Olen marutanud terve hommiku mööda maja. Ei, ärge mõtelge nüüd halvimat, et pere-elu sassis, (pere)koerad jooksus, (pere)kassiau solvatud või komatoossed hiinlased töö juures asunud tuumarünnakule....
Täna hommikul tegi mind haigeks varahommikune uudistelaviin, mis mattis mu murede alla. Asjale lisas mürki ajaleht (jap, jätsin lugemise pooleli ja sõelusin hoopis mööda elamist oma kalleid kallistades!) ja olingi depressivne koduperenaine valmis.... Mis teha, kui aeg-ajalt võtavad suhteliselt kuulikindla eesti naise rajalt maha hoopis vägivald laias maailmas.....
Hambaid pestes mõtlesin ma endamisi, kuidas saavutada üksmeel ja rahu... Ega selleni vist inimkond küll kunagi ei jõua, ent äkki jõuame me ühel heal päeval arusaamisele, et meie erinevus rikastab?
Kui ma mõtlen kõigile nendele inimestele, kellega ma oma maade- ja eneseavastamise rännakutel kokku jooksnud, siis päeva lõpuks on nad sarnaselt minuga lihast ja luust inimesed, ent vürtsiks tulevad nad kõik oma lapsepõlvest, mis teeb nad erinevaks. Kõik nad tunnevad sooja-külma-valu-armastust ja ma loodan et nad kõik teevad ka vahet heal-halval.
Ent....
....mis kohtumõistja olen mina meie erinevuste vahel? Mis on õige ja mis on vale?
Minu vaatlusandmete põhjal näiteks kirjandusel, muusikal ja huumoril pole piire ning naeratusel on ületamatu jõud. Need imbuvad läbi igast müürist ja usuraamatust. Need on lõpuks väärtused, mis toovad kokku teatud inimesed ja hoiavad neid koos, isegi kui vahemaa nende inimest vahel on tuhandeid kilomeetreid.
Ma mõtlen tihtipeale Karimist, Guatemala mehest, kes otsustas oma eestlannast naisega Eestisse kodu rajada. Nüüd olen avastanud, et Kesk-Ameerika kirikuõpetaja poeg on just täpselt sama palju kahe jalaga maa peal nagu ta otsekohese ja jalustrabava huumorimeelega naine. Ei saagi aru, et Karim pole eestlane....
Karmimaks minnes, üks meie bangalos peatunud seljakotirändaja, lõpetas oma rännakud kenasti Eestis, kaaslaseks Austraalia pärisasukast aborigeeni tütarlaps. Tänaseks on nad abielus ja kahe lapse vanemad ja ma ei saagi aru, et Zeta pole sünnilt eestlane, kui ta uhkelt oma juurviljaaeda ja maasikapeenart esitleb oma eestimaises talus, mida pere jõudumööda renoveerib või kui ta lastega lumes hullab...
Aegajalt võtan ma ühendust ühega oma sõpradest, kes juhtub olema ajakirjanik Jordaanias ning on küllalt lähedaselt seotud sealse kuningaperekonnaga. Temaga me arutame siis Lähis-Ida probleeme ja nüüd võite te küll end kõverasse naerda, et miks üks ateistist keskealine eesti naine, kes teeb hetkel lihtsat vabrikutööd kuskil kängurumaal peaks üldse muret tundma, mis Araabiamaades toimub? Sorry, ent olles kolanud mööda Palestiina põgenikelaagreid ja teinud end ajalooga tuttavaks, ei saa ma jääda ükskõikseks ja sorry, et selle asemel, et veeta aega ostukeskustes (igal omad hobid!), loen mina hoopis sõja-ajalugu (s.h. Lähis-Ida verist ajalugu!) ning minu TV boks on täis lindistusi dokumentaalidest, mis kirjeldavad elu Süüria-Iraani-Egiptuse põgenikelaagrites ja vahel ma soovin, et oleks 20 aastat noorem ja vallaline, et siis minna ja abistada neid, kes hädas....
Kui ma peaksin kunagi sattuma olukorda, et mul pole enam kedagi maailma jäänud või kellegi teise poole pöörduda, on mul siiski olemas varuvariant, kes elab Türgi pealinnas Ankaras. Kuidagi on meie sõprus läbi aastate võtnud sellise verevande kuju. Ta võib olla edukas ärimees, väljapaistev ilusmees ja kohalike neidude unistus, ent minule on ta üks intelligentsemaid inimesi maailmas, keda mina olen oma elus kohanud. Mind pole elus huvitanud tema raha (ma ei tea, kas ta on rikas ja kui on, siis KUI rikas...) ning ma pole kunagi läinud tema välimuse õnge ega kunagi unistanud millestki romantilisest. Meid ühendab hoopis muusika ja kui tahad head elutervet nalja, siis temaga on see alati garanteeritud!!!!! Tema oli mu ainus usaldusisik (peale minu ema), kelle ma omal ajal pühendasin oma Afganistani reisi plaanidesse.... Ta pidas mind hulluks, ent lubas siiski olla mu tagala ja vajadusel orgunnida mu pool- või täiselutu keha tagasi Eestimaale.
Võta üks mu Indoneesia sõpradest, kes olles mittepühendunud muslim ja Indoneesias kõrgelt haritud arhitekt, viibib Austraalias illegaalselt ning peitub ametivõimude eest, tehes kõige madalamalt makstud tööd kusagil farmis... Teine, vägagi pühendunud muslim, kes õpib Austraalias piloodiks ja on üks targemaid noori mehi siinpool sood.... Ja kolmas indoneeslane, kes on jäägitu kristlane, jättes vahele söögi, ent mitte pühapäeva hommikuse kirikuskäigu ning tuli hiljuti "kapist välja".... Neljandaks lisa siia punti lahutatud indoneeslanna (muslimist lahutatud naine kuulub automaatselt alamklassi.....), kes vastupidiselt üldsuse arvamusele endiselt pea uhkelt püsti hoiab! Kõik need neli on suurepärased sõbrad, kellega ma võiks vestelda ööd läbi ja tegelikult ei saagi nagu aru, et nad polegi eestlased......
Paar nädalat tagasi leidsin ma end istumas oma elutoas kahe täiesti erineva mehe vahel. Üks oli üleni tätoveeritud sitke koll, kes tema enda sõnade järgi on aastaid tarvitanud kõiki olemasolevaid narkootikume ja kallanud kõrist alla meretäie viina ning jätnud endast maha maksmata arvete ja trahvidega sillutatud ajaloo... ning teine oli minu tagasihoidlik ja viisakas abikaasa, kes kunagi pole alkoholi, uimasteid ega suitsu proovinudki.... Ja ikkagi on neil meestel midagi ühist, mis neid kokku toob ja paneb neid teineteist mõistma: nende mõlema lastel on sama ema! Ja mõlemad mehed on jõudnud mõningase ajanihkega samasse faasi: sitkest kollist on saanud ka üksikisa ja tallab hetkel täpselt sedasama nõiaringi, mis Anthony 10 aastat tagasi: kahtlused ja ebakindlus homse ees.
Sellegipoolest, vaatamata nende ilmselgelt erinevale taustale, on nad mõlemad armastavad lapsevanemad, kes peavad oma laste nimel hakkama saama ja moraalset toetust pole neilt kelleltki saada, peale teineteise!
(Ja kui te küsite minult, mis mind siis seob selle sitke kolliga, siis surprise surprise, see on muusika: Iron Maiden nimelt LOL! ... ja minu lubadus aidata tal teha korda tema raamatupidamine - tasuta loomulikult!!)
Jne
Jne
Jne
See ongi see vaev, mis mind täna hommikul keema ajab, et kui mina saan hakkama erinevate inimestega, miks siis teised ei saa??????
Peace inside me?.... not today! Sorry!
Täna hommikul tegi mind haigeks varahommikune uudistelaviin, mis mattis mu murede alla. Asjale lisas mürki ajaleht (jap, jätsin lugemise pooleli ja sõelusin hoopis mööda elamist oma kalleid kallistades!) ja olingi depressivne koduperenaine valmis.... Mis teha, kui aeg-ajalt võtavad suhteliselt kuulikindla eesti naise rajalt maha hoopis vägivald laias maailmas.....
Hambaid pestes mõtlesin ma endamisi, kuidas saavutada üksmeel ja rahu... Ega selleni vist inimkond küll kunagi ei jõua, ent äkki jõuame me ühel heal päeval arusaamisele, et meie erinevus rikastab?
Kui ma mõtlen kõigile nendele inimestele, kellega ma oma maade- ja eneseavastamise rännakutel kokku jooksnud, siis päeva lõpuks on nad sarnaselt minuga lihast ja luust inimesed, ent vürtsiks tulevad nad kõik oma lapsepõlvest, mis teeb nad erinevaks. Kõik nad tunnevad sooja-külma-valu-armastust ja ma loodan et nad kõik teevad ka vahet heal-halval.
Ent....
....mis kohtumõistja olen mina meie erinevuste vahel? Mis on õige ja mis on vale?
Minu vaatlusandmete põhjal näiteks kirjandusel, muusikal ja huumoril pole piire ning naeratusel on ületamatu jõud. Need imbuvad läbi igast müürist ja usuraamatust. Need on lõpuks väärtused, mis toovad kokku teatud inimesed ja hoiavad neid koos, isegi kui vahemaa nende inimest vahel on tuhandeid kilomeetreid.
Ma mõtlen tihtipeale Karimist, Guatemala mehest, kes otsustas oma eestlannast naisega Eestisse kodu rajada. Nüüd olen avastanud, et Kesk-Ameerika kirikuõpetaja poeg on just täpselt sama palju kahe jalaga maa peal nagu ta otsekohese ja jalustrabava huumorimeelega naine. Ei saagi aru, et Karim pole eestlane....
Karmimaks minnes, üks meie bangalos peatunud seljakotirändaja, lõpetas oma rännakud kenasti Eestis, kaaslaseks Austraalia pärisasukast aborigeeni tütarlaps. Tänaseks on nad abielus ja kahe lapse vanemad ja ma ei saagi aru, et Zeta pole sünnilt eestlane, kui ta uhkelt oma juurviljaaeda ja maasikapeenart esitleb oma eestimaises talus, mida pere jõudumööda renoveerib või kui ta lastega lumes hullab...
Aegajalt võtan ma ühendust ühega oma sõpradest, kes juhtub olema ajakirjanik Jordaanias ning on küllalt lähedaselt seotud sealse kuningaperekonnaga. Temaga me arutame siis Lähis-Ida probleeme ja nüüd võite te küll end kõverasse naerda, et miks üks ateistist keskealine eesti naine, kes teeb hetkel lihtsat vabrikutööd kuskil kängurumaal peaks üldse muret tundma, mis Araabiamaades toimub? Sorry, ent olles kolanud mööda Palestiina põgenikelaagreid ja teinud end ajalooga tuttavaks, ei saa ma jääda ükskõikseks ja sorry, et selle asemel, et veeta aega ostukeskustes (igal omad hobid!), loen mina hoopis sõja-ajalugu (s.h. Lähis-Ida verist ajalugu!) ning minu TV boks on täis lindistusi dokumentaalidest, mis kirjeldavad elu Süüria-Iraani-Egiptuse põgenikelaagrites ja vahel ma soovin, et oleks 20 aastat noorem ja vallaline, et siis minna ja abistada neid, kes hädas....
