Miskipärast hakkab mulle tunduma, et Melbourne ei suuda enam kuigi kaua hoida tiitlit Most Liveable City in the World... Tiitel on ilus saada, ent rahvaarvu suurenedes on seda raske hoida. Hetkel elab Melbournes 4.3 miljonit inimest, ent prognooside kohasel on see number kahekordistunud 2050. Esimese väite kohaselt on praegune infrastruktuur liiga nõrk isegi praeguse neljamiljonise armeega hakkama saamiseks ning teine väide teatab, et isegi kui hakata praegu liigutama, on juba hiljaks jäädud, et tulevasele 8 miljonile eluväärne keskkond tagada...
Poliitikud isegi vaikselt liigutavad, kuid tulemusi annab veel oodata, sest esialgu on nad lubamise staadiumis, just enne valimisi. Kaklus käib ühe uue kiirtee üle, mis ühendab linna ida ja läänt ning sellele on poliitikud oma nõusoleku andnud, ent nüüd tirivad köit kohalikud, kelle kodud jäävad teele ette ning peavad seega kaduma.... Olles kogu sellest kärast 40 km eemal, istun ebajõekarbina kõhtupidi jõepõhjas kinni ning ootan-vaatan, olles õnnelik, et mingit arvamust omama ei pea....
Ja isegi kui iga maalapp võetakse kasutusele ja põllumaa muutub harulduseks lähimas tulevikus, siis tänan ma õnne, et asume just selles kohas, kus poed, kohvikud, kinod, kool ja rand on kiviga visata ning rongijaam on 600 m ja bussipeatus 400 m kaugusel. Ma olen tasapisi juba mõlgutanud mõtteid, et äkki peaks autost loobuma??? Minu vihatud tegevuste nimekiri pole just pikk, ent Melbourne liiklus on sellel auväärsel teisel kohal peale shoppamist! (listis on veel vampiirifilmid, muusikalid, Celine Dion (sorry, Merje!), Michael Buble, kõrvitsalised, mereannid, Harry Potter, quinoa, aasiapärane kiirtoit, ukselekoputavad müügimehed, kisendavad beebid lennukis .... jne)
Ma oleks täiesti nõus liiklema Eestis või kuskil Austraalia out-backis. Ent Melbourne (ja ilmselt iga suurlinn....) paneb mind küll kukalt sügama, et miks küll ma tahtsin täna autoga teele minna.... Ma olen muuseas täitsa osav ja kui me sõidaksime Antonioga võidu punktist A puntki B, siis suure tõenäolisusega mina oleks võitja: sel ajal kui ralliässad omavahel paremal rajal (või radadel) võistelvad ning iga valgusfoori tule all end joonele seavad, kulgen mina ühtlaselt ja üksinduses vasakus reas.... ning kui parkimiseks läheb, siis leian esimese koha, mis on vaba ning ei keeruta pool tundi kaheksaid ümber kvartali LÄHIMA koha leidmiseks!
Antonio väitel olen ma nagu miski pensionär (mis on peaaegu õige, sest ma kannan ainult madalaid kingi, kuigi halle lokke mul veel pole!), ainult selle vahega, et mina sõidan täpselt lubatud kiirusel, mitte alla selle.... Ent samas annab ta mulle au, kuna ma rallin ringi ilma GPSita, mis olla ennekuulmatu! (mul tegelikult GPS on öökapi sahtlis - jumal teab milleks sahtel vajab GPSi!? - ja ju ma seda kasutaksin ka, kui 1. mul meeles oleks see sealt sahtlist välja võtta, või 2. ees oleks sõit tundmatusse!)
Veelgi hullem oleks ilmsem jalgrattaga mööda linna seigelda, ent selle peale hakkan ma mõtlema siis, kui enesetapuplaani pidama hakkan,...
Seniks aga tuleb vastu pidada, autoga esialgu....
... ning tasapisi hakata autoharjumusest lahti laskma!
