Ma olen siin tõenäoliselt maininud, et minu töökoht on nagu kosmoselaev, kus tootmisse sisenetakse kosmonaudi rüüs ja kus kõik, mis puhtas tsoonis, peab olema operatsioonisaali hügieenitasemega...
Lihtne öelda, ent tagada... poleks kuigi raske, kui kõik teeksid seda, mida kodukord nõuab. Tegelikult on see mulle selge olnud juba esimesest päevast saadik, et raske saab see olema see tee, seda enam, et lisaks ühise keele puudumisele pole teatud inimestel ka mingit tahet teha ekstra pingutust...
Ent eelmisel nädalal oli meil plaaniline hooldus meie puhtas tsoonis, mis tähendas, et meie alkoholilapiga kliiniliselt puhta ning läikima nühitud puhta tsooni vallutasid kolmeks päevaks töömehed. Tegelikult oli plaan ainult üheks päevaks, ent kõik kukkus välja nii nagu alati: täpselt nii, nagu ei plaanitud!
Sel ajal kui töömehed oma mudaste saabastega meie pühamusse rokase rajad kõigis neljas ilmakaares sisse tallasid ning kogu pudi laiali laotasid kõigile kolmele tasandile (meenutuseks: meie puhas tsoon sisaldab kolme korrust roostevaba terast...), oli meie tootmisetiim pandud ootereziimile. Igaüks istus kodus ja ootas telefonikõnet, mis annab teada, et hooldus on lõppenud ja kogu tiim peaks tööpõllule laekuma koristamaks tekitatud segadus...
Reede lõuna paiku vedas uudishimu mu töö juurde. Olin juba kolm päeva oodanud ja uudised töö juurest olid vastuolulised ja vahetusid iga tunnis tagant. Oma silm on kuningas ja nii ma end kohale vedasin olukorda hindama.
Olukorrast ülevaate saamiseks läks ainult sekund, sest nii kui tsooni aknasse pilgu heitsin, pidin minestama: see nägi välja nagu mingi keskmine kolhoosi katlamaja 80-ndatel! Meie hügieenijuht oli selleks ajaks end meeleheitest pea-aegu karvutuks kakkunud, ent mehaanik tegi mulle positiivse avalduse: täna õhtuks peaksime me asjaga valmis saama!!!!!!
Ma uputasin oma mure töösse, kukkudes koristama väljaspool tsooni. Kolme päevaga olid maja mööda sebinud töömehed, elektrikud olid jätnud endast järele kena jälje juhtmejuppide näol ja üldse oli raske uskuda, et tegu on sellesama asutusega, kust me teisipäeva õhtul end koju asutasime...
Olles hinnanud olukorda, munesin ma hilisõhtuks välja koristusplaani, teades, et mul on järgmisel hommikul 10 inimest kasutada. Tegelikult on ju raske planeerida midagi, mida ei saagi sõnadega kirjeldada.....
Igaljuhul oli mul kell 9 õhtul olemas üksikasjalik ülevaade, kes ja mis ja kus ja kuidas peaks hommikul toimetama hakkama. Kontrollisin üle meie pesuainete ja tööstusliku alkoholi tagavara, panin hommikuks valmis kõik, mida mu kujutlusvõime lubas ette näha ning läksin koju rahutut ööd veetma.
Rahutu sellepärast, et ma teadsin kui kole meie puhas tsoon välja nägi ja ma teadsin, et see sõltub ainult meist, kas ja kuidas me selle puhtaks saame. Ja me peame selle saama nii puhtaks, et esmaspäeva hommikul võetavad pinna(puhtuse)proovid tõestavad, et oleme taas puhtad, kliiniliselt! Kui ei, siis tootmine lükkub edasi, kuni me saavutame oma taseme....
Hommikul vantsisin töö juurde raske südamega.... Oma töölistega ma oma muret ei jaganud, vaid võtsin neid vastu hea tuju ja positiivse suhtumisega. Ega ving ja hala ei teeks väljakutset lihtsamaks, lihtsalt vägisi tuli meeleolu üleval hoida!
Plaan selgitatud ja inimesed paigutatud, läksime siis rind kummis peale!
6 inimesega polnud probleemi, ent mul oli 3 sellist, kes polnud kunagi puhtas tsoonis käinud ja kellele mul tuli selgeks teha riietumis- ja käitumisreeglid. Selgitustöö võttis tund aega: esmalt selgitada sõnagi inglise keelt kõnelevale hiinlasele, mida teha.... mis osutus väljakutseks: kuidas sa selgitad riietumisprotseduuri viipekeeles naeratuste saatel, seda enam, et üks on mees ja teine naine ja seega ei saa me ühist riietusruumi jagada????? (mul vahet poleks, elatud ju on ja meest aluspükste väel nähtud ennegi selles elus....) Kuidagi siis sain asja selgitatud, teeseldes meest meeste riietusruumis ja pannes kosmonaudirüü oma riiete peale....
Seejärel tagasi naiste riietusruumi, kus kaks naist kannatlikult ootasid, mil ma hiinlasega ühele poole saan (mul oli lihtsam naistelt paluda mind oodata, kuna hiinlasele ma poleks suutnud viipekeeles selgeks teha, et oota natuke, kuni ma naised teele saadan....) Uskumatu kuid tõsi: üks naistest pea-aegu keeldus puhtasse tsooni tulemast, sest tundis end häbistatult, kui tema tumedad vuplid kosmonaudi roosast rüüst läbi kumasid.... Ma näitasin, et minu vuplid kumavad ka läbi ja nii kumavad kõigi omad ning et keegi ei vaata, sest meil pole aega millekski nii lolliks, nagu vahtida üksteise tagumikke.... Minu väide, et puhtas tsoonis sa ei tunnegi ära, kes on kes, sest lisaks roosadele pealaest jalatallani kostüümidele on meil ka näomask ees, võeti vastu sügava umbusuga... Kuidagi sain ma ka need kaks daami läbi õhudushi sisse toimetatud, ärge küsige mis energiakulu hinnaga....
......................
Esimese kohvipausi tegime kell 11.
Suundusime puhtast tsoonist välja nagu grupp tahmaste käte ja riietega korstnapühkijaid.... Tagasi sisse minnes panime selga uue ja puhta komplekti kombinesoone....
Minu koristamisplaan toimis suurepäraselt.
Esmalt rookisime me kokku kõik lahtise sodi. Seejärel lasime tolmuimejatel käia üle põrandate, eemaldasime plastik-katted masinatelt ning liinidelt, uus tolmuimejate ring ning siis hakkasime alkoholi ja lapi meetodil käia üle KÕIK pinnad alustades ülemisest korrusest alla ning taganurgast keskpõranda kaudu riietusruumide kaudu välja: alkohol ja mopp lagedele, seintele, ustele ja akendele, kõik roostevabast konstruktsioonid, postid ja vahelaed käsitsi lapiga üle käidud (redelil ja ilma), iga pudin, iga masin, iga nurgatagune/nurgaalune, trepid, trepialused ning trepikäsipuud käsitsi alkoholiga üle poleeritud.....
Lõunapausiks hakkas asi juba ilmet võtma!
Pealelõunaks olime juba kõik alkoholi aurudest uimastatud, ent endiselt kursil.
Kell 3 korjasin meie põranda-, seina- ja laepesu mopid kokku ja viisin koju pessu (jap, ma olen piisavalt pühendud ja naiivne, arvamaks, et minu pingutusest keegi üldse midagi arvab!). Isa Antonio lubas suuremeelselt need tagasi tuua, kui need puhtad ja kuivad....
Seniks aga lasime kätukestel käia, kuniks jaguneme kahte leeri: kuna käsitöö hakkas tsoonis otsa saama, siis saatsime pool seltskonnast tsoonist välja pesuruumi. Pesuruum on ühendatud tsooniga ja sinna saadetaks kõik, mis pesta ja puhastamist vajab ultraviolettkiirguse kambri kaudu (UV kiirgus peaks tapma kõik mikroobid!). Pesuruumis ootas puhastamist terve armaada tolmuimejaid. Nende puhastamine seest ja väjast võtab muide aega umbes 2 tundi....
Ülejäänud grupp spetsialiste puhtas tsoonis aga pidi ette võtma kõige raskema töö: põrandate puhastamise!
See näeb välja nii, et esmalt piserdab 1 persoon põrandale teatud kemikaali, mis peaks kõik mustuse eemaldama ja siis teine persoon järgneb talle mopiga põrandat üle käies. See kemikaal muide teeb põranda ohtlikult libedaks ja nii ma tavaliselt olen see, kes mopiga ringi lendab, sest ma olen ise pigem see, kes kaela murrab, kui lasen mõnel oma töölisel viga saada....
Ja kui esimene nn. põrandapesu on tehtud, siis sellele järgneb põrandapesu alkoholiga, mille tulemuseks peaks põrand olema kliiniliselt puhas.
Sel päeval me pesime kõik põrandad kemikaaliga üle KOLM korda, millele järgnes 2 x põrandapesu alkoholiga....
Korra alkoholiga põranda lõpetanud, ei tohiks enam sellele pinnale minna, seega me taganesime põrandaid pestes end tsoonist ja riietusruumidest välja, kusjuures riietusruumides pesime alkoholiga ka kõik jalatsid seest ja väljast (teel tsooni vahetatakse jalatseid kolm korda: võtad oma töösaapad jalast, ülemineku tsoonis paned vahetusjalatsid number 1, lähed riietusruumi ja paned jalga vahetusjalatsid number 2... ja tsoonist välja tulles teed sedasama vastupidisel suunal).
Kell 6.30 õhtul lugesime oma missiooni lõppenuks! Aknast tsooni vaadates tundus see kui pühademuna, läikiv ja taas valge.... Ent tegelike tulemusteni peame veel ootama, kui laborivastused tagasi tulevad. Ma loodan, et see raske ja pikk päev kandis vilja, sest teha seda otsast peale.... uhhhhhh.... pole just midagi mida väga ootaks lol....
Tagasi kodus peale vanni hakkas aga kogu keha valutama ja täna käin ringi nagu puuhobune, kerest kange ja igas suunas kõveras: eilne gümnastika enamasti oli üles (ekstreemne)sirutamine ja seejärel põrandani alla koogutamine ja seda kõike suurel kiirusel..... ning lugematuid kordi terastreppidest üles alla leekimist kolme tasapinna vahel..... või siis teraspõrandal kõhuli maas olles küünitamist.... või siis põlvitada hernestel (teraskonstruktsioonidel, mis on kaetud libisemise vältimiseks väikeste kühmukestega...) ja lõpuks lõppematu mopiga edasitagasi vehkelmist...
Seega, andsin endale täna kodustest töödest vaba päeva ja lasen perel ennast teenida!
PS!Muide, isegi see naine, kes vägagi vastumeelselt kosmonaudikostüümi riietus, teatas mulle päeva lõpuks, et jah, sul oli õigus: sa ei suuda vahet teha inimestel roosas kostüümis ning jah, kellelgi ei ole aega teineteise pepusid vahtida.....
Lihtne öelda, ent tagada... poleks kuigi raske, kui kõik teeksid seda, mida kodukord nõuab. Tegelikult on see mulle selge olnud juba esimesest päevast saadik, et raske saab see olema see tee, seda enam, et lisaks ühise keele puudumisele pole teatud inimestel ka mingit tahet teha ekstra pingutust...
Ent eelmisel nädalal oli meil plaaniline hooldus meie puhtas tsoonis, mis tähendas, et meie alkoholilapiga kliiniliselt puhta ning läikima nühitud puhta tsooni vallutasid kolmeks päevaks töömehed. Tegelikult oli plaan ainult üheks päevaks, ent kõik kukkus välja nii nagu alati: täpselt nii, nagu ei plaanitud!
Sel ajal kui töömehed oma mudaste saabastega meie pühamusse rokase rajad kõigis neljas ilmakaares sisse tallasid ning kogu pudi laiali laotasid kõigile kolmele tasandile (meenutuseks: meie puhas tsoon sisaldab kolme korrust roostevaba terast...), oli meie tootmisetiim pandud ootereziimile. Igaüks istus kodus ja ootas telefonikõnet, mis annab teada, et hooldus on lõppenud ja kogu tiim peaks tööpõllule laekuma koristamaks tekitatud segadus...
Reede lõuna paiku vedas uudishimu mu töö juurde. Olin juba kolm päeva oodanud ja uudised töö juurest olid vastuolulised ja vahetusid iga tunnis tagant. Oma silm on kuningas ja nii ma end kohale vedasin olukorda hindama.
Olukorrast ülevaate saamiseks läks ainult sekund, sest nii kui tsooni aknasse pilgu heitsin, pidin minestama: see nägi välja nagu mingi keskmine kolhoosi katlamaja 80-ndatel! Meie hügieenijuht oli selleks ajaks end meeleheitest pea-aegu karvutuks kakkunud, ent mehaanik tegi mulle positiivse avalduse: täna õhtuks peaksime me asjaga valmis saama!!!!!!
Ma uputasin oma mure töösse, kukkudes koristama väljaspool tsooni. Kolme päevaga olid maja mööda sebinud töömehed, elektrikud olid jätnud endast järele kena jälje juhtmejuppide näol ja üldse oli raske uskuda, et tegu on sellesama asutusega, kust me teisipäeva õhtul end koju asutasime...
Olles hinnanud olukorda, munesin ma hilisõhtuks välja koristusplaani, teades, et mul on järgmisel hommikul 10 inimest kasutada. Tegelikult on ju raske planeerida midagi, mida ei saagi sõnadega kirjeldada.....
Igaljuhul oli mul kell 9 õhtul olemas üksikasjalik ülevaade, kes ja mis ja kus ja kuidas peaks hommikul toimetama hakkama. Kontrollisin üle meie pesuainete ja tööstusliku alkoholi tagavara, panin hommikuks valmis kõik, mida mu kujutlusvõime lubas ette näha ning läksin koju rahutut ööd veetma.
Rahutu sellepärast, et ma teadsin kui kole meie puhas tsoon välja nägi ja ma teadsin, et see sõltub ainult meist, kas ja kuidas me selle puhtaks saame. Ja me peame selle saama nii puhtaks, et esmaspäeva hommikul võetavad pinna(puhtuse)proovid tõestavad, et oleme taas puhtad, kliiniliselt! Kui ei, siis tootmine lükkub edasi, kuni me saavutame oma taseme....
Hommikul vantsisin töö juurde raske südamega.... Oma töölistega ma oma muret ei jaganud, vaid võtsin neid vastu hea tuju ja positiivse suhtumisega. Ega ving ja hala ei teeks väljakutset lihtsamaks, lihtsalt vägisi tuli meeleolu üleval hoida!
Plaan selgitatud ja inimesed paigutatud, läksime siis rind kummis peale!
6 inimesega polnud probleemi, ent mul oli 3 sellist, kes polnud kunagi puhtas tsoonis käinud ja kellele mul tuli selgeks teha riietumis- ja käitumisreeglid. Selgitustöö võttis tund aega: esmalt selgitada sõnagi inglise keelt kõnelevale hiinlasele, mida teha.... mis osutus väljakutseks: kuidas sa selgitad riietumisprotseduuri viipekeeles naeratuste saatel, seda enam, et üks on mees ja teine naine ja seega ei saa me ühist riietusruumi jagada????? (mul vahet poleks, elatud ju on ja meest aluspükste väel nähtud ennegi selles elus....) Kuidagi siis sain asja selgitatud, teeseldes meest meeste riietusruumis ja pannes kosmonaudirüü oma riiete peale....
Seejärel tagasi naiste riietusruumi, kus kaks naist kannatlikult ootasid, mil ma hiinlasega ühele poole saan (mul oli lihtsam naistelt paluda mind oodata, kuna hiinlasele ma poleks suutnud viipekeeles selgeks teha, et oota natuke, kuni ma naised teele saadan....) Uskumatu kuid tõsi: üks naistest pea-aegu keeldus puhtasse tsooni tulemast, sest tundis end häbistatult, kui tema tumedad vuplid kosmonaudi roosast rüüst läbi kumasid.... Ma näitasin, et minu vuplid kumavad ka läbi ja nii kumavad kõigi omad ning et keegi ei vaata, sest meil pole aega millekski nii lolliks, nagu vahtida üksteise tagumikke.... Minu väide, et puhtas tsoonis sa ei tunnegi ära, kes on kes, sest lisaks roosadele pealaest jalatallani kostüümidele on meil ka näomask ees, võeti vastu sügava umbusuga... Kuidagi sain ma ka need kaks daami läbi õhudushi sisse toimetatud, ärge küsige mis energiakulu hinnaga....
......................
Esimese kohvipausi tegime kell 11.
Suundusime puhtast tsoonist välja nagu grupp tahmaste käte ja riietega korstnapühkijaid.... Tagasi sisse minnes panime selga uue ja puhta komplekti kombinesoone....
Minu koristamisplaan toimis suurepäraselt.
Esmalt rookisime me kokku kõik lahtise sodi. Seejärel lasime tolmuimejatel käia üle põrandate, eemaldasime plastik-katted masinatelt ning liinidelt, uus tolmuimejate ring ning siis hakkasime alkoholi ja lapi meetodil käia üle KÕIK pinnad alustades ülemisest korrusest alla ning taganurgast keskpõranda kaudu riietusruumide kaudu välja: alkohol ja mopp lagedele, seintele, ustele ja akendele, kõik roostevabast konstruktsioonid, postid ja vahelaed käsitsi lapiga üle käidud (redelil ja ilma), iga pudin, iga masin, iga nurgatagune/nurgaalune, trepid, trepialused ning trepikäsipuud käsitsi alkoholiga üle poleeritud.....
Lõunapausiks hakkas asi juba ilmet võtma!
Pealelõunaks olime juba kõik alkoholi aurudest uimastatud, ent endiselt kursil.
Kell 3 korjasin meie põranda-, seina- ja laepesu mopid kokku ja viisin koju pessu (jap, ma olen piisavalt pühendud ja naiivne, arvamaks, et minu pingutusest keegi üldse midagi arvab!). Isa Antonio lubas suuremeelselt need tagasi tuua, kui need puhtad ja kuivad....
Seniks aga lasime kätukestel käia, kuniks jaguneme kahte leeri: kuna käsitöö hakkas tsoonis otsa saama, siis saatsime pool seltskonnast tsoonist välja pesuruumi. Pesuruum on ühendatud tsooniga ja sinna saadetaks kõik, mis pesta ja puhastamist vajab ultraviolettkiirguse kambri kaudu (UV kiirgus peaks tapma kõik mikroobid!). Pesuruumis ootas puhastamist terve armaada tolmuimejaid. Nende puhastamine seest ja väjast võtab muide aega umbes 2 tundi....
Ülejäänud grupp spetsialiste puhtas tsoonis aga pidi ette võtma kõige raskema töö: põrandate puhastamise!
See näeb välja nii, et esmalt piserdab 1 persoon põrandale teatud kemikaali, mis peaks kõik mustuse eemaldama ja siis teine persoon järgneb talle mopiga põrandat üle käies. See kemikaal muide teeb põranda ohtlikult libedaks ja nii ma tavaliselt olen see, kes mopiga ringi lendab, sest ma olen ise pigem see, kes kaela murrab, kui lasen mõnel oma töölisel viga saada....
Ja kui esimene nn. põrandapesu on tehtud, siis sellele järgneb põrandapesu alkoholiga, mille tulemuseks peaks põrand olema kliiniliselt puhas.
Sel päeval me pesime kõik põrandad kemikaaliga üle KOLM korda, millele järgnes 2 x põrandapesu alkoholiga....
Korra alkoholiga põranda lõpetanud, ei tohiks enam sellele pinnale minna, seega me taganesime põrandaid pestes end tsoonist ja riietusruumidest välja, kusjuures riietusruumides pesime alkoholiga ka kõik jalatsid seest ja väljast (teel tsooni vahetatakse jalatseid kolm korda: võtad oma töösaapad jalast, ülemineku tsoonis paned vahetusjalatsid number 1, lähed riietusruumi ja paned jalga vahetusjalatsid number 2... ja tsoonist välja tulles teed sedasama vastupidisel suunal).
Kell 6.30 õhtul lugesime oma missiooni lõppenuks! Aknast tsooni vaadates tundus see kui pühademuna, läikiv ja taas valge.... Ent tegelike tulemusteni peame veel ootama, kui laborivastused tagasi tulevad. Ma loodan, et see raske ja pikk päev kandis vilja, sest teha seda otsast peale.... uhhhhhh.... pole just midagi mida väga ootaks lol....
Tagasi kodus peale vanni hakkas aga kogu keha valutama ja täna käin ringi nagu puuhobune, kerest kange ja igas suunas kõveras: eilne gümnastika enamasti oli üles (ekstreemne)sirutamine ja seejärel põrandani alla koogutamine ja seda kõike suurel kiirusel..... ning lugematuid kordi terastreppidest üles alla leekimist kolme tasapinna vahel..... või siis teraspõrandal kõhuli maas olles küünitamist.... või siis põlvitada hernestel (teraskonstruktsioonidel, mis on kaetud libisemise vältimiseks väikeste kühmukestega...) ja lõpuks lõppematu mopiga edasitagasi vehkelmist...
Seega, andsin endale täna kodustest töödest vaba päeva ja lasen perel ennast teenida!
PS!Muide, isegi see naine, kes vägagi vastumeelselt kosmonaudikostüümi riietus, teatas mulle päeva lõpuks, et jah, sul oli õigus: sa ei suuda vahet teha inimestel roosas kostüümis ning jah, kellelgi ei ole aega teineteise pepusid vahtida.....
Kommentaarid
Postita kommentaar