Seekord Ebola lähisugulane ei tapnud, seega tuleb eluga edasi minna!
Oleks tahtnud nii väga hommikul pereisaga tööle kaasa minna, sest esiteks läks ta minu lemmik-kliendi juurde ja teiseks kohaks, kus töö ootas tegemist, olevat selline häärber, et mina kukkuvat pikali....
Ent argipäeval on oma arvamus ja mina pidin hoopis shoppingule siirduma, kuna lubasime kergemeelsushoos õhtusöögiks lauatäie oma sõpradele katta... (Muidugi see säästis perepea närve, sest ega see lihtne pole tööd teha, kui minu ja kliendi jutuvada ja kontsaklõbin mööda maja kurdistaks töömehe või kui häärberist peaks mööda marmortreppi mu surnukeha tagajalga pidi välja lohistama)
Seega, julge hundi rinnad on rasvased ja nii et me ent kell 10 kenasti teele sättisime, kumbki oma autoga eri suundades asju ajama, et millalgi x ajal kodus jälle kokku saada.... Enne veel ajasime pead kuklasse ja kaesime kolme helikopterit meie peade kohal keerutavat ja arutasime, et miski sõda valla we meie jalgpallistaadiumil (kodust 200 m kaugusel), kust üks helikopter just õhku tõusis... Ent polnud aega siin miskit aru pidada, vaid asuda tegudele!
Kuna oli laupäev, siis praktiliselt otsustasin, et jätan suure ostukeskuse vahele ja seega minestamismänge täna ei korralda.... Võtsin suuna oma tavalisse söögipoodi, 8 km linnakärast eemale...
Kui valida, siis mina olen alati meister tegemaks vale valiku.....
Selgus et sellest 8 kilomeetrist 6 oli hõivatud jalgratturite poolt! Mingi püha jalgratta üritus oli toimumas ja kogu tee oli neid karjakaupa ja üksiti täis. Ainus silt, mis motoriste teavitas, oli hoiatav ja kuri silt, et anna teed jalgratturitele! Minu teekond poodi võttis pool tundi..... Kui Antonio oleks mu kõrval olnud, siis oleks meie auto esiklaas tatipritsmetest paks.... Mina vandusin kah, aga omas mõttes ja vaikimisi (eehm.... seda vist isegi ei saa vandumiseks nimetada, sest VAIKIMISI ju ei vannuta?), ent ma olen kindel, et terve kolonn autosid, mis kuidagi üritas jalgratturitest mööda manööverdada, vandus üksmeelselt ürituse korraldajaid maapõhja, sest laupäeva hommikusel tipptunnil, mil pered end nädalalõpu ostlemisega premeerivad, kvalifitseerub selline jäme inimõiguste rikkumine ju kohe kindlasti kriminaalkuriteoks? (olles kristalselt aus, ega need ratturid laiasid ikka päris vingelt ja ilmselt nii mõnigi pigem heameelega blokkis autosid, näidates neile koha kätte!)
Koju tagasi valisin ma vana kohalikuna hoopis tee ringiga läbi linnaosa taga-tänavate, sest isegi kui oma oleks tagasiteel tahtnud rinda pista jalratturitega ja neile kolli mängida, siis väljasõidutee ostukeskusest oli umbes, kuna ratturitele pidi teed andma ja minu meelest oli pea-aegu võimatu sedakaudu parklast välja saada.....
Ilusalt elatud elu, mis raisatud liikluses!
Nüüd tagasi kodus, tuleb külalsite soovil kartulisalat valmis hakkida. Naljakas on, et eestipärane kartulisalat on eranditul kõigi lemmik! Kui küsitakse, et kuidas sa seda teed, siis ütlen, et nii nagu eluaeg on tehtud: tooraine on kvaliteetne, kõik kuubikud on väikesed ja ÜHESUURUSED ning erinevalt austraaliapärasest kartulisalatist, valan ma kogu hakitu üle salatikastmega, mille võtmeks on HAPUKOOR... ja ainult natuke KORRALIKKU majoneesi...
Teisi eesti toite ma pole veel laiemale üldsusele tutvustanud, sest ma endiselt ei usu, et mulgikapsas, mulgi puder, räimed, piimasupp ja hakklihakaste siinsetele asukatele väga isuäratavad tunduvad.... Las need olla mu raviomadustega söögid, mida vuhin sisse, kui depressioon liiga teeb lol!
Ja homme rivistame pere taaskord aasta suursündmusele, kus koristame oma garaazi ja paneme välja kõik selle, millele me enam otstarvet ei leia ja mis prügikasti ei mahu. Meie majapidamine asetab jälle riitade kaupa ruloosid ja ribikardinaid ning kahjuks pean ma loobuma oma kardina- ja kangakollektsioonist, sest see on liiga suureks paisunud ning ma jätan alles ainult 10 kõige kvaliteetsemat kangast! (ja ühe komplekti viimase peal kardinaid, sest ma endiselt katsun sellele leida hea kodu, kus aken ja sein on 9 m lai ning lagi 3 m kõrgusel....)
Aga mis ma siin undan ning aega kulutan! Arvestades, et minu probleemid on kõik first world problems, siis peaks ma oma vinguva suu kokku tõmbama ja hoopis keskenduma asjadele, mis on olulised!
Kass? Huskid? Lilled??????
Oleks tahtnud nii väga hommikul pereisaga tööle kaasa minna, sest esiteks läks ta minu lemmik-kliendi juurde ja teiseks kohaks, kus töö ootas tegemist, olevat selline häärber, et mina kukkuvat pikali....
Ent argipäeval on oma arvamus ja mina pidin hoopis shoppingule siirduma, kuna lubasime kergemeelsushoos õhtusöögiks lauatäie oma sõpradele katta... (Muidugi see säästis perepea närve, sest ega see lihtne pole tööd teha, kui minu ja kliendi jutuvada ja kontsaklõbin mööda maja kurdistaks töömehe või kui häärberist peaks mööda marmortreppi mu surnukeha tagajalga pidi välja lohistama)
Seega, julge hundi rinnad on rasvased ja nii et me ent kell 10 kenasti teele sättisime, kumbki oma autoga eri suundades asju ajama, et millalgi x ajal kodus jälle kokku saada.... Enne veel ajasime pead kuklasse ja kaesime kolme helikopterit meie peade kohal keerutavat ja arutasime, et miski sõda valla we meie jalgpallistaadiumil (kodust 200 m kaugusel), kust üks helikopter just õhku tõusis... Ent polnud aega siin miskit aru pidada, vaid asuda tegudele!
Kuna oli laupäev, siis praktiliselt otsustasin, et jätan suure ostukeskuse vahele ja seega minestamismänge täna ei korralda.... Võtsin suuna oma tavalisse söögipoodi, 8 km linnakärast eemale...
Kui valida, siis mina olen alati meister tegemaks vale valiku.....
Selgus et sellest 8 kilomeetrist 6 oli hõivatud jalgratturite poolt! Mingi püha jalgratta üritus oli toimumas ja kogu tee oli neid karjakaupa ja üksiti täis. Ainus silt, mis motoriste teavitas, oli hoiatav ja kuri silt, et anna teed jalgratturitele! Minu teekond poodi võttis pool tundi..... Kui Antonio oleks mu kõrval olnud, siis oleks meie auto esiklaas tatipritsmetest paks.... Mina vandusin kah, aga omas mõttes ja vaikimisi (eehm.... seda vist isegi ei saa vandumiseks nimetada, sest VAIKIMISI ju ei vannuta?), ent ma olen kindel, et terve kolonn autosid, mis kuidagi üritas jalgratturitest mööda manööverdada, vandus üksmeelselt ürituse korraldajaid maapõhja, sest laupäeva hommikusel tipptunnil, mil pered end nädalalõpu ostlemisega premeerivad, kvalifitseerub selline jäme inimõiguste rikkumine ju kohe kindlasti kriminaalkuriteoks? (olles kristalselt aus, ega need ratturid laiasid ikka päris vingelt ja ilmselt nii mõnigi pigem heameelega blokkis autosid, näidates neile koha kätte!)
Koju tagasi valisin ma vana kohalikuna hoopis tee ringiga läbi linnaosa taga-tänavate, sest isegi kui oma oleks tagasiteel tahtnud rinda pista jalratturitega ja neile kolli mängida, siis väljasõidutee ostukeskusest oli umbes, kuna ratturitele pidi teed andma ja minu meelest oli pea-aegu võimatu sedakaudu parklast välja saada.....
Ilusalt elatud elu, mis raisatud liikluses!
Nüüd tagasi kodus, tuleb külalsite soovil kartulisalat valmis hakkida. Naljakas on, et eestipärane kartulisalat on eranditul kõigi lemmik! Kui küsitakse, et kuidas sa seda teed, siis ütlen, et nii nagu eluaeg on tehtud: tooraine on kvaliteetne, kõik kuubikud on väikesed ja ÜHESUURUSED ning erinevalt austraaliapärasest kartulisalatist, valan ma kogu hakitu üle salatikastmega, mille võtmeks on HAPUKOOR... ja ainult natuke KORRALIKKU majoneesi...
Teisi eesti toite ma pole veel laiemale üldsusele tutvustanud, sest ma endiselt ei usu, et mulgikapsas, mulgi puder, räimed, piimasupp ja hakklihakaste siinsetele asukatele väga isuäratavad tunduvad.... Las need olla mu raviomadustega söögid, mida vuhin sisse, kui depressioon liiga teeb lol!
Ja homme rivistame pere taaskord aasta suursündmusele, kus koristame oma garaazi ja paneme välja kõik selle, millele me enam otstarvet ei leia ja mis prügikasti ei mahu. Meie majapidamine asetab jälle riitade kaupa ruloosid ja ribikardinaid ning kahjuks pean ma loobuma oma kardina- ja kangakollektsioonist, sest see on liiga suureks paisunud ning ma jätan alles ainult 10 kõige kvaliteetsemat kangast! (ja ühe komplekti viimase peal kardinaid, sest ma endiselt katsun sellele leida hea kodu, kus aken ja sein on 9 m lai ning lagi 3 m kõrgusel....)
Aga mis ma siin undan ning aega kulutan! Arvestades, et minu probleemid on kõik first world problems, siis peaks ma oma vinguva suu kokku tõmbama ja hoopis keskenduma asjadele, mis on olulised!
Kass? Huskid? Lilled??????
Kommentaarid
Postita kommentaar