Neljapäevane kardetud audit läks vastu kõiki ootusi suurepäraselt. Ma pean mainima, et eelneval päeval koos kvaliteedijuhiga närisime me endid läbi suure dokumendihunniku, mõlemal silmad krillis, otsides pisivigu ja tehes viimase hetke parandusi.
Ma olin muide ikka väga kriitiline selle paberitöö suhtes, sest nagu elu on näidanud, on see sageli ainus silent proof hindamaks olukorda. Kõik vaht, mis inimsuu välja jahvatab, osutub tavaliselt külmaks kalkuleeritud situatsioonile vastavalt moonutatud tõeks.
Niisiis, tol hommikul jalutasin ma kontorisse, cool, calm and collected, enesekindluse kehastus. Seejärel toimus laukokkupõrge oma kolleegi, varahommikuse vahetuse superviseriga, kes lendas paanikas mööda orbiiti, käte ja jalgadega vehkides, hirmuhigi laubal pärlendamas, sest audiitor tuleb täna!!!!!! Loomulikult oli selleks ajaks paanika külvatud ka juba töömesilaste sekka, kes olid täiesti halvatud ja kangestunud, teadmata mis suunas minna või mida teha.
Minu katse see mees maha rahustada ei kandnud vilja. Töölised sain ma tagasi maa peale, varustades nad tootmisprotokollide, spetsiaalnugade ja pliiatsitega (sisaldavad metalli, seega metalliotsija meie liinidel peaks nad toodangu seest üles leidma, juhul kui keegi hooletult peaks nad mingis tootmisefaasis näiteks piimapulbri sekka pillama) ja saatsin nad tööpostile.
Paanikas mees kähvas mulle, et ta ei saa aru, kuidas ma saan nii rahulik olla, kui audit on algamas..... Mina ütlesin, et olen teinud oma parima ja kui see pole piisav, siis küll audiitor osutab probleemile ja peale seda, mis sitasti see uuesti.... Tegelikult ma arvan, et seda meest ajas paanikasse pigem süütunne, sest ta teadis, et mina tean, et tema on see, kes on hooletult suhtunud paberitööse.... Aga ma ei viitsinud sel hommikul ühtegi pead hommikusöögiks otsast rebida....
Lõpuks sai tootmine alustatud. Minu naiskonnale ütlesin ma vaid, et mingit etendust me ei anna, vaid jätkame täpselt nii, nagu oleme teinud iga päev: anname endast parima!
Samal ajal dzunglitrummid juba kajasid, et hirmuäratav audiitor on saabunud. Meie karavan aga liikus vaikselt edasi. Mul oli päris kiire hommikupoolik, sest lisakas tootmisele, tuli mul tegeleda mitmete külalistega ja vaadata kiirkorras läbi kolm CV-d ja otsustada, milline neist kutsuda intervjuule. Sörkides kontorist tagasi tootmisse, tegin lennuka paremkurvi ja maandusin sülle sellele kardetud audiitorile, kes just oli ka teel tootmisse. Nagu ma mainisin, olin ma selle mehega ju varem Coolibahs töötanud ja teadsin teda väga hästi (tema pidas seal vastu vähem kui aasta ja kadus täpselt samamoodi, jäljetult ja päevapealt, nagu selles ettevõttes kombeks). Ja tema üllatus nähes mind, samamoodi tegusalt tõttamas nagu ta oli näinud Coolibahs, oli nii ilmne ja taaskohtumine nii joviaalne, et meie kõrged bossid ja managerid seisid kõik alalõug ripakil.... Ja kui me lõpetasime oma kallistusevooru, siis ta pöördus meie bossi poole ja ütles minule osutades: Ma loodan, et sa saad aru, kui õnnelik sa oled, omades sellist talenti oma kollektiivis....
Edasine on juba ajalugu, õhtupoolikul peale audiitori lahkumist jooksid kõik asjasse pühendatud minu juurde, et appikene, appikene, me ei teadnud, et sa teda NII hästi tunned!!!!!! Mina ütlesin, et ma tegelikult ei tea teda kui era-isik, ent tööalaselt oleme me söönud ära palju rohkem soola, kui puud... Ja et ma tean, et kui ma midagi alsutan või luban, siis see kõik saab tehtud. Lõppude lõpuks olin ma ju kurikuulus Coolibah pittbull.....
Õhtuks saime me teada, et võime kahe nädala pärast oma ettevõtte tunnustamise sertifikaadile järele tulla.
___________________________________________________________________________
Ent päev hiljem oli meie ettevõtte juba lahinguväli, rindejoon tõmmatud hiinlaste ja kõigi teiste vahele. Kas te teate, et isegi kui hiinaste armee on poole väiksem, siis kisa mis sealt poole tuleb on umbes 10 korda võimsam?????
Minu esimene vastasseis algas hommikul selle Malaisia päritolu superviseriga. Nimelt eelmine päev, keset kõiki neid külalisi ja auditit, lahkus tema areenilt kell 2 pealelõunal. Ja kell 2.15 küsis meie sekretär minut möödaminnes, et kas sa nägid seda emaili???? Ei, mul pole olnud aega arvuti taha istuda, mis emailist jutt käib???? Ja siis ta näitas mulle emaili, saadetud kõigile kontoris, kus see malaist superviser teatas ennelõunat tema otsusest viivitamatult lahti saada ühest töötajast "reaktoris". Jutt käis ühest teatud naisterahvast, kes minu meelest polnud piisavalt kiire ega ka taibukas, ent selle malai meelest oli very good, very good! ... ja ma suunasin selle tütarlapse töötama siis selle mehe alluvuses.
Kell 2.30 oli tütarlaps tootmisest tagasi kutsutud ja teade edastatud, lõpparve ka panka üle kantud. Ent mind ajas marru selle malai mehe argpükslik käitumine ning seda ma talle ka eile hommikul kenasti teatasin: oma räpane business vii lõpuni ikka ise! Kui alustasid, siis ka lõpeta! Mina enam ei lõpeta sellest hetkest enam ühtegi tema pooleliolevat projekti!
Polnud just kõige meeldivam tunne olla see paha, kes inimesi lahti laseb!
Teine vastasseis oli kogunud tuure juba tasapisi, põhinedes võimumängudele "reaktoris". Kui ma kutsusin paar isikut vestlusele, siis see oli kui hüüe relvadele!
Kahjuks meie bossi majas polnud.
Ma püüdsin kogenud rahuvõitlejana seista keset rindejoont otsese tule all, lehvitades valget lippu mõlemale poolele, ent sellest polnud kasu: hiinlaste armee tallas mu sekundi pealt jalge alla.
Ja nii ma tegin oma õhtuseid toimetusi, puhastades meie reaktorit ja pidasin aru, kuidas edasi minna.
Ma endiselt ei tea. Visata lusikas nurka???? Hirmsasti tahaks, sest üks asi, millega ma ei saa leppida, on sulavale. Ja täpselt nii see eile juhtus, lajatati vale keset nägu.
Tegelikult avas see mu silmad, kuigi ma olin juba oma järeldustega jõudnud sinnamaani, et miski polnud korras inimsuhetega meie "reaktoris". Minu tunnistajad anusid anonüümsust, kui selgitasid olukorda. Meie koosolekul olemasolevate manageridega palusin säilitada informatsioon nonde nelja seina vahel, kus teema ülesse võeti.
Loomulikult oli poole tunni pärast kogu meie koosolek juba reaktoris töötavatele hiinlastele ette kantud, üksikasjade ja nimedega.....
Visata lusikas nurka???? Ma endiselt ei tea.
Õhtul kell 8 lõpetades tundsin ma end kui tõbine hunt täiskuu ajal neljapäeva öösel risteel.... Töötaja, kes töötas koos minuga sel hilisel tunnil "reaktoris" oli ka rahutu. Tema oli ka teadlik paranoiast hiinlaste grupi sees.
Minu sõnad talle olid eile õhtul, et John, kui ma esmaspäeva hommikul tööle ei tule, kas sa palun räägid meie bossile täpselt ära mis juhtus? Ta lubas.
Ta anus mul tagasi tulla ja mitte anda hiinlastele seljavõit. Ja et kui mina astun tagasi, siis tõenäoliselt astub tagasi ka kogu mu naiskond ja tema selles vastassseisus.
Ja nii pole mul vastust ka täna hommikul peale luupainajalikku ööd, kas ma saan jätkata, teades, mis toimub "reaktoris"? Ma ei saa silma kinni pigistada ja teeselda ükskõikset. Minu peamine ülesanne on saada tellimused täidetud ettenähtud aja jooksul ja teine, võibolla isegi tähtsam, teha seda vastavalt protseduuri reeglitele.
Antonio arvates ei peaks ma lusikat nurka viskama, vaid alustama esmaspäeval vestlusest bossiga, sest just boss oli see, kes meid kõiki esimesel päeval julgustas tulla rääkima, kui miski vaevab ja mitte üles ehitama algajat ettevõtet umbusul, eelarvamustel, valel ja klatshil!
Aeg annab arutust!
Seniks aga minu