Peatage maakera veel kord, sest ma tahan maha astuda!...
... selline on tunne igal hommikul, kui uudistevoog minust üle tulvab.
Kogu muutunud maailmakorraldus on oma jälje jätnud ka Austraalia igapäeva ellu. Terrorioht on tõstetud kõrgeimaks kogu Austraalia ajaloos ning viimase kahe nädala jooksul on toimuma saanud ka kogu riigi suhteliselt lühikese ajaloo kõige massivsem kaitsepolitsei operatsioon, mis viidi läbi varahommikusel tunnil Sydneys (900 km meist) ja Brisbanes (1800 km meist eemal), kus üllatusreidid 800 politseiniku abiga ajasid aovalges pererahva üles 25 majapidamises. Kaitsepolitsei väitel olla ähvardatud hukata avalikult pea mahalõikamisega suvaline mittemuslimist inimene rahvamassist või teise versiooni kohaselt suvaline riigiametnik. Vahet pole, piisavalt kainestav tõehetk, et isegi Austraalia on nüüd distantsilt kaasatud millessegi nii mõttetusse, nagu on ususõda Lähis-Idas....
Isegi kui esialgu ohkasime meie siin kergendatult, et oh, õnneks mitte Melbourne, saime me sel nädalal oma osa külma vett kaela. Keegi noor ja aktiivne pühasõdalane pidid kokku saama kaitsepolitseinikuga jutuajamiseks tema tegevusega viimastel nädalatel (noormees nomelt oli lehvitanud kurikuulsa musta islamilipuga kohalikus ostukeskuses) ning tema huvist riigi peaministri reisiplaanide kohta. Kohtumispaika olla muudetud mitmel korral, kuna noork olla omajagu paranoiline (kes seda teab, miks!). Igal juhul saadi kokkuleppele et kohtutakse kohaliku politseijaoskonna EES... (meie kodust 20 km kaugusel!) Kokkusaamisele saabus kaitsepolitseinik, kohaliku politseiniku tuules ning noormees. Ilma pikema jututa asus pühasõdalane tegevusse ning aega raiskama virutas kaitsepolitseinikule pussiga kaks korda kaela... ja igaks juhuks äsas konstaablile noa käevarde... Rüseluse käigus aga osutus haavatud konstaabel siiski piisavalt kindlakäeliseks ja tegi ainult ühe lasu ründaja suunas, mis..... osutus surmavaks.
Sekund hiljem oli üks noor mees elutuna maas (hilisem sündmuskoha uurimise käigus selgus, et noormehel olla olnud teine puss sokisääres peidus), kaitsepolitseinik üliraskesti haavatud ja teine samuti vigastatud (mõlemad vajasid operatsiooni!) ning nüüd Austraalia kakleb debatis, sest tuleb ju selgitada, kes on süüdi! Minu arusaamise järgi ajab muslimikogukond seda rida, et kui noorel mehel oleks olnud tiivad, oleks ta olnud ingli kehastus ning see meid kõiki on tembeldatud rassistideks!
Ma jätsin täna kõik selleteemalise uudised vahele, sest ma ei suuda lihtsalt lugeda sel teemal, kuidas islamikogukond valis koostöö asemel kaitserünnaku...
Meedia aga palub kodanikel olla valvel ning teadlik oma tegevusest. Kõlab kui sõda?????
Täna õhtul saab toimuma austraallaste aasta suursündmus, kohaliku jalgpalli hooaja finaalvõistlus, mis toob kesklinna ühele staadiumile kokku üle 100 000 inimese. Erioluord ja kõrgeim terrorioht koos nõuavad ka karmimaist karmimaid turvameetmeid ning see tähendab, et rongijaamadest eemaldatake prügikastid ning igas jaamas on kõrgendatud valve, samamoodi nagu ka rongides, mis rahva üritusele kokku toob ja siis pärast kodudesse tagasi toimetab. Ja neid erimeetmeid, mis staadionile saabujaid vastu võtab, turvajad ei soostunud kommenteerima, ent paluti olla kannatlik ning varuda aega!
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ent samal ajal, meie eeslinna elu veereb edasi samas rütmis nagu alati ning kui kusagil kaugel on kannatus, nälg ja kaotusvalus, siis õnneks meie pere hoiab endiselt ühte ja on söönud ning kasitud.
Lapsel on koolivaheaeg ning see asjaolu ületab meie majas piiri eriolukorra ja tavaolukorra vahel: külmkapp on taas pungis kõigest ebatervislikust, telekas suures toas undab päev otsa MTV kanalis ja loomulikul on volüüminupp pööratud põhja (noored inimesed on teadagi kuulmispuudega!), taaskord on taga-aed täis karjuvaid lapsi, kelle volüüm on samuti keeratud põhja, köögis on lõppemata jada musti nõusid IGAL PINNAL ning vannitoa põrand on täis märgi saunalinasid (mis suhe neil teismelistel tüdrukutel nende saunalinadega on, jääb mulle arusaamatuks!).
Ühel heal päeval tegime aga midagi täiesti tavatut: meie laps orgunnis oma sõpruskonnaga kohtumise ette äsja avatud kohalikus veekeskuses. Meid sellest õhtusöögilauas informeerides tõstsin ma kulmu kõrgele ja küsisin, et aga kuidas sa sinna saad???? Isa Antonio kergitas ka kulmu lapse suunas. Laps vaatas meid suuri silmi, et teie ju viite!!!!! isa Anthony aga väitis, et kahjuks oleme me tööl! Mina avasin siis suu ja pakkusin välja, et äkki siis orgunnid end kohale ise?
Laps oli oi-kui-üllatunud! Kamoon, ujumiskeskus on kodust 3 km! Kui jala minna ei viitsi, siis istud rongi, sõidad järgmisse peatusesse (mis on ühtlasi ka lõppjaam ning isegi pikaldane peaks aru saama, et ju see vist õige peatus on!) ja siis hopsti üle parkla jalga teise ette pannes oledki kohal.....
Igal juhul järgmisel hommikul võttis laps väljakutse vastu, nii suur oli uudishimu uut veekeskust näha! isa lisas asjale vürtsi ja andis lapsele käsu ka laadida raha oma elektroonilisele rongipiletile...
Päeva lõpuks oli laps rind kummis, sest ta sai kõigega uskumatu kergusega hakkama ning siis teatas, et polnud üldse keeruline (ega ka valus lol)!!!!! Me siiski palusime tal oma suu koomal hoida ja sellest mitte vanaema Ginale rääkida, sest Gina saaks ataki, kui kuuleks et 12 aastane lasti üksi tänavale.... Gina on murest murtud isegi minu pärast ning aina loeb mulle sõnu peale, et kui ohtlik on üksikul naisterahval keset päist päeva kesklinna minna või meie randa koertega jalutama minna.... tema arusaamise põhjal peaks ma istuma kodus vagusi ja suletud kardinate taga, sest mine neid perverte tea.... (Oh dziizuz Gina.... shut up!)
Ent meil oli tore hommik ning suurepärane kevadilm, käisime Anthonyga mulle uusi prille valimas ja kõige uskumatum, et me suutsime ka prillipoest väljuda sõpradena (nagu teada, igasugune asjade valimine nagu näiteks tapeet, diivani värv, autoistmekattete material jne jne lõpmatu nimekiri võib väga kergesti lahutusega lõppeda!) ning kahe nädala pärast peaksin ma omale saama kenad uued disnainerprillid ja ikka kaks korraga (ei suutnud kummastki loobuda!).
Ent nüüd naudin veidi vaikust ja ilmselt võtan ette ning lasen pisaratel voolata kuulates Jaak Joala laule. Ülejäänud pere on toimetamas ühte teismelist tagasi tema vanemate juurde ning korjamas teist, järgmist pikas reas.... Seega õhtusöögilaud tuleb taas katta neljale....
Ei midagi uut siin päikese all!
... selline on tunne igal hommikul, kui uudistevoog minust üle tulvab.
Kogu muutunud maailmakorraldus on oma jälje jätnud ka Austraalia igapäeva ellu. Terrorioht on tõstetud kõrgeimaks kogu Austraalia ajaloos ning viimase kahe nädala jooksul on toimuma saanud ka kogu riigi suhteliselt lühikese ajaloo kõige massivsem kaitsepolitsei operatsioon, mis viidi läbi varahommikusel tunnil Sydneys (900 km meist) ja Brisbanes (1800 km meist eemal), kus üllatusreidid 800 politseiniku abiga ajasid aovalges pererahva üles 25 majapidamises. Kaitsepolitsei väitel olla ähvardatud hukata avalikult pea mahalõikamisega suvaline mittemuslimist inimene rahvamassist või teise versiooni kohaselt suvaline riigiametnik. Vahet pole, piisavalt kainestav tõehetk, et isegi Austraalia on nüüd distantsilt kaasatud millessegi nii mõttetusse, nagu on ususõda Lähis-Idas....
Isegi kui esialgu ohkasime meie siin kergendatult, et oh, õnneks mitte Melbourne, saime me sel nädalal oma osa külma vett kaela. Keegi noor ja aktiivne pühasõdalane pidid kokku saama kaitsepolitseinikuga jutuajamiseks tema tegevusega viimastel nädalatel (noormees nomelt oli lehvitanud kurikuulsa musta islamilipuga kohalikus ostukeskuses) ning tema huvist riigi peaministri reisiplaanide kohta. Kohtumispaika olla muudetud mitmel korral, kuna noork olla omajagu paranoiline (kes seda teab, miks!). Igal juhul saadi kokkuleppele et kohtutakse kohaliku politseijaoskonna EES... (meie kodust 20 km kaugusel!) Kokkusaamisele saabus kaitsepolitseinik, kohaliku politseiniku tuules ning noormees. Ilma pikema jututa asus pühasõdalane tegevusse ning aega raiskama virutas kaitsepolitseinikule pussiga kaks korda kaela... ja igaks juhuks äsas konstaablile noa käevarde... Rüseluse käigus aga osutus haavatud konstaabel siiski piisavalt kindlakäeliseks ja tegi ainult ühe lasu ründaja suunas, mis..... osutus surmavaks.
Sekund hiljem oli üks noor mees elutuna maas (hilisem sündmuskoha uurimise käigus selgus, et noormehel olla olnud teine puss sokisääres peidus), kaitsepolitseinik üliraskesti haavatud ja teine samuti vigastatud (mõlemad vajasid operatsiooni!) ning nüüd Austraalia kakleb debatis, sest tuleb ju selgitada, kes on süüdi! Minu arusaamise järgi ajab muslimikogukond seda rida, et kui noorel mehel oleks olnud tiivad, oleks ta olnud ingli kehastus ning see meid kõiki on tembeldatud rassistideks!
Ma jätsin täna kõik selleteemalise uudised vahele, sest ma ei suuda lihtsalt lugeda sel teemal, kuidas islamikogukond valis koostöö asemel kaitserünnaku...
Meedia aga palub kodanikel olla valvel ning teadlik oma tegevusest. Kõlab kui sõda?????
Täna õhtul saab toimuma austraallaste aasta suursündmus, kohaliku jalgpalli hooaja finaalvõistlus, mis toob kesklinna ühele staadiumile kokku üle 100 000 inimese. Erioluord ja kõrgeim terrorioht koos nõuavad ka karmimaist karmimaid turvameetmeid ning see tähendab, et rongijaamadest eemaldatake prügikastid ning igas jaamas on kõrgendatud valve, samamoodi nagu ka rongides, mis rahva üritusele kokku toob ja siis pärast kodudesse tagasi toimetab. Ja neid erimeetmeid, mis staadionile saabujaid vastu võtab, turvajad ei soostunud kommenteerima, ent paluti olla kannatlik ning varuda aega!
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ent samal ajal, meie eeslinna elu veereb edasi samas rütmis nagu alati ning kui kusagil kaugel on kannatus, nälg ja kaotusvalus, siis õnneks meie pere hoiab endiselt ühte ja on söönud ning kasitud.
Lapsel on koolivaheaeg ning see asjaolu ületab meie majas piiri eriolukorra ja tavaolukorra vahel: külmkapp on taas pungis kõigest ebatervislikust, telekas suures toas undab päev otsa MTV kanalis ja loomulikul on volüüminupp pööratud põhja (noored inimesed on teadagi kuulmispuudega!), taaskord on taga-aed täis karjuvaid lapsi, kelle volüüm on samuti keeratud põhja, köögis on lõppemata jada musti nõusid IGAL PINNAL ning vannitoa põrand on täis märgi saunalinasid (mis suhe neil teismelistel tüdrukutel nende saunalinadega on, jääb mulle arusaamatuks!).
Ühel heal päeval tegime aga midagi täiesti tavatut: meie laps orgunnis oma sõpruskonnaga kohtumise ette äsja avatud kohalikus veekeskuses. Meid sellest õhtusöögilauas informeerides tõstsin ma kulmu kõrgele ja küsisin, et aga kuidas sa sinna saad???? Isa Antonio kergitas ka kulmu lapse suunas. Laps vaatas meid suuri silmi, et teie ju viite!!!!! isa Anthony aga väitis, et kahjuks oleme me tööl! Mina avasin siis suu ja pakkusin välja, et äkki siis orgunnid end kohale ise?
Laps oli oi-kui-üllatunud! Kamoon, ujumiskeskus on kodust 3 km! Kui jala minna ei viitsi, siis istud rongi, sõidad järgmisse peatusesse (mis on ühtlasi ka lõppjaam ning isegi pikaldane peaks aru saama, et ju see vist õige peatus on!) ja siis hopsti üle parkla jalga teise ette pannes oledki kohal.....
Igal juhul järgmisel hommikul võttis laps väljakutse vastu, nii suur oli uudishimu uut veekeskust näha! isa lisas asjale vürtsi ja andis lapsele käsu ka laadida raha oma elektroonilisele rongipiletile...
Päeva lõpuks oli laps rind kummis, sest ta sai kõigega uskumatu kergusega hakkama ning siis teatas, et polnud üldse keeruline (ega ka valus lol)!!!!! Me siiski palusime tal oma suu koomal hoida ja sellest mitte vanaema Ginale rääkida, sest Gina saaks ataki, kui kuuleks et 12 aastane lasti üksi tänavale.... Gina on murest murtud isegi minu pärast ning aina loeb mulle sõnu peale, et kui ohtlik on üksikul naisterahval keset päist päeva kesklinna minna või meie randa koertega jalutama minna.... tema arusaamise põhjal peaks ma istuma kodus vagusi ja suletud kardinate taga, sest mine neid perverte tea.... (Oh dziizuz Gina.... shut up!)
Ent meil oli tore hommik ning suurepärane kevadilm, käisime Anthonyga mulle uusi prille valimas ja kõige uskumatum, et me suutsime ka prillipoest väljuda sõpradena (nagu teada, igasugune asjade valimine nagu näiteks tapeet, diivani värv, autoistmekattete material jne jne lõpmatu nimekiri võib väga kergesti lahutusega lõppeda!) ning kahe nädala pärast peaksin ma omale saama kenad uued disnainerprillid ja ikka kaks korraga (ei suutnud kummastki loobuda!).
Ent nüüd naudin veidi vaikust ja ilmselt võtan ette ning lasen pisaratel voolata kuulates Jaak Joala laule. Ülejäänud pere on toimetamas ühte teismelist tagasi tema vanemate juurde ning korjamas teist, järgmist pikas reas.... Seega õhtusöögilaud tuleb taas katta neljale....
Ei midagi uut siin päikese all!
Kommentaarid
Postita kommentaar