Oh jah...

Ei midagi uut siin päikese all: mingi Tambovi koefitsiendiga on endiselt võimalik rohkem jalgu kõhu alt välja rebida ja veelgi rohkem rügada....

Mitte et ma nüüd tahaks olla see inglitiivaline kuradeid loopiv jooksev sajajalgne, ent hetkel olen ma loomariigis just selle putukana arvel....

Küsisin taas paar päeva tagasi oma bossilt, et äkki ma peaks oma jalad kõhu alla tagasi tõmbama ja tiivad seljale kokku  koondama ning laskma asjadel omasoodu areneda? Tema soovitusel ma end kookonina kerra ei tõmbunud, vaid patsutus õlale tähendas (kiida lolli ja see õnnetuke ketrab edasi!), et hoopiski  sirutasin tiivad, tundlad ja jalad veelgi sirgemaks ning kappasin sädemeid lennutades tagasi oma sissetallatud orbiidile oma igapäevaseid tiire tegema.

Kuristik kahe grupi vahel on nii suur, et mina tegelikult ei teagi hetkel kuidas sellest üle saada. Ja endiselt vaevab mind enim see malaist meeskolleeg, kes maakeeli väljendudes do not give the shit... Ingliskeelt kõnelev grupp, kes kõigub kuristiku ühes servas, keeldub temaga töötamast.... Kuristiku teises servas kõõluv hiinlaste rakuke, keeldub temaga töötamast....

Ent see paneb minu sellisesse olukorda, et isegi kui ma tahaksin (vahel tunnen, et viskab kopa ette küll....), siis minu eesti, inglise, soome, vene  ja mõningane võru keele oskus kahjuks ei vii mind grammigi lähemale lahendamaks vastas-sesiu nende poolte vahel, sest ainus, kes valdab hiina ja inglise keelt, on just nimelt see mees, kes lisaks oma suurepärasele ükskõiksusele ka poole päeva pealt imbub vaikselt koju....

Ühel päeval oli meil ettevõtte sisene koolituse päev. Kogu seltskond oli kuristiku servalt toodud istuma ümber suure laua koosoleku ruumis ja esmalt tegime toiduohutuse testi. Iseendast oli see lihtne test ning abi võis ka paluda, kui polnud kindel, milline valikvastus on õige. Läbi kukkuda keegi ei saanud ja ei pidanudki, sest ise-endast oli see test rohkem hindamaks, kusmaal me oma kvaliteedi ja toiduohutuse teadlikkusega oleme. Test võttis igaviku, sest mu kolleeg tõlkis selle hiinlastele ja ilmselt ütles ka kõik vastused neile ette.... Ent mis ma siin sappi ikka pritsin, õpi ise keel ära siis! Päeva teine osa oli mõeldud koristamise koolitusena, kuna meie pinnaproovide vastused, mis laborist tagasi tulid, olid üllatavalt halvad. Mitte et nüüd ebola ja antraks on majas valla lastud, vaid mikroobide üldarv kõikidel pindadel meie tsoonis oli liiga kõrge, mis tähendas otsesõnu, et tuleb luuaga  ja alkoholi lapiga vägevamalt vehkida.

Kuna ma olin paar päeva eemalt jälginud seda koristamist, oli mul pilt selge. Meie koristamises pole mingit süsteemi. Ja lõpuks on mul kõik see mees laua taga ja isegi polüglotist meeskolleg veel kohal, siis polegi paremat aega selgitada, kuidas viia koristus läbi kiirelt, süsteemselt ja tulemuslikult. Kahekesi meie GMP juhiga me selgitasime hetke olukorda ning tutvustasime oma plaani. Meie meeskolleeg haigutas samal ajal häälekalt, sirutas jalgu ja käsi, nokkis nina ja laskis ajal endast läbi voolata ning kui me teda tõlkida palusime, siis ta pani meie mõlema suu lukku: ma ei mäleta midagi, mida te olete siin viimased 20 minuti selgitanud.....

????????????????????????????????????????????????????

Meie hiinlaste grupp ümber laua istus ilmetute nägudega. Ingliskeelt kõnelev grupp pööritas selle avalduse peale üksmeelselt silmi, eelnevalt muide kooskõlastamata....

Not impressed......

Hetke seisuga on mu hiinakeelne sõnavara täpselt 2 sõna: sia sia nee (tänan väga!) ja seegi hoopis Coolibahs õpitud!

Ja sel nädalal on olnud meie ettevõtet külastamas noor mees Hiinast, meie masinavarustuse tarnija ekspert, kes mind, mu kolleegi, GMP manageri ja meie mehhaanikut koolitama peaks, nii et me kõik peaksime täna õhtuks teadama meie liinide sisemist ja välis ilu une pealt. 

Teate mis, see näeb välja täpselt nii, et me saadame  näiteks ainult eesti keelt kõneleva farmi mehaaniku Kapa Kohilast Hiinasse selgitama, kuidas kasutada tehnika viimast sõna lehmade lüpsmisel. Kuskil Moskva Punasel Väljakul 20 aastat tagasi sa ju võisid rahvaste sõpruse egiidi all patsutada seltsimeest õlale, kasutades oma parimat kehakeelt ja laia naeratust, ent kui sa pead rääkima täisautomaatikast ja tipptehnikast, siis noogutamisest ja sõbralikust lähenemisest jääb pehmelt väljendudes väheks.... Ja nii me olemegi tammunud mehaanikuga kahekes viimased kolm päeva selle hiina eksperdiga ruumist ruumi ning kõik kolm vehelnud sõna otseses mõttes nagu tummad leilis! Kumbki poolt teineteisest aru ei saa... Ja kui küsite, kus on mu polüglotist meeskolleeg.... uups, kaks päeva oli ta kodus kotil suremas profuusesse kõhulahtisusse ja kolmandal päeval oli ta elus, ent liiga hõivatud....

Ma arvan, et kui nii edasi läheb, siis astume me peatselt Coolibahle kandadele.... (lolluses????)

Ent kuidagi olen siiani suutnud oma päevad õhtusse veeretada. 

Ja kuidagi on mul õnnestunud koristamisega saada asjad nii kaugele, et viimased pinnaproovid olid ideaalsed, välja arvatud .... meeste riietusruum! Sellega ma juba tegelen edasi, ent te võite arvata, see polegi nii lihtne naisterahval välja selgitada, mis seal ruumis siis tegelikult toimub, ilmselt lastakse seal lihtsalt sokkides liugu ja kätepesuga end ei vaevata!

Eile õhtul tund enne tööpäeva lõppu, kukkus mulle õun pähe ja korraga tuli minu suust ootamatu lause ühele oma (kuristiku serva inglisekeelse)töölisele: MIDA IGANES SA KA HETKEL TEED, TEE SEDA AEGLASELT! (kuna meil tootmist eile polnud, olime me terve päev tegelenud koristamisega ja selleks hetkeks oli terve maja läikima löödud maast laeni umbes kolm korda, ent ma pidin hoidma need viimased kaks töölist rakkes kuni 7.30 õhtul)

... ja siis hakkasin uskumatusest laginal naerma!

Sest see lause võtab kokku täpselt selle, kuidas üks hiinlaste grupi esindaja kirjeldas oma tööd mu naiskolleegile, kui too asjalikult päris, et kuidas siis tundub kah?: oh, see on hea ja lihtne töö, seisad terve päev ja ei tee mitte midagi!

Mis teie siis arvate, kuidas meie inglise keelt kõnelev grupp tundis, sest meie kõik jookseme jalad rakku, lendame tolmuimejate ja harjdega ringi, käime ja kasime hiinlaste tagant (sest nemad lahkuvad areenilt väärikalt kell 5 õhtul lõpetades töötegemise teesklemise!), toimetame tsoonist välja ja sorteerime prahi, täidame kapid ja riiulid vajalike kitlite, kombinesoonide, mütside, näomaskide ja sussikestega, peseme alkoholiga kõik jalaõud tsoonis jne jne ning lõppu ei näi tulevat. 

Ja kuna hiinlased on meil omaette riik riigis ja kõneliin ei toimi, siis nemad jätkavad endiselt oma vaikivat seismist ümber masinate terve päev... 

Tegelikult on minu vestlused bossiga hakanud vilja kandma ja muutused on teel.

Oleme asunud otsingutele leidmaks uus superviser mu meeskollegi asemele ja lisaks plaanime meie 5 pealine hiinlaste grupp laiali hajutada. Umbes augusti keskel peaks me oma tootmisega jõudma sinnamaani, et hakkame kahes vahetuses töötama ja selleks ajaks peaks olema hiinlased juba ilmselges vähemuses. Meie plaanide kohaselt paigutame hiinlased sellistele töödele, kus nad võivad seismisest unistada ja peavad ka lõpuks omale 100 paari jalgu alla kasvatama... või leidma omale uue töö!

Seniks aga peaks neist õppust võtma ja soovitama oma töötajatele ning järgima ka ise seda meie uut sloganit: whatever you do, do it slow!