Kui ma peaksin kunagi sattuma olukorda, et mul pole enam kedagi maailma jäänud või kellegi teise poole pöörduda, on mul siiski olemas varuvariant, kes elab Türgi pealinnas Ankaras. Kuidagi on meie sõprus läbi aastate võtnud sellise verevande kuju. Ta võib olla edukas ärimees, väljapaistev ilusmees ja kohalike neidude unistus, ent minule on ta üks intelligentsemaid inimesi maailmas, keda mina olen oma elus kohanud. Mind pole elus huvitanud tema raha (ma ei tea, kas ta on rikas ja kui on, siis KUI rikas...) ning ma pole kunagi läinud tema välimuse õnge ega kunagi unistanud millestki romantilisest. Meid ühendab hoopis muusika ja kui tahad head elutervet nalja, siis temaga on see alati garanteeritud!!!!! Tema oli mu ainus usaldusisik (peale minu ema), kelle ma omal ajal pühendasin oma Afganistani reisi plaanidesse.... Ta pidas mind hulluks, ent lubas siiski olla mu tagala ja vajadusel orgunnida mu pool- või täiselutu keha tagasi Eestimaale.
Võta üks mu Indoneesia sõpradest, kes olles mittepühendunud muslim ja Indoneesias kõrgelt haritud arhitekt, viibib Austraalias illegaalselt ning peitub ametivõimude eest, tehes kõige madalamalt makstud tööd kusagil farmis... Teine, vägagi pühendunud muslim, kes õpib Austraalias piloodiks ja on üks targemaid noori mehi siinpool sood.... Ja kolmas indoneeslane, kes on jäägitu kristlane, jättes vahele söögi, ent mitte pühapäeva hommikuse kirikuskäigu ning tuli hiljuti "kapist välja".... Neljandaks lisa siia punti lahutatud indoneeslanna (muslimist lahutatud naine kuulub automaatselt alamklassi.....), kes vastupidiselt üldsuse arvamusele endiselt pea uhkelt püsti hoiab! Kõik need neli on suurepärased sõbrad, kellega ma võiks vestelda ööd läbi ja tegelikult ei saagi nagu aru, et nad polegi eestlased......
Paar nädalat tagasi leidsin ma end istumas oma elutoas kahe täiesti erineva mehe vahel. Üks oli üleni tätoveeritud sitke koll, kes tema enda sõnade järgi on aastaid tarvitanud kõiki olemasolevaid narkootikume ja kallanud kõrist alla meretäie viina ning jätnud endast maha maksmata arvete ja trahvidega sillutatud ajaloo... ning teine oli minu tagasihoidlik ja viisakas abikaasa, kes kunagi pole alkoholi, uimasteid ega suitsu proovinudki.... Ja ikkagi on neil meestel midagi ühist, mis neid kokku toob ja paneb neid teineteist mõistma: nende mõlema lastel on sama ema! Ja mõlemad mehed on jõudnud mõningase ajanihkega samasse faasi: sitkest kollist on saanud ka üksikisa ja tallab hetkel täpselt sedasama nõiaringi, mis Anthony 10 aastat tagasi: kahtlused ja ebakindlus homse ees.
Sellegipoolest, vaatamata nende ilmselgelt erinevale taustale, on nad mõlemad armastavad lapsevanemad, kes peavad oma laste nimel hakkama saama ja moraalset toetust pole neilt kelleltki saada, peale teineteise!
(Ja kui te küsite minult, mis mind siis seob selle sitke kolliga, siis surprise surprise, see on muusika: Iron Maiden nimelt LOL! ... ja minu lubadus aidata tal teha korda tema raamatupidamine - tasuta loomulikult!!)
Jne
Jne
Jne
See ongi see vaev, mis mind täna hommikul keema ajab, et kui mina saan hakkama erinevate inimestega, miks siis teised ei saa??????
Peace inside me?.... not today! Sorry!
Kommentaarid
Postita kommentaar