Eile õhtuks algasid meie töökohas hiinlaste uue aasta pidustused!!!!! Neil oli põhjust rõõmu tunda ja käsi kokku taguda, sest kogu mittehiinlastest juhtkond lahkus ettevõttest tunni pealt ning tootmistiimist jäid alles üksikud riismed....
Ma olen tõenäoliselt juba kirjeldanud seda hiinlaste värki eelnevalt, ent üle-eile jõudis asi sellisesse faasi, kust vähemalt mina enam edasi ei saanud minna.
Meil on olnud vastasseis meie hiinlaste ja kõikide ülejäänute vahel esimeset tunnist. Minu katseid seda vahet vähendada lendasid kõik nelja tuule poole. Iga samm rahvaste sõpruse sillal, mille ette võtsin, võeti vastu umbusuga ning kui mina astusin ühe sammu edasi nende suunas, siis nemad põrkusid tagasi, tehes silla veelgi pikemaks.
Ja nii me siis kangutasime seda köit üle sogase jõe ja tegelikult ei jõudnud kuhugimaale. Iga korraldus, mis tuli mittehiinlase suust, sai lihtsalt ignoreeritud või siis lihtsalt tehtud täpselt risti öeldule. Otserünnaku taktikat ma enam ei kasutanud, peale seda kui seisin 6 karjuva hiinlase ja oma töölise vahel, üritades kuidagi ellu jääda. Pigem lähenesin pehmelt ja hakkasin nonde kolmega rääkima kui kolme-aastastega, aeglaselt, naeratud näkku kleebitud, imal-magusa tooniga.... Ega sel rääkimisel mingit tulemust polnud, sest nad alati mängisid sellesse väravasse, et no english.... (Minu aus arvamus oli, et nad oskasid keelt VALIKULISELT, just siis kui neile see kasulik oli.... Ja mis on hiinlasele kasulik, pole kunagi selge, enne kui sa sellest valusalt teadlikuks saad....)
Ja nagu alati, jookseb mulle kokku kogu info, ilma et ma seda üldse kaevama peaksin. Ma hoiatasin juba umbes kuu tagasi ühte meie tipp-juhti, et talle tahetakse lõks korraldada. Tegelikult juba prooviti ka, ent seekord hiinlasest suuromanikul lipsas juhus käest (see oli kord kui minu team oli lõpetanud vahetuse ja koristanud kogu tehase pealaest jalatallani, siis hiinlased järgmisel varahommikul vaikselt imbusid puhtasse tsooni ja pimedas puistasid natuke pulbrit ühe masina alla ning siis läksid omaniku juurde jutuga, et kõik on sopane ja must.....). Omanik läks selle keskastme juhi jutule mesimagusalt pärima, et kuidas läheb ka... all good????? Keskastme juht muidugi reipalt raporteeris, et kõik on korras norras jne jne ning siis omaniks veelgi mesimagusamalt päris, et äkki läheme kontrollime tsooni.... Keskastmejuht teatas, et pole vaja, ta juba eile õhtul kontrollis ja andis rohelise tule... Omanik ikka omasoodu, et lähme ikka, ma vaatan ringi.... Ok, lähme siis! Minu informaatori andmetel meie kolm hiinlasest päkapikku samal ajal seisid väljaspool tsooni ja juba plaksutasid käsi, kui omanik selle mehega riietusruumidesse kadusid.... Ma ei teagi, mis nipiga asi alt vedas, minu andmetel omanik ajas masinad sassi ja juhatas mehe kohta, kus pulbrit hoopis polnudki.....
Sel päeval jäi see keskastme juht ellu, kuid surmaotsus oli vaid edasi lükatud teadmata ajaks....
Surmamõistetute kambrisse oli koht planeeritud ka mulle ja meie ülemusele. Väidetavalt andis meie ülemus mulle ja sellele keskastme juhile korraldusi kiusata hiinlasi..... ja me osutusime väga tüütuks kolmikuks....
Kusjuures minu ülemus mitte kunagi isegi õhkõrnalt ei andnud midagi sellist mõista. Tema soov oli kindlalt lüüa see hiinlaste kolmik laiali mööda tehast ning mitte teha erandeid või kohelda kedagi erinevalt: olles Austraalia ettevõtte ja alludes Austraalia ametkonna ja toiduainetetööstuse reeglitele on meie töökeeleks inglise keel ja kui keegi seda teatud tasandil ei oska, pole neil ka töökohta..... Nüüd tagasi vaadates sai see talle saatuslikuks.
Vastavalt minu ülemuse korraldusele koostasin ma temaga koos meie uue tööjaotuse terveks augustiks, sest lõpuks ometi oli masstootmine algamas....
Meie plaan võeti vastu hästi minu tiimi poolt ja ignoreeriti hiinlaste grupi poolt. Mida enam tootmise alguse kuupäev hakkas lähenema, seda enam hakkasid hiinlased järjest rohkem istuma omaniku kabinetis kinniste uste taga. Üksteise alla hakkasid hiinlased olema haiged või hakkasid vajama ootamatult palju vabu päevi. Meie suurpuhastuskampaanias nad ei osalenud, sest nad olid kõik millegagi hõivatud.... Kui algselt oli puhastus planeeritud neljapäevaks, olid kõik 3 haiged. Reedel olid nad nõus tulema tööle ainult vahemikus 8 - 5-ni... ja kuna tegelikkuses lükkus suurpuhastus laupäevale, siis nemad polnud mingil juhul nõus tulema välja laupäeval! Meie jaoks sobiski paremini, sest me tõesti ei vajanud kolmest gruppi, kes teeb täpselt nagu neile meeldib, ent kohe kindlasti vastupidiselt meie plaanile....
Pinged on olnud suured kogu aeg, ent mul oli tunne kolmapäeval, et miski on kõvasti nihu.... Minu ülemus oli olnud ära kaks nädalat, esimese Indias uut turgu avastamas ning teise nädala haiglas.... Kell 5 õhtul marssis hiinlaste grupp taaskord omaniku kabinetti, uks suleti ja rulood lasti alla.... Seal istuti üle tunni ning siis sebiti ringi, joosti edasi-tagasi....Mina oma töölaua tagant nägin ainult kabineti ust, kust sisse ja välja joosti.... Kirjutasin oma päevaraamatusse märke selle koosviibimise kohta ja kirjutasin lõpetuseks tundub eriti kahtlane!!!!!!
Neljapäeva hommikul aeti kõik asjapulgad koosolekuruumi kokku, kus omanik tahtis meiega vestelda, väidetavalt algavast masstoodangust....
Kaks inetut tundi hiljem polnud enam miski endine.....
Meie koosolek oli hiinlaste tormijooks kõigile, kes pole hiinlane ning ei räägi hiina keelt. Ja selleks, et teha meile kahvanägudele selgeks, kui võimetud lollid me oleme, võttis eelmisel õhtul meie hiinlaste grupp ette ekstra pingutuse ja nad sorisid ning nuuskisid läbi kõik meie kantud tööriided, et leida SEE!
SEE tuli leida, sest SEE kuulus ühele nendest töölistest, kes oli saadetud töötama tsooni hiinlase asemele. SELLEKS osutus selle noormehe kosmonaudi ülikond, mida ta oli eelnevatel päevadel kandnud (me kasutame iga kosmonaudikostüümi ainult korra ja siis paneme selle nn. mustapesu kappi, kust riietepuhastajad selle korra nädalas puhastusse viivad). Hiinlaste teravad ninad väitsid, et see kostüüm lõhnas deodorandi järele!!!!!!!!!
Koosolek olig mõeldud selleks, et kilekott selle kostüümiga lauale lüüa ja siis lasta see ümber laua ringi käia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Omanik käskis meil nuuskida ja öelda selle inimese nimi, kellele see kuulub!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Minul pole ju teadagi olemaski sellist asja kui lõhnameel.... Ma siis teesklesin nuuskimist ja ütlesin, et ei tunne midagi.... Minust järgmine istuja, kes väitis mulle, et tal on koera nina... tundis mingit kauget aroomi... Viiest inimesest kolm tundsid midagi väga nõrka, üks väitis, et see võib kuuluda mehele, kuna tema meelest on seal midagi meeste deodorandi sarnast, mina väitsin ainsana, et ei tunne midagi...
Siis läks tapatalguks, et kellele SEE siis kuulub. Omanik ütles, et tema teab, tegu olevat noore mehega, kelle nime ta ei tea, ent nägu küll ja kamandas mind kaks noort meest tuua komisjoni ette.....
Esimene, kes sisse astus oli meie kõigi lemmik, Freedom. Tal kästi nuuskida kostüümi ja öelda, kas see on tema oma. Poiss nuuskis ja ütles, et võibolla küll, sest ta kasutab oma päriselus sama parfüümi.....
Omanik röögatas, et aitab, välja siit.....
Freedom astus uksest välja, järgmine astus uksest sisse, temale röögiti näkku: sina, kes sa iganes oled, kasi välja!!!!!!
Uks sulgunud, omanik teatas, et see noormees, mis iganes nimi tal ka on, on vallandatud ja tema nägu ei taheta enam kunagi selles majas näha.......
Selleks hetkeks olin mina juba oma otsuse teinud..... ma vaid lugesin minuteid, et välja saada sellest ruumist ja sellest majast...... Ma teadsin, et kui Freedom läheb, läheb ka tema ema, minu kõige parem töötaja, kelle pärast ma oma esimese lahingu hiinlastega ette võtsin juuni lõpus..... Mina ja meie hügieenijuht anusime poisile teist võimalust, üks meie juhtidest rõhutas, et hoiatus peab antama esiteks, ent alles siis, kui on kindel, et see kostüüm oli tema oma, ent kellel on sertifitseeritud nina seda kinnitamaks?????
Omanik jäi endale kindlaks. Ma ei tea, tava-eestlane vist ei kujuta ette hiinlast, kes on oma otsuse teinud, seda enam, otsuse, mis talle meeldib.... See mees kümbles iseenda imetluses, mõrtsukilmel kiirates rahulolu olles samal ajal teadlik, et meil kõigil oli tema julmast eneserahust ja rahuldusest kõht pasal (sorry väljenduse eest!)....
Ent see polnud veel kõik.... ükshaaval võeti ette KÕIK minu tiimi liikmed (neid muidugi koosoleku toas kohal polnud!) ja kuigi neid koha peal lahti ei tehtud, said nad kõik teerulliga üle sõidetud.
Koosoleku lõpuks oli meile alles jäänud vaid KOLM head ja truud töötajat (mõista mõista kes????), kes oma pika-ajalise (5 kuulise!) töökogemusega on meie ettevõtte vääriliseim vara!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Kui ma lõpuks sellest ruumist välja sain ja maja ette õue läksin hingama.... istus mu tiim nagu pääsud reas maja ees... ja nad teadsid sekundi pealt, et miski on väga valesti.....
Taastamaks mu hingamine ja kõnevõime, võttis aega umbes pool tundi. Siis tegin kõne ome ülemusele..... Ma teadsin, et ta on haiglas, ent see oli hädakõne ja ma vajasin tema nõu. Ta kuulas mu kiirselgituse olukorra kohta ära ja palus luba mõne aja pärast tagasi helistada.... Kogu mu tiim vappus külmavärinatest, kui meie koosoleku üksikasjad välja hakkasid tulema....
Minu ülemuse kõne oli tegelikult väga lihtne: põgene, kes suudab, sest tema ei saa enam midagi teha, mäng on tema jaoks liiga kõrgelt üle tema pea ja selja tagant.... Ta tundis häbi, et selline olukord kätte jõudis, ent ta tunnistas oma jõuetust meid ja isegi end kaitsta.... Game over!!!!
5 töölist lahkusid sel samal hetkel.... Ma palusin oma tiimi kainelt kaalutleda oma otsust lahkuda, sest meil on paar inimest, kes on pere ainsad rahateenijad ning mitte lüüa uks kinni emotsioonide ajel. Mingi nipiga vedasin mina kohusetruult välja oma tööaja lõpuni, ausalt öeldes mitte mäletades, mida ma seal tegin....
Mul polnud päev otsa võimalustki Antoniole helistada ja nii ma etteteatamata koju saabusin, sarnanedes zombie ja UFO ristsugutisele.... Ma lihtsalt maigutasin tummalt suud, olles võimetu selgitama, mis juhtus.... Kulus tund poti kohal öökides ja värisedes vannitoa nurgas..... Ma polnud võimeline võtma ei dushi ega ka jooma suutäitki vett...
Kuidagi sain aru, et ma olen turvalises kohas ja siin on Antonio, mu kodu ja mu kindlus, ning et need on tema soojad, kuivad ja kaitsvad käed, mis mu pead silitavad ning tema rahulik hääl, mis mulle udu sees teatab, et kõik on korras, me armastame sind ning sa ei lähe mitte kunagi sinna tagasi.....
Hommikul sättis raudne leedi ennast tööle.... Õnneks mu abikaasa ei lasknud mind isegi voodist välja, vaid pani mulle arvuti sülle ning käskis mu ülemusele email saata, et lahkun töölt omal soovil, kuna mul on õigus katseaja jooksul lahkuda töölt ette teatamata, juhul kui tööandja poolsed tingimused pole täidetud....
Email saadetud, hakkas mul taas väga halb. Kogu austusest mu ülemuse vastu, oli tunne, nagu veaksin ma teda alt. Kogu austusest minu inimeste vastu, oli tunne, nagu vedasin alt ka neid. Ja teades, et just reedel tulevad meie laupäevase suurpuhastuse pinnaproovide vastused ja sellest tulenevalt peaks hakkama masstootmine... ja siin ma olen, oma kodus, oma voodis, kass end minu kõhu peale pikaks venitanud.... tundsin end sõnulkirjedamatult sitasti....
Ent tund läks tunni järel..... Õhtuks oli minu ülemus tagasi astunud ja veel kaks keskastme juhti.... Minu inimestest jätkas kolm, üks mees (kes mattis oma naise 5 kuud tagasi ja kes on ainuhooldaja neljale lapsele), üks mu tütarlastest, kelle boyfriend kaotas töö kaks nädalat tagasi ning kes lihtsalt peab vastu pidama ning kolmas, kes võiks jääda koju, ent kes toetab moraalselt kahet eelmist.... ja nagu ta väitis, jätkab olemaks pinnuks perses hiinlaste keskel.....
Kogu eilne päev oli täis emotsioone ja pisaraid.... Minu ainus pisar tuli, kui meie raamatupidaja helistas mulle ja pakkus tuge, mil iganes ma teda vajan, nii õpingutes kui ka tulevasel karjääriotsinguil... Meie sekretärineiu aga nutab siiani, sest nagu ta väitis, kaotas ta samal päeval 3 kõige paremat töökaaslast, kes tal elus on olnud...
Ent vähemalt kirsiks meie suutmatute ja lollide tordil osutus tõsiasi, et meie pinnaproovid on LAITMATULT puhtad ning tootmine võiks ju alata just tänu sellele suutmatute loll-ivanite grupile, juhul kui nad kõik poleks laiali jooksnud......
Ja nagu meie sekretärineiu mulle telefonis nuutsatades ja löristades salaja teatas, hiinlasest omanik tahab nelja silma all mu ära rääkida, et ma endiselt jätkaksin .... Dream on, buddy!
Täna aga tunnen end taaskord inimesena!!!! Kogu eilne telefonikõnede laviin, toetus ka kõige uskumatutelt inimestelt ja eeskätt minu perelt, sai mu jalgele tagasi.
Ma ju ei kaotanud käsi, jalgu või silma ning mul on endiselt olemas mu kallid, seega, uus päev, uued väljakutsed ja kohe kindlasti ei anna ma alla. Esmaspäeval hakkan maad uurima, ent eelkõige katsun tegeleda koolitööga.... ning hoida tuli kodukoldes!
Hiinlased võtisid küll selle lahingu, ent ma pole kindel, kas nad võidavad ka sõja!
Ma olen tõenäoliselt juba kirjeldanud seda hiinlaste värki eelnevalt, ent üle-eile jõudis asi sellisesse faasi, kust vähemalt mina enam edasi ei saanud minna.
Meil on olnud vastasseis meie hiinlaste ja kõikide ülejäänute vahel esimeset tunnist. Minu katseid seda vahet vähendada lendasid kõik nelja tuule poole. Iga samm rahvaste sõpruse sillal, mille ette võtsin, võeti vastu umbusuga ning kui mina astusin ühe sammu edasi nende suunas, siis nemad põrkusid tagasi, tehes silla veelgi pikemaks.
Ja nii me siis kangutasime seda köit üle sogase jõe ja tegelikult ei jõudnud kuhugimaale. Iga korraldus, mis tuli mittehiinlase suust, sai lihtsalt ignoreeritud või siis lihtsalt tehtud täpselt risti öeldule. Otserünnaku taktikat ma enam ei kasutanud, peale seda kui seisin 6 karjuva hiinlase ja oma töölise vahel, üritades kuidagi ellu jääda. Pigem lähenesin pehmelt ja hakkasin nonde kolmega rääkima kui kolme-aastastega, aeglaselt, naeratud näkku kleebitud, imal-magusa tooniga.... Ega sel rääkimisel mingit tulemust polnud, sest nad alati mängisid sellesse väravasse, et no english.... (Minu aus arvamus oli, et nad oskasid keelt VALIKULISELT, just siis kui neile see kasulik oli.... Ja mis on hiinlasele kasulik, pole kunagi selge, enne kui sa sellest valusalt teadlikuks saad....)
Ja nagu alati, jookseb mulle kokku kogu info, ilma et ma seda üldse kaevama peaksin. Ma hoiatasin juba umbes kuu tagasi ühte meie tipp-juhti, et talle tahetakse lõks korraldada. Tegelikult juba prooviti ka, ent seekord hiinlasest suuromanikul lipsas juhus käest (see oli kord kui minu team oli lõpetanud vahetuse ja koristanud kogu tehase pealaest jalatallani, siis hiinlased järgmisel varahommikul vaikselt imbusid puhtasse tsooni ja pimedas puistasid natuke pulbrit ühe masina alla ning siis läksid omaniku juurde jutuga, et kõik on sopane ja must.....). Omanik läks selle keskastme juhi jutule mesimagusalt pärima, et kuidas läheb ka... all good????? Keskastme juht muidugi reipalt raporteeris, et kõik on korras norras jne jne ning siis omaniks veelgi mesimagusamalt päris, et äkki läheme kontrollime tsooni.... Keskastmejuht teatas, et pole vaja, ta juba eile õhtul kontrollis ja andis rohelise tule... Omanik ikka omasoodu, et lähme ikka, ma vaatan ringi.... Ok, lähme siis! Minu informaatori andmetel meie kolm hiinlasest päkapikku samal ajal seisid väljaspool tsooni ja juba plaksutasid käsi, kui omanik selle mehega riietusruumidesse kadusid.... Ma ei teagi, mis nipiga asi alt vedas, minu andmetel omanik ajas masinad sassi ja juhatas mehe kohta, kus pulbrit hoopis polnudki.....
Sel päeval jäi see keskastme juht ellu, kuid surmaotsus oli vaid edasi lükatud teadmata ajaks....
Surmamõistetute kambrisse oli koht planeeritud ka mulle ja meie ülemusele. Väidetavalt andis meie ülemus mulle ja sellele keskastme juhile korraldusi kiusata hiinlasi..... ja me osutusime väga tüütuks kolmikuks....
Kusjuures minu ülemus mitte kunagi isegi õhkõrnalt ei andnud midagi sellist mõista. Tema soov oli kindlalt lüüa see hiinlaste kolmik laiali mööda tehast ning mitte teha erandeid või kohelda kedagi erinevalt: olles Austraalia ettevõtte ja alludes Austraalia ametkonna ja toiduainetetööstuse reeglitele on meie töökeeleks inglise keel ja kui keegi seda teatud tasandil ei oska, pole neil ka töökohta..... Nüüd tagasi vaadates sai see talle saatuslikuks.
Vastavalt minu ülemuse korraldusele koostasin ma temaga koos meie uue tööjaotuse terveks augustiks, sest lõpuks ometi oli masstootmine algamas....
Meie plaan võeti vastu hästi minu tiimi poolt ja ignoreeriti hiinlaste grupi poolt. Mida enam tootmise alguse kuupäev hakkas lähenema, seda enam hakkasid hiinlased järjest rohkem istuma omaniku kabinetis kinniste uste taga. Üksteise alla hakkasid hiinlased olema haiged või hakkasid vajama ootamatult palju vabu päevi. Meie suurpuhastuskampaanias nad ei osalenud, sest nad olid kõik millegagi hõivatud.... Kui algselt oli puhastus planeeritud neljapäevaks, olid kõik 3 haiged. Reedel olid nad nõus tulema tööle ainult vahemikus 8 - 5-ni... ja kuna tegelikkuses lükkus suurpuhastus laupäevale, siis nemad polnud mingil juhul nõus tulema välja laupäeval! Meie jaoks sobiski paremini, sest me tõesti ei vajanud kolmest gruppi, kes teeb täpselt nagu neile meeldib, ent kohe kindlasti vastupidiselt meie plaanile....
Pinged on olnud suured kogu aeg, ent mul oli tunne kolmapäeval, et miski on kõvasti nihu.... Minu ülemus oli olnud ära kaks nädalat, esimese Indias uut turgu avastamas ning teise nädala haiglas.... Kell 5 õhtul marssis hiinlaste grupp taaskord omaniku kabinetti, uks suleti ja rulood lasti alla.... Seal istuti üle tunni ning siis sebiti ringi, joosti edasi-tagasi....Mina oma töölaua tagant nägin ainult kabineti ust, kust sisse ja välja joosti.... Kirjutasin oma päevaraamatusse märke selle koosviibimise kohta ja kirjutasin lõpetuseks tundub eriti kahtlane!!!!!!
Neljapäeva hommikul aeti kõik asjapulgad koosolekuruumi kokku, kus omanik tahtis meiega vestelda, väidetavalt algavast masstoodangust....
Kaks inetut tundi hiljem polnud enam miski endine.....
Meie koosolek oli hiinlaste tormijooks kõigile, kes pole hiinlane ning ei räägi hiina keelt. Ja selleks, et teha meile kahvanägudele selgeks, kui võimetud lollid me oleme, võttis eelmisel õhtul meie hiinlaste grupp ette ekstra pingutuse ja nad sorisid ning nuuskisid läbi kõik meie kantud tööriided, et leida SEE!
SEE tuli leida, sest SEE kuulus ühele nendest töölistest, kes oli saadetud töötama tsooni hiinlase asemele. SELLEKS osutus selle noormehe kosmonaudi ülikond, mida ta oli eelnevatel päevadel kandnud (me kasutame iga kosmonaudikostüümi ainult korra ja siis paneme selle nn. mustapesu kappi, kust riietepuhastajad selle korra nädalas puhastusse viivad). Hiinlaste teravad ninad väitsid, et see kostüüm lõhnas deodorandi järele!!!!!!!!!
Koosolek olig mõeldud selleks, et kilekott selle kostüümiga lauale lüüa ja siis lasta see ümber laua ringi käia!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Omanik käskis meil nuuskida ja öelda selle inimese nimi, kellele see kuulub!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Minul pole ju teadagi olemaski sellist asja kui lõhnameel.... Ma siis teesklesin nuuskimist ja ütlesin, et ei tunne midagi.... Minust järgmine istuja, kes väitis mulle, et tal on koera nina... tundis mingit kauget aroomi... Viiest inimesest kolm tundsid midagi väga nõrka, üks väitis, et see võib kuuluda mehele, kuna tema meelest on seal midagi meeste deodorandi sarnast, mina väitsin ainsana, et ei tunne midagi...
Siis läks tapatalguks, et kellele SEE siis kuulub. Omanik ütles, et tema teab, tegu olevat noore mehega, kelle nime ta ei tea, ent nägu küll ja kamandas mind kaks noort meest tuua komisjoni ette.....
Esimene, kes sisse astus oli meie kõigi lemmik, Freedom. Tal kästi nuuskida kostüümi ja öelda, kas see on tema oma. Poiss nuuskis ja ütles, et võibolla küll, sest ta kasutab oma päriselus sama parfüümi.....
Omanik röögatas, et aitab, välja siit.....
Freedom astus uksest välja, järgmine astus uksest sisse, temale röögiti näkku: sina, kes sa iganes oled, kasi välja!!!!!!
Uks sulgunud, omanik teatas, et see noormees, mis iganes nimi tal ka on, on vallandatud ja tema nägu ei taheta enam kunagi selles majas näha.......
Selleks hetkeks olin mina juba oma otsuse teinud..... ma vaid lugesin minuteid, et välja saada sellest ruumist ja sellest majast...... Ma teadsin, et kui Freedom läheb, läheb ka tema ema, minu kõige parem töötaja, kelle pärast ma oma esimese lahingu hiinlastega ette võtsin juuni lõpus..... Mina ja meie hügieenijuht anusime poisile teist võimalust, üks meie juhtidest rõhutas, et hoiatus peab antama esiteks, ent alles siis, kui on kindel, et see kostüüm oli tema oma, ent kellel on sertifitseeritud nina seda kinnitamaks?????
Omanik jäi endale kindlaks. Ma ei tea, tava-eestlane vist ei kujuta ette hiinlast, kes on oma otsuse teinud, seda enam, otsuse, mis talle meeldib.... See mees kümbles iseenda imetluses, mõrtsukilmel kiirates rahulolu olles samal ajal teadlik, et meil kõigil oli tema julmast eneserahust ja rahuldusest kõht pasal (sorry väljenduse eest!)....
Ent see polnud veel kõik.... ükshaaval võeti ette KÕIK minu tiimi liikmed (neid muidugi koosoleku toas kohal polnud!) ja kuigi neid koha peal lahti ei tehtud, said nad kõik teerulliga üle sõidetud.
Koosoleku lõpuks oli meile alles jäänud vaid KOLM head ja truud töötajat (mõista mõista kes????), kes oma pika-ajalise (5 kuulise!) töökogemusega on meie ettevõtte vääriliseim vara!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Kui ma lõpuks sellest ruumist välja sain ja maja ette õue läksin hingama.... istus mu tiim nagu pääsud reas maja ees... ja nad teadsid sekundi pealt, et miski on väga valesti.....
Taastamaks mu hingamine ja kõnevõime, võttis aega umbes pool tundi. Siis tegin kõne ome ülemusele..... Ma teadsin, et ta on haiglas, ent see oli hädakõne ja ma vajasin tema nõu. Ta kuulas mu kiirselgituse olukorra kohta ära ja palus luba mõne aja pärast tagasi helistada.... Kogu mu tiim vappus külmavärinatest, kui meie koosoleku üksikasjad välja hakkasid tulema....
Minu ülemuse kõne oli tegelikult väga lihtne: põgene, kes suudab, sest tema ei saa enam midagi teha, mäng on tema jaoks liiga kõrgelt üle tema pea ja selja tagant.... Ta tundis häbi, et selline olukord kätte jõudis, ent ta tunnistas oma jõuetust meid ja isegi end kaitsta.... Game over!!!!
5 töölist lahkusid sel samal hetkel.... Ma palusin oma tiimi kainelt kaalutleda oma otsust lahkuda, sest meil on paar inimest, kes on pere ainsad rahateenijad ning mitte lüüa uks kinni emotsioonide ajel. Mingi nipiga vedasin mina kohusetruult välja oma tööaja lõpuni, ausalt öeldes mitte mäletades, mida ma seal tegin....
Mul polnud päev otsa võimalustki Antoniole helistada ja nii ma etteteatamata koju saabusin, sarnanedes zombie ja UFO ristsugutisele.... Ma lihtsalt maigutasin tummalt suud, olles võimetu selgitama, mis juhtus.... Kulus tund poti kohal öökides ja värisedes vannitoa nurgas..... Ma polnud võimeline võtma ei dushi ega ka jooma suutäitki vett...
Kuidagi sain aru, et ma olen turvalises kohas ja siin on Antonio, mu kodu ja mu kindlus, ning et need on tema soojad, kuivad ja kaitsvad käed, mis mu pead silitavad ning tema rahulik hääl, mis mulle udu sees teatab, et kõik on korras, me armastame sind ning sa ei lähe mitte kunagi sinna tagasi.....
Hommikul sättis raudne leedi ennast tööle.... Õnneks mu abikaasa ei lasknud mind isegi voodist välja, vaid pani mulle arvuti sülle ning käskis mu ülemusele email saata, et lahkun töölt omal soovil, kuna mul on õigus katseaja jooksul lahkuda töölt ette teatamata, juhul kui tööandja poolsed tingimused pole täidetud....
Email saadetud, hakkas mul taas väga halb. Kogu austusest mu ülemuse vastu, oli tunne, nagu veaksin ma teda alt. Kogu austusest minu inimeste vastu, oli tunne, nagu vedasin alt ka neid. Ja teades, et just reedel tulevad meie laupäevase suurpuhastuse pinnaproovide vastused ja sellest tulenevalt peaks hakkama masstootmine... ja siin ma olen, oma kodus, oma voodis, kass end minu kõhu peale pikaks venitanud.... tundsin end sõnulkirjedamatult sitasti....
Ent tund läks tunni järel..... Õhtuks oli minu ülemus tagasi astunud ja veel kaks keskastme juhti.... Minu inimestest jätkas kolm, üks mees (kes mattis oma naise 5 kuud tagasi ja kes on ainuhooldaja neljale lapsele), üks mu tütarlastest, kelle boyfriend kaotas töö kaks nädalat tagasi ning kes lihtsalt peab vastu pidama ning kolmas, kes võiks jääda koju, ent kes toetab moraalselt kahet eelmist.... ja nagu ta väitis, jätkab olemaks pinnuks perses hiinlaste keskel.....
Kogu eilne päev oli täis emotsioone ja pisaraid.... Minu ainus pisar tuli, kui meie raamatupidaja helistas mulle ja pakkus tuge, mil iganes ma teda vajan, nii õpingutes kui ka tulevasel karjääriotsinguil... Meie sekretärineiu aga nutab siiani, sest nagu ta väitis, kaotas ta samal päeval 3 kõige paremat töökaaslast, kes tal elus on olnud...
Ent vähemalt kirsiks meie suutmatute ja lollide tordil osutus tõsiasi, et meie pinnaproovid on LAITMATULT puhtad ning tootmine võiks ju alata just tänu sellele suutmatute loll-ivanite grupile, juhul kui nad kõik poleks laiali jooksnud......
Ja nagu meie sekretärineiu mulle telefonis nuutsatades ja löristades salaja teatas, hiinlasest omanik tahab nelja silma all mu ära rääkida, et ma endiselt jätkaksin .... Dream on, buddy!
Täna aga tunnen end taaskord inimesena!!!! Kogu eilne telefonikõnede laviin, toetus ka kõige uskumatutelt inimestelt ja eeskätt minu perelt, sai mu jalgele tagasi.
Ma ju ei kaotanud käsi, jalgu või silma ning mul on endiselt olemas mu kallid, seega, uus päev, uued väljakutsed ja kohe kindlasti ei anna ma alla. Esmaspäeval hakkan maad uurima, ent eelkõige katsun tegeleda koolitööga.... ning hoida tuli kodukoldes!
Hiinlased võtisid küll selle lahingu, ent ma pole kindel, kas nad võidavad ka sõja!
Kommentaarid
Postita kommentaar