Kolmapäeva õhtuks võisin kergendatult ohata: täpselt aasta hiljem sain ühele poole esimese osaga oma õpingutest, ehk siis raamatupidamise poolega!
Üks tütarlaps, kes maadles oma kontrolltööga mu kõrval, vaatas kadedusega, kui ma oma kooliasjad kotti ladusin ja end koduteele asutasin. Ta osutas oma kooliraamatu esilehe peale ja küsis lootusrikkalt näpuga koolikava peale koputades, et kas see ja see ja see unit osutusid kergemaks kui kõik eelnevad?
Mis ma oskan kosta? Ütlesin nii, nagu tundsin: iga osa oli erinev ja igaüks neist oli mingil määral väljakutse. Ma koguni mainisin, et minule oli raskeimad kaks viimast alaüksust! Neiu pööritas silmi, et lõpu poole peaks ju lihtsamaks minema? Mhkm.... eelviimane osa oli ainult teooria ning kahjuks vastuseid pole olemas ühtede kaante vahel nii nagu tehniliste osade puhul, vaid kõik on mööda internetti laiali, nii et kulub tõeliselt aega, et oma assessmendiga ühele poole.
Ja viimane osa... see oli mulle kui ämber külma vett, sest.... Excel ja tabelarvutused, nii palju (mis osutus ikka väga väheseks!) kui mina sellega olin kokku puutunud, oli kõik elu jooksul ise õpitud, töö käigus, ent nüüd osutusid need omandatud oskused küll väääääääga lahjaks.
Seega, tuulasin läbi oma õpiku, kuulasin läbi kõik oma 10 veebipõhist seminari, kasutasin doktor Google abi, kuulasin kahte viimast vebinari veel umbes 10 korda, käsutasin pere kikivarvul kõndima mööda maja, lennutasin miljon vandesõna õhku .... ent ühele poole oma kontrolltööga sain! Mingil hetkel olin tegelikult valmis alla andma ja kaalusin juba kuskilt väljaspoolt abi otsida. Karina väitis meile ükspäev, et ta on sündinud arvutiguru ja meeleheite seisundis kutsusin ta omale abiks.... Loomulikult polnud tal Excelist aimugi, sel gurul.... (eks tänapäeval loe kõik lapsed ennast arvutieksperdiks, kes iPadiga mänge mängivad ning omavahel grammatiliselt täiesti õudset teksti vahetavad).
Tegelikkuses osutusid mu uued omandatud oskused suht lihtsateks ja et neid natuke rohkem lihvida, panin kõik Anthony äritegevuse andmed tabelitesse ja töötlesin neid nii, et kui seda oma abikaasale esitasin, jäi tal suu lahti.... Mitte et neil oleks mingi eriline praktiline väärtus, vaid pigem, et ma viitsisin midagi sellist ette võtta õppimise eesmärgil!
Ent hei, pole siin aega midagi loorberitel puhata: nüüd ootab ees veel 3 peatükki järgmisest kursusest, millest esimesega ma muide juba eile alustasin!
Austraalia raamatupidamine on natuke teisiti üles ehitatud: bookkeeper on raamatupidaja, kes teeb tavaraamatupidaja tööd, ent ei sekku finantsotsuste tegemisse ja ei anna mingit maksualast ega pensionisammaste asja kuuluvat nõu: see (ja natuke rohkem, nagu erisoodustusmaks, õiguslikkus, jne) jääb accountant`i pärusmaaks.... ning just selle accounant poolega hakkangi ma rinda pistma!
Anthony arvas eile, et kuna see haridustase on madalaim võimalik accountanti tase, siis peaks ikka hakkama ülespoole rühkima? No ma ei tea.... ma ikka ju omajagu vana juba ja olemaks ühel päeval vannutatud 70 aastane audiitor - võibolla mu rong on juba läinud?????
Igal juhul lõpetan ma ära selle, millega alustasin ja siis vaatan ringi, kuidas ma end tunnen, kui korra kutse käes! Hetkel ma tunnen, et ma ei tahagi mingit tööd, kus peab otsustama ja vastutama, enam elus teha. Ma ise pigem rõhuks erinevate raamatupidamise programmide õppimisele ning oleks tubli andmetöötleja ja selleks piisaks. Elame näeme!
Äkki aga peaks tänaseks hoopis aja maha võtma, hullama koertega ja kallistama kassi? Ah, sorry, seda ma teen ju iga päev niikuinii!!!!!!
Koertega on selline lugu, et.... Mishka on olnud ju minu koer esimesest sekundist, mil ta jala siia majja tõstis. Ent Mika... on nüüd ka MINU koer! Ilmselt on põhjus selles, et teismelisel pole tema jaoks enam aega ja/või pühendumust... Nii et ma liigun mööda maja, kaks koera varjuna järel; teen süüa, kaks koonu teeb sümmeetriliselt kaari kaasa mu käe liikumise trajektooril; teen oma koolitööd, kaks koera ümber mu jalgade ja/või tooli keerdunud (ühel päeval libistasin end toolile püsti, et siis tooli pealt maha astuda, pea-asi et mitte tooli jalgade ümber keerdunud surmaund magavaid huskisid mitte häirida!) jne jne.
Ma hoopis lähen ja räägin oma lillede ning magnooliapuuga vahelduseks!
Carpe Diem!
Üks tütarlaps, kes maadles oma kontrolltööga mu kõrval, vaatas kadedusega, kui ma oma kooliasjad kotti ladusin ja end koduteele asutasin. Ta osutas oma kooliraamatu esilehe peale ja küsis lootusrikkalt näpuga koolikava peale koputades, et kas see ja see ja see unit osutusid kergemaks kui kõik eelnevad?
Mis ma oskan kosta? Ütlesin nii, nagu tundsin: iga osa oli erinev ja igaüks neist oli mingil määral väljakutse. Ma koguni mainisin, et minule oli raskeimad kaks viimast alaüksust! Neiu pööritas silmi, et lõpu poole peaks ju lihtsamaks minema? Mhkm.... eelviimane osa oli ainult teooria ning kahjuks vastuseid pole olemas ühtede kaante vahel nii nagu tehniliste osade puhul, vaid kõik on mööda internetti laiali, nii et kulub tõeliselt aega, et oma assessmendiga ühele poole.
Ja viimane osa... see oli mulle kui ämber külma vett, sest.... Excel ja tabelarvutused, nii palju (mis osutus ikka väga väheseks!) kui mina sellega olin kokku puutunud, oli kõik elu jooksul ise õpitud, töö käigus, ent nüüd osutusid need omandatud oskused küll väääääääga lahjaks.
Seega, tuulasin läbi oma õpiku, kuulasin läbi kõik oma 10 veebipõhist seminari, kasutasin doktor Google abi, kuulasin kahte viimast vebinari veel umbes 10 korda, käsutasin pere kikivarvul kõndima mööda maja, lennutasin miljon vandesõna õhku .... ent ühele poole oma kontrolltööga sain! Mingil hetkel olin tegelikult valmis alla andma ja kaalusin juba kuskilt väljaspoolt abi otsida. Karina väitis meile ükspäev, et ta on sündinud arvutiguru ja meeleheite seisundis kutsusin ta omale abiks.... Loomulikult polnud tal Excelist aimugi, sel gurul.... (eks tänapäeval loe kõik lapsed ennast arvutieksperdiks, kes iPadiga mänge mängivad ning omavahel grammatiliselt täiesti õudset teksti vahetavad).
Tegelikkuses osutusid mu uued omandatud oskused suht lihtsateks ja et neid natuke rohkem lihvida, panin kõik Anthony äritegevuse andmed tabelitesse ja töötlesin neid nii, et kui seda oma abikaasale esitasin, jäi tal suu lahti.... Mitte et neil oleks mingi eriline praktiline väärtus, vaid pigem, et ma viitsisin midagi sellist ette võtta õppimise eesmärgil!
Ent hei, pole siin aega midagi loorberitel puhata: nüüd ootab ees veel 3 peatükki järgmisest kursusest, millest esimesega ma muide juba eile alustasin!
Austraalia raamatupidamine on natuke teisiti üles ehitatud: bookkeeper on raamatupidaja, kes teeb tavaraamatupidaja tööd, ent ei sekku finantsotsuste tegemisse ja ei anna mingit maksualast ega pensionisammaste asja kuuluvat nõu: see (ja natuke rohkem, nagu erisoodustusmaks, õiguslikkus, jne) jääb accountant`i pärusmaaks.... ning just selle accounant poolega hakkangi ma rinda pistma!
Anthony arvas eile, et kuna see haridustase on madalaim võimalik accountanti tase, siis peaks ikka hakkama ülespoole rühkima? No ma ei tea.... ma ikka ju omajagu vana juba ja olemaks ühel päeval vannutatud 70 aastane audiitor - võibolla mu rong on juba läinud?????
Igal juhul lõpetan ma ära selle, millega alustasin ja siis vaatan ringi, kuidas ma end tunnen, kui korra kutse käes! Hetkel ma tunnen, et ma ei tahagi mingit tööd, kus peab otsustama ja vastutama, enam elus teha. Ma ise pigem rõhuks erinevate raamatupidamise programmide õppimisele ning oleks tubli andmetöötleja ja selleks piisaks. Elame näeme!
Äkki aga peaks tänaseks hoopis aja maha võtma, hullama koertega ja kallistama kassi? Ah, sorry, seda ma teen ju iga päev niikuinii!!!!!!
Koertega on selline lugu, et.... Mishka on olnud ju minu koer esimesest sekundist, mil ta jala siia majja tõstis. Ent Mika... on nüüd ka MINU koer! Ilmselt on põhjus selles, et teismelisel pole tema jaoks enam aega ja/või pühendumust... Nii et ma liigun mööda maja, kaks koera varjuna järel; teen süüa, kaks koonu teeb sümmeetriliselt kaari kaasa mu käe liikumise trajektooril; teen oma koolitööd, kaks koera ümber mu jalgade ja/või tooli keerdunud (ühel päeval libistasin end toolile püsti, et siis tooli pealt maha astuda, pea-asi et mitte tooli jalgade ümber keerdunud surmaund magavaid huskisid mitte häirida!) jne jne.
Ma hoopis lähen ja räägin oma lillede ning magnooliapuuga vahelduseks!
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar