika!?)
Ent tema andis alla. Paljaste kätega ikka karu ei tapa, eriti kui sa pead eesti naisega kiirust üleval pidama....
Hetkel rabeleb mu kõrval aga vampiirifilmide ning Michael Buble andunud fänn, filipiinlasest mees. Ma usun, et päev või kaks veel ning ka tema annab alla. Kuigi me oleme nii erinevad ja palju ühiseid vaatenurki pole, teeb ta endiselt tööd rohkem suuga (mis mind häirib, sest ma pean KESKENDUMA!) ning iga kümne minuti tagant kargab püsti ning teeb puusaringe ning hüppab üles-alla.... Tema arvates on see õudne ja tappev töö....
Tõsiasi on aga fakt, et kuigi liiklus tööle ja tagasi ajab mu hulluks, siis pole ma ometigi väsinud ning tavaliselt tõttan õhtupoolikul oma abikaasale appi!!!! Sest on ju aasta kõige kiirem aeg, kus kogu Austraalia tormab jõulude kursil, et siis surmväsinult jõululaua taga lõpuks pidama saada.... Kõik tahavad kõike kohe ja praegu, justkui homset polekski! Hetkel ma pole küll kindel, kas see tormamine kunagi ka finishijooneni viib......
Ent... ega töö pole ainuke, mis tagant ajab.
Meie lapse sotsiaalsed kohustused ajavad üle ääre ja nii me siis toimetame teda nädalavahetustel küll korvpalli, treffidele sõpradega või siis lugematutele sünnipäevapidustustele. Need sünnipäevad on nagu rist kaelas ja väga tehnilised-detailsed: ühe lapse 13 aasta sünnipäeva pidustuste teema oli MÕRVAMÜSTEERIUM. Meile oli antud range juhend, kuidas oma laps riietada vastavalt teemale ja kuidas kohapeal käituda ning kuidas siis mõrv toimuma saab ja kuidas seejärel lahendus leitakse.... Lisaks ikka ka nimekiri eelistatud poekettidest, kust kohustuslik kinkekaart hankida.....
Tänahommikune sünnipäeva pidustused toimuvad 40 km eemal, algavad 9.30 hommikul. Seega, KEEGI peab lapse laupäeva hommikul viima sinna kaugel asuvasse batuudimaailma (ma mainin, et lähim asub siit 2 km kaugusel, ent seal kaugemast olla vanemad saanud HINNA-ALANDUSE!) ja hiljem kell 14.30 minema lapsele uuesti järele.... Isegi kui sünnipäevalapse vanemad, kes olla meie lapse väite põhjal rikkad nagu kröösused, said hinnas alla, siis kõigi 25 lapse vanemad, kes selle teekonna ette võtavad, said küll kohe kindlasti karistada veetes kena laupäeva hommiku ja pealelõuna taaskord Melbourne neetud liikluses. Well done!
Lisaks on meie pere ju suutmatu ütlemaks õigel ajal EI! Seega kõige kiiremal ajal lehvitasime oma naabritele kenasti järele, kui need kaheks nädalaks Vietnamisse puhkama läksid ning võtsime hoolitsuse nende majapidamise eest sujuvalt üle. No et kirjad postkastist tuppa ja prügikastid tänava äärde õigel päeval, see on pisiasi, ent kaks koera ju kaks korda päevas sööta-joota-kallistada ning korra päevas jalutada....
Karina oli muidugi entusiast number 1. Kohe esimesel päeval viis ta kõik neli koera ükshaaval jalutama. Esmalt meie huskyd ja siis naabri puudel ning lõpuks naabri buldog. Naastes buldogiga koju avastas laps muidugi, et rahmeldis, nagu ta on, oli olukord selline, et.... maja võtit ei kuskil..... Maabus siis koeraga meie ukse taha, et mis teha.... No mis seal ikka, kus võti on?
Ma ei tea, kadus äkki ära..... oli taskus ja enam pole......
Oled sa ikka kindel, et tasku panid....
Ma ei tea....
Ok, lähme vaatame, mis teha saab, äkki on võti hoopis majas?
Sel ajal kui laps üle aia meie taga-aiast naabrite aeda ronis, seisin mina, buldog rihmapidi näpu otsas naabrite aia taga tänava peal.... Me lootsime, et äkki on vähemalt neil mingi värav seestpoolt avatav, sest... kuhu ma selle buldogi panen senikaua kuniks meie perepea koju tuleb ja loodetavasti mingi ime läbi võtme kätte saab???? Meie taga-aeda küll mitte, sest meie Mishka vihkab meie naaberkoeri ja ilmselt rebiks sellel pea otsast, kui võimaluse saab (vaatamata buldog Roxy hirmuäratavale välimusele on ta muuseas heasüdamlik, õrnake ja tundlik kui portselanvaas!)
Meie õnneks leidsime me värava ja saime koera tagasi naabrite taga-aeda puudlile seltsi ning loomulikult nägime aknast ka võtmeid köögi laua peal..... (Kuradi laps!!!!!!!) Edasi polnud midagi teha, kui oodata ime saabumist perepea näol, kes peab kuidagi majja saama ja nagu alati, olukorra lahendama! (Meie isa oskab ju teadagi parandada kõike, katkisest näpust kuni autoni, arvutid, aknaklaasid ning kõim muu mis sinna vahele jääb, seega andis laps talle vüimaluse taaskord tõestada oskust kõike parandada.....)
Et aga asi segasemaks ajada, ilmusid aga mõne tunni pärast silmapiirilt kaua oodatud külalised Eestist!!!
Riivo oli meie esimene bangaloelanik 5 aastat tagasi. Peatus siin umbes kuu aega ja leidmata tööd siinkandis, läks õnne otsima mujal Austraalias. Nüüd oli ta siis tagasi, seekord käimas Austraalias ja tuli esitlema oma naist ja kahte last!
Oma õnne ta leidis Lõuna Austraaliast Zeta näol ja kahekesi läksid nad Eestisse tagasi kolme aasta eest.
See on alles algus....
Ma nii ootasin kohtumist Zetaga, sest kui mina leian eestlasena, et eestlastega on raske toime tulla, siis kuidas pidi tema, Austraalia aborigeen eluga Eestis hakkama saama??????
Ent seal ta seisis, rõõmus ja nii oma, oma kahe mustasilmse iludusega, kes sündinud ja kasvanud Eestis on täiega väikesed eestlased ja räägivad eesti keelt.... Ja Zeta ise elab maal keset metsa ja nagu ma olen juba eelnevalt kuskil kirjutanud, elab normaalset eestlase elu, toimetab majas ja aias, käib kohalikus külapoes, naudib sauna, marju ja seeni, teeb aiasaadused hoidisteks ja talvel toimetab puude ja veega (nad renoveerivad vana maa-maja ja esialgu tuleb vesi majja kätel kantuna! vau!!!! respekt!) Ma ei saa mitte jätta mainimata, et olles pärit Lõuna Austraaliast, ei olnud tal eelnevalt mingit kokkupuudet lumega ega millegagi, mida võib nimetada külmaks ilmaks ja poriks....
Ootuspäraselt muidugi kirjeldas ta eestlast kui väga kinnist ja emotsioonitut nähtust. Ent sellegipoolest oli ta eluga rahul ning väitis, et kuigi kunagi enne polnud ta isegi kuulnud sõna Eesti, leidis ta Eestist kõik ja rohkemgi, kui ta elus unistanud oli!!!!
Ja nii meil möödus päev keset kahe keele kaost, kusjuures ma pean mainima, et mu eesti keel oli mitte nõrk, vaid olematu!!!!! Ma juba lohutasin oma ema, et mitte keel ei ole kadunud, vaid pidevalt kahe keele vahel hüpates hakkas domineerima inglise keel... Ma ei suutnud oma peas keelekeskust ümber lülitada ja nii siis oligi, et kuigi Miaga oleks ma saanud eesti keeles asju ajada, tuli mul jutt ikkagi inglise keeles.... Riivoga rääkides olid kõik kaks keelt segamini ja pool sellest pudrust täiesti mõistetamatu....
Keset emotsioone ja keelekaost ootasime aga endiselt koju meie perepead.... kes oli tööga takerdunud ja endiselt kilomeetreid eemal.... Seega andsime oma külalistele etenduse, söötes naabri koeri üle aia: laps ronis üle, mina ulatasin meie poolt söögi kopsikud järele. Buldog pistis kõik sekundiga pintsli... puudel keeldus meie koerte krõbuskitest. Pakkusime siis kassi krõbuskeid: ei, tänan! Ok, meie koerte vorst: söö ise! Ega siis muud ei jäänud üle, kui sügavkülmast võtta välja minu ämma poolt vaaritatud koertesöök - keedetud kana porganditega ning mikrolaineahjus kiirkorras üles sulatada...... Peale sellist pingutust puudel lõpuks andis alla ja sõi pakutava kahe sekundiga... Ent... võti ikka majas ja isa endiselt ei kuskil ning väljas hakkab pimedaks ka minema.....
Ega meie perepea kuigi vaimustatud olnudki väljavaatest naabrite majja sisse murda..... Ta oli ikka pehmelt väljendudes raevus ja valas lapse selle raevuga üle ka (a la ma olen 10 päeva järjest tööd teinud, pikad päevad ja poolsurnud õhtuks ning kas ma tõesti vajasin siis sellist kaerajaani pühapäevaõhtuks????)
Otsustasime, et naabri koerad peavad selle öö nende taga-aias veetma (neil on oma majas magamiseks vägevad madratsid, sellised suured ja mõnusad pesad.....)....
Meie perepea jõudis sel õhtul koju kell 10.... surmani väsinud ent nagu alati, suutis meie külalisi üllatada oma kena, viisaka ja rahuliku olekuga, mis kõik inimesed kohe paneb tundma kaitstud ja hoituna....
Hommikul pidin mina aga vara tööle minema. Ajasin siis lapse ja perepea ka vara üles, sest seekord pidi nemad söötma koerad üle aia...(Mina ometi üle aia ronima ei hakka, sest minu kehakaal võib aiast pigem jagu saada lol) ... või siis paremal juhul leida võimalus saada kätte võtmed.... Mina läksin kell 6.30 teele ja nagu telefonikõne kell 7.30 teatas, et jah, meie perepea suutis majja sisse imbuda ja olukord on rahulikult lahendatud, ilma elavjõu kaotusteta või maja maha lammutamata..... (Lapsele hea õppetund, ma loodan!)
Esmaspäeval valas vett kui kapast ja mul on kahju, et Zeta ei näinudki, kui ilusas kohas me tegelikult elame.... Ent ilm ilmaks, mul oli aga taas õnn õhtupoolik ja õhtu hiliste tundideni nendega veeta. Isegi huskyd käitusid kui kompud, lasime nemad ka tuppa ja olime kui üks rõõmus suur segasumma suvila, lapsed, koerad, teismeline, eesti ja inglise keel.
 |
| Ainuke hägune jäädvustus meie segasummasuvilast.... |
Kassile see kõik muidugimõista muljet ei avaldanud ja tema peatud suurema osa maja ees oma lillepoti taga oleval matil, solvunult kerra tõmbunult....
Teisipäeval mu kallid külalised lahkusid Lõuna Austraaliasse ja meie läksime oma eludega tavarütmis edasi... Tavarütm, mis on täiesti kaootiline hetkel....
Neljapäeval oli mul töö juurest vaba päev - tehti aastalõpu inventuuri ja mingeis seibispetsaliste jalgu ei tahetud. Lootsin, et saan aega oma õpinguteks, ent... saatusel oli oma plaan ning nii ma seisingi lontiskõrvu neljapäeva hommikul kell 10 oma ämma ukse taga, kandes kätel 10 kardinat, mis pidi 25 sentimeetrit lühemaks tehtama.....
Nimelt kolmapäeval selgus maapiirkonnas pere-arsti keskuses, et kardinasiinid palatitesse voodikohtade vahele olid kohalike meistermeeste poolt liiga madalale pandud ja kallihinnalised kardinad liiga pikad..... Mitte ükski õmblustöökoda poleks enne jõule Antoniot jutulegi võtnud oma 10 kardinaga, mis peavad rippuma kenasti siinidel esmaspäeva hommikuks... seega ei jäänud tal muud üle, kui kasutada oma viimast abinõud: rakendada oma naine ja ämm tööle!
Uhhhhhhhh.............. Mitte keegi ei uskunud, et me selle tööga kunagi üldse alustame... Ma pean enda austuseks mainima, et ma olin ainus, kel jätkus raudset tahet asjaga ühele poole saada.
6 tundi hiljem olid kardinad valmis. Lõpetatud. Lühendatud. Kenasti kuhjas.
Parem ärge küsige, kuidas. Muidugi aitas meid tõsiasi, et Gina on õmmelnud kardinaid 40 aastat ning et meil oli suur laud, kus neid ette valmistada, tööstuslik õmblusmasin, tuhat eri värvi niiti ja sadu meetreid spetsiaalseid kardina nn. konksuribasid... Ent Gina oskused olid roostes, käsi värises ja jalg oli liiga nõrk, et seda kindlalt masinapedaalil hoida..... Lisaks sellele paanika, mis kõike seda eelnevat toitis.... Peale esimest kardinat, võtsin ma ohjad üle ettevalmistuse vallas ja lasin ämmal masina taga toimetada.....
Tegelikult olime me hea tiim, kui korra juba otsa peale saime: mina märkisin kanga peale maha, kust maha lõigata ja kust tagasi keerata, lõin käärid sisse ja siis keerasin kanga tagasi, ning triikisin selle srigeks ja kinnitasin nööpnõeltega, asetasin selle meisterõmbleja ette ja voltisin lõpetatud kardina kenasti kokku tagasi... Lausa rõõm oli seda tööd teha, kui sul on laud kui koppel, kääris rasked ja teravad ning töötasapind on ka õigel kõrgusel....
Samal aja Gina vuristas masinaga lõputuna tunduvaid meetreid, sest iga kardin nõudis kahte pikka-pikka õmblust....
Suur Õpetaja ja Juht Gianni käutsus näpunäiteid alguses, ent siis hakkas tal igav ning meie õnneks läks hoopis teise maja otsa telekat vaatama ja siis suundus lõunauinakule. Suur oli tema üllatus, kui ta uinakult naases ja leidis meid toimetamas viimase kardina kallal.....
 |
| Esimene kardin. Territoriaalne ämm: mis sina ka tead, las mina.... |
 |
| Viimane kardin. Ämm taandunud: oh, sa ka oskad kõike! |
 |
| Õnnelik lõpp |
Ma olen täiesti kindel, et 20 aastasena ja kannatamatuna ma poleks sellist läbikivistseina tööd teha suutnud teha, ent korragi elus võin ma öelda, et sageli vanus on sinu poolt: sedakorda vedas mind läbi ealise omapärasusena kindlameelsus ja fookus...
Kui ma õhtul oma kardinakoormaga koju jõudsin, siis polnud mitte koorem mu kätel parim preemia, vaid hoopis meie perepea kallistus, tema pisarad silmas ning sõnad: Ma teadsin, et mitte keegi maailmas poleks eales isegi hoolinud, ammugi mitte teinud seda, millega sina just hakkama said.... Love you too, babe!
Ja eile, kuigi endiselt vaba päev, tormasin jälle neljaks kuunde suunda, alustasin isegi blogi kirjutamisega, ning siis tuli ootamatu tööintervjuu.... kuhu ma õigeks ajaks jõudsin. Tagasi kodus, laps paanikas, kuna kingitus tänaseks sünnipäeva peoks oli endiselt ostmata, siis kappasime poodi ja kui siis millalgi tagasi saabusime, toimetasime oma koerad ja üle-aedsed, siis polnud must kuigi palju enam kirjutajat ega ka muud asja....
Ja homme ootab ees sõit sinna pere-arsti keskusesse, ülesse panema neid neetud kardinaid... Ma isegi ei kaeble, sest nagu ma paar nädalat tagasi mainisin, ilus linnake ja hea söök, nimetagem seda siis seekord väikeseks tööks Gisbournes, preemiaks lõunasöök sealses kohvikus!
Ent nüüd ma lähen küll taga-aeda trampliini peale päikesevanni võtma ja oma akusid laadima, sest uus nädal on veelgi hullem kui kõik eelmised ning iga gramm energiat on arvel!
Kas keegi teab, millal ja kus on see finish??????
Kommentaarid
Postita kommentaar