Lähen nüüd hoopis taga-aeda Mikaga umbrohtu juurima. Mishka võib endiselt diivanil unele rõhku panna! Idüll! ...ja unistan päevast, kus ma olen kolinud ära maale, eemale inimkonnast, ning mind ümbritsevad mu raamatud, loomad, juurviljaaed ning muidugi Antonio!
Carpe Diem!
Poliitikud isegi vaikselt liigutavad, kuid tulemusi annab veel oodata, sest esialgu on nad lubamise staadiumis, just enne valimisi. Kaklus käib ühe uue kiirtee üle, mis ühendab linna ida ja läänt ning sellele on poliitikud oma nõusoleku andnud, ent nüüd tirivad köit kohalikud, kelle kodud jäävad teele ette ning peavad seega kaduma.... Olles kogu sellest kärast 40 km eemal, istun ebajõekarbina kõhtupidi jõepõhjas kinni ning ootan-vaatan, olles õnnelik, et mingit arvamust omama ei pea....
Ja isegi kui iga maalapp võetakse kasutusele ja põllumaa muutub harulduseks lähimas tulevikus, siis tänan ma õnne, et asume just selles kohas, kus poed, kohvikud, kinod, kool ja rand on kiviga visata ning rongijaam on 600 m ja bussipeatus 400 m kaugusel. Ma olen tasapisi juba mõlgutanud mõtteid, et äkki peaks autost loobuma??? Minu vihatud tegevuste nimekiri pole just pikk, ent Melbourne liiklus on sellel auväärsel teisel kohal peale shoppamist! (listis on veel vampiirifilmid, muusikalid, Celine Dion (sorry, Merje!), Michael Buble, kõrvitsalised, mereannid, Harry Potter, quinoa, aasiapärane kiirtoit, ukselekoputavad müügimehed, kisendavad beebid lennukis .... jne)
Ma oleks täiesti nõus liiklema Eestis või kuskil Austraalia out-backis. Ent Melbourne (ja ilmselt iga suurlinn....) paneb mind küll kukalt sügama, et miks küll ma tahtsin täna autoga teele minna.... Ma olen muuseas täitsa osav ja kui me sõidaksime Antonioga võidu punktist A puntki B, siis suure tõenäolisusega mina oleks võitja: sel ajal kui ralliässad omavahel paremal rajal (või radadel) võistelvad ning iga valgusfoori tule all end joonele seavad, kulgen mina ühtlaselt ja üksinduses vasakus reas.... ning kui parkimiseks läheb, siis leian esimese koha, mis on vaba ning ei keeruta pool tundi kaheksaid ümber kvartali LÄHIMA koha leidmiseks!
Antonio väitel olen ma nagu miski pensionär (mis on peaaegu õige, sest ma kannan ainult madalaid kingi, kuigi halle lokke mul veel pole!), ainult selle vahega, et mina sõidan täpselt lubatud kiirusel, mitte alla selle.... Ent samas annab ta mulle au, kuna ma rallin ringi ilma GPSita, mis olla ennekuulmatu! (mul tegelikult GPS on öökapi sahtlis - jumal teab milleks sahtel vajab GPSi!? - ja ju ma seda kasutaksin ka, kui 1. mul meeles oleks see sealt sahtlist välja võtta, või 2. ees oleks sõit tundmatusse!)
Veelgi hullem oleks ilmsem jalgrattaga mööda linna seigelda, ent selle peale hakkan ma mõtlema siis, kui enesetapuplaani pidama hakkan,...
Seniks aga tuleb vastu pidada, autoga esialgu....
... ning tasapisi hakata autoharjumusest lahti laskma!
Lähen nüüd hoopis taga-aeda Mikaga umbrohtu juurima. Mishka võib endiselt diivanil unele rõhku panna! Idüll! ...ja unistan päevast, kus ma olen kolinud ära maale, eemale inimkonnast, ning mind ümbritsevad mu raamatud, loomad, juurviljaaed ning muidugi Antonio!
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar