Hapukurgihooaeg on alanud....

... ehk siis mitte midagi, mis ületaks uudiskünnise, pole juhtunud!

Iga päev on suht sarnane eelmisega ja iga nädal on koopia eelmisest... Aeg lendab!

Vahelduseks otsustasime me Karina meie perepea proovile panna. Alustas Karina, kes suutis imeväel oma palaviku pea 41 kraadini toimetada, seda esialgu salajas hoida ja siis avalikustada, umbes 3 päeva hiljem....  Ja just siis, kui tema hakkas inimkonda tagasi saabuma, lajatasin mina lapatsi põhja, päris 40 kraadini ei küündinud, ent nii sirakile võttis, et pani perepea kukalt kratsima ja ebola sümptomeid netist lugema....

Laiemale üldsusele pole vast teada, ent meie perepea on sündinud shamaan ja ravitseja, kellel lisaks rahulikule meelele ja hoolele on kuldsed arsti käed, mis OSKAVAD valu ära tunda ja selle ka ära võtta!

Tema käed on isegi nii kuldsed, et need võivad kassil karvapulstikuid välja lõigata kõhu alt ilma et neid kuldseid sõrmi ribadeks ei rebita või et perepea pead otsast ei hammustataks....

Üks osa tervendavast plaanist on muidugi loomad: meie kass ometi ju teab, kes on haige ja kus on haigus.... Nii on ta kolm viimast päeva selle asemel, et õues päikeselaigus sirakil lebaskleda, hoopis end minu rinna peale ja kurgu alla kerra keeranud ning et ravi oleks tõhusam, nurrub kõrvulukustavalt...

Elu väljaspool kodu aga läheb edasi. Austraalia sammub lähemale kohalikele omavalitsuse valimistele ja lubadused, mis poliitikute poolt õhku loobitakse, hõljuvad meelitavalt õhus. Minu õnneks ma pole veel kodanik, sest ega ma hetkel küll oskakski ühtegi osapoolt esile tuua.... (olles Austraalia kodanik, on valimaminek su KOHUSTUS!)

Mina aga valin seniks hoopis rahu enda sees!

Kommentaarid