- Mis kell on? küsisin oma kaasalt kui autoukse lõpuks enda järel sulgesime ja koduteele asutasime.
- 17.00.... Oh s...., tipptund! Mis kaudu läheme?
- Arvestades tänast päeva (mis ise-enesest ei alanud ju pahasti, ent pealelõunal hakkas taas KÕIK kolinaga kokku kukkudes mittesujuma....), kõige kiiremat teed pidi! teadustas naine!
- East Link? (tasuline kiirtee)
- Jap, andis raamatupidaja noogutavalt heakskiidu
- 28 km ja 16 minutit!, raporteeris perepea
Ja edasine oli puhas mõnu! 100 km tunnis, kolm rida ja kõik liiklejad viisakad ja naerusuised. Mina muidugi munesin kuldmuna, küsides Antoniolt, et kas tema on kunagi ühtegi liiklusummikut sel tasulisel teel näinud. Perepea vaagis mitu minutit, kuni moodustas omakorda ajaloolise lause, et ei, õnneks mitte kunagi!
Ilus!
- Oh, kas sa nägid seda ekraani seal kus teatas, et mingi intsident on peale Thompson Roadi????
- Kamoon, kes neid lolle ekraane peale sinu ikka loeb (ma ju tuntud lugejatädi!).... ju on eelmise aasta Jõumehe võistlusest! .....ja pealegi, mu GSP ei näita ühtegi liiklustakistust!
Ilus, ilus! Peaaegu juba kodus!!!!!!!!!!!
- Vau, kas sa SEDA ekraani nägid, mis näitas et meie teelõigul on seisak umbes 34 minutit???????????
- Miks sa seda alles NÜÜD ütled, me ei saa ju enam tagasi pöörata?????????
Hakkasin endas kahtlema, et ju ma luulusid nägin, ent.... kilomeetri pärast selgus, et oleks võinud hoiatust kuulda võtta!!!!!!!
Lootes, et äkki ikka pole 34 minutit, veetsime me rahulikult aega, kuulasime ilmateadet ja sorisime raadiokanaleid mööda. Mina tüütasin abikaasat töökalendriga, kuhu me tulevate nädalate töid kirja paneme, paigutasime paar tööd ümber. Ent ... mida rohkem minuteid mööda sai, seda rahutumaks pereisa muutus.... kogu see lõputu autoderivi meie ees ja taga, istusime kollektiivselt lõksus ja ei liikunud meetritki....
Kella kuueks oli arenguid omajagu: perepea juba dikteeris mulle kaebekirja (ta küll ei öelnud täpselt kellele....), vahepeal möirgas, kui kõrvalrajad natuke kiiremini liikusid ( me olime nn. kiires paremas reas), silmadega saatsime vilkuritega reanimobiili ja mina hakkasin ka pabistama: olime nimelt lubanud ühele oma lähikondsetest, et lähme toome tema lapse pikapäevarühmast ära, kuna ka temal oli olnud selline päev, kus mitte midagi ei sujunud ja tema oli jäänud toppama absoluutselt teisel pool linna!..... Ent, .... kell läheb ja meie istume ummikus, kodu, kooli ja lapseni on 6 km.... (Pikapäeva rühm lõpetab kell 6.30 ja peale seda kasvatajad viivad hüljatud lapsed politsei hoiule oma rongavanemaid ootama!)
Mina püüdsin pereisa tuju üleval hoida, tagudes trummi ja tehes hundiratast ja spagaati (oh jah dream on!)... ok, mitte just, ent ikkagi andsin oma parima! Minu komöödiakava jooksis muidugi allavett ja ükski pealtvaataja naerust krampe ei saanud! Olles nüüd poole kilomeetrit lähemale kodule ja suurele ristmikule, otsustasime, et pöörame kiirteelt maha, ega halvemaks minna ju ei anna!
Ent hei, tegu on Melbournega tipptunnil!
Kui üks tee on umbe jooksnud, siis tähendab, et ka kõik ülejäänud pea- ja vähemtähtsad kõrvalteed seisavad üksmeeles! Ent see pole selline rahulik kooseksisteerimine, vaid täielik anarhia, sest nii nagu kooliväravas, nii ei kehti ka liiklusummikus mitte ükski reegel ja sõna viisakus on avastamata sõna!
Mingi valemiga verd, pisaraid, sappi ja tatti pritsiv ning peaaegu et vene keeles vanduv itaallane meid kella 6.30 kooli ukse ette toimetatud sai.... Ma jooksin pikapäevarühma uksest sisse ja olin valmis, et pahase kasvataja pilk lööb mu jalust maha. Ent... pikapäevarühmas valitses rahu ja rõõm, lapsi oli endiselt kümmekond ja minu vabanduse peale, et nii hilja tulin, küsis kasvataja, et kummas liiklusummikus te istusite: East Link või Westernport???? Tules ja vees karastunud kasvatajad olid juba närviliste emmas-kummas ummikus istuvate vanemate poolt informeeritud ja nii olid nad täiesti teadlikud, et mitte 1 vaid KAKS lõuna Melbourne tähtsaimat peateed olid liiklusõnnetuste tõttu suletud ning palju ilmanäinuna ei lasknud nad endil küll stressist haarata vaid hoopis rahulikult toimetasid lastega edasi!!!!!!!
Lõpuks kodus, unustas perepea oma kaebekirja lõpetada ja sulas kui mesi, sest kui ikka kass JOOKSEB talle sissesõiduteel vastu ja käänutab näugudes jala ümber, või kui toas ootab ees kaks põlevate silmadega huskyt ja tütar, kes kahurina tulistas, et võitis täna kooli kolmikhüppe ja sai teise koha kaugushüppes.... ning laual oli NAPLAN (üleriigiline laste taseme test!) testi tulemus, mis tõestas, et endiselt meie laps polegi loll.....
Ja mina oli õnnelik, et aitasin välja ühe kalli inimese, kes liigutusest valas pisara, kui oma lapsele meie juurde kell 8.30 õhtul järele tuli. Mõlemad lapsed olid selleks ajaks söödetud, koerad peale jalutuskäiku ja müraseanssi kurnatult magamas suures toas diivanil, kass näljasurmast päästetud ning meil lõpuks aega üksteisele, kohalikule külajutule ja veelgi enam, peale ukse sulgumist, ....teineteisele!
Carpe Diem!
- 17.00.... Oh s...., tipptund! Mis kaudu läheme?
- Arvestades tänast päeva (mis ise-enesest ei alanud ju pahasti, ent pealelõunal hakkas taas KÕIK kolinaga kokku kukkudes mittesujuma....), kõige kiiremat teed pidi! teadustas naine!
- East Link? (tasuline kiirtee)
- Jap, andis raamatupidaja noogutavalt heakskiidu
- 28 km ja 16 minutit!, raporteeris perepea
Ja edasine oli puhas mõnu! 100 km tunnis, kolm rida ja kõik liiklejad viisakad ja naerusuised. Mina muidugi munesin kuldmuna, küsides Antoniolt, et kas tema on kunagi ühtegi liiklusummikut sel tasulisel teel näinud. Perepea vaagis mitu minutit, kuni moodustas omakorda ajaloolise lause, et ei, õnneks mitte kunagi!
Ilus!
- Oh, kas sa nägid seda ekraani seal kus teatas, et mingi intsident on peale Thompson Roadi????
- Kamoon, kes neid lolle ekraane peale sinu ikka loeb (ma ju tuntud lugejatädi!).... ju on eelmise aasta Jõumehe võistlusest! .....ja pealegi, mu GSP ei näita ühtegi liiklustakistust!
Ilus, ilus! Peaaegu juba kodus!!!!!!!!!!!
- Vau, kas sa SEDA ekraani nägid, mis näitas et meie teelõigul on seisak umbes 34 minutit???????????
- Miks sa seda alles NÜÜD ütled, me ei saa ju enam tagasi pöörata?????????
Hakkasin endas kahtlema, et ju ma luulusid nägin, ent.... kilomeetri pärast selgus, et oleks võinud hoiatust kuulda võtta!!!!!!!
Lootes, et äkki ikka pole 34 minutit, veetsime me rahulikult aega, kuulasime ilmateadet ja sorisime raadiokanaleid mööda. Mina tüütasin abikaasat töökalendriga, kuhu me tulevate nädalate töid kirja paneme, paigutasime paar tööd ümber. Ent ... mida rohkem minuteid mööda sai, seda rahutumaks pereisa muutus.... kogu see lõputu autoderivi meie ees ja taga, istusime kollektiivselt lõksus ja ei liikunud meetritki....
Kella kuueks oli arenguid omajagu: perepea juba dikteeris mulle kaebekirja (ta küll ei öelnud täpselt kellele....), vahepeal möirgas, kui kõrvalrajad natuke kiiremini liikusid ( me olime nn. kiires paremas reas), silmadega saatsime vilkuritega reanimobiili ja mina hakkasin ka pabistama: olime nimelt lubanud ühele oma lähikondsetest, et lähme toome tema lapse pikapäevarühmast ära, kuna ka temal oli olnud selline päev, kus mitte midagi ei sujunud ja tema oli jäänud toppama absoluutselt teisel pool linna!..... Ent, .... kell läheb ja meie istume ummikus, kodu, kooli ja lapseni on 6 km.... (Pikapäeva rühm lõpetab kell 6.30 ja peale seda kasvatajad viivad hüljatud lapsed politsei hoiule oma rongavanemaid ootama!)
Mina püüdsin pereisa tuju üleval hoida, tagudes trummi ja tehes hundiratast ja spagaati (oh jah dream on!)... ok, mitte just, ent ikkagi andsin oma parima! Minu komöödiakava jooksis muidugi allavett ja ükski pealtvaataja naerust krampe ei saanud! Olles nüüd poole kilomeetrit lähemale kodule ja suurele ristmikule, otsustasime, et pöörame kiirteelt maha, ega halvemaks minna ju ei anna!
Ent hei, tegu on Melbournega tipptunnil!
Kui üks tee on umbe jooksnud, siis tähendab, et ka kõik ülejäänud pea- ja vähemtähtsad kõrvalteed seisavad üksmeeles! Ent see pole selline rahulik kooseksisteerimine, vaid täielik anarhia, sest nii nagu kooliväravas, nii ei kehti ka liiklusummikus mitte ükski reegel ja sõna viisakus on avastamata sõna!
Mingi valemiga verd, pisaraid, sappi ja tatti pritsiv ning peaaegu et vene keeles vanduv itaallane meid kella 6.30 kooli ukse ette toimetatud sai.... Ma jooksin pikapäevarühma uksest sisse ja olin valmis, et pahase kasvataja pilk lööb mu jalust maha. Ent... pikapäevarühmas valitses rahu ja rõõm, lapsi oli endiselt kümmekond ja minu vabanduse peale, et nii hilja tulin, küsis kasvataja, et kummas liiklusummikus te istusite: East Link või Westernport???? Tules ja vees karastunud kasvatajad olid juba närviliste emmas-kummas ummikus istuvate vanemate poolt informeeritud ja nii olid nad täiesti teadlikud, et mitte 1 vaid KAKS lõuna Melbourne tähtsaimat peateed olid liiklusõnnetuste tõttu suletud ning palju ilmanäinuna ei lasknud nad endil küll stressist haarata vaid hoopis rahulikult toimetasid lastega edasi!!!!!!!
Lõpuks kodus, unustas perepea oma kaebekirja lõpetada ja sulas kui mesi, sest kui ikka kass JOOKSEB talle sissesõiduteel vastu ja käänutab näugudes jala ümber, või kui toas ootab ees kaks põlevate silmadega huskyt ja tütar, kes kahurina tulistas, et võitis täna kooli kolmikhüppe ja sai teise koha kaugushüppes.... ning laual oli NAPLAN (üleriigiline laste taseme test!) testi tulemus, mis tõestas, et endiselt meie laps polegi loll.....
Ja mina oli õnnelik, et aitasin välja ühe kalli inimese, kes liigutusest valas pisara, kui oma lapsele meie juurde kell 8.30 õhtul järele tuli. Mõlemad lapsed olid selleks ajaks söödetud, koerad peale jalutuskäiku ja müraseanssi kurnatult magamas suures toas diivanil, kass näljasurmast päästetud ning meil lõpuks aega üksteisele, kohalikule külajutule ja veelgi enam, peale ukse sulgumist, ....teineteisele!
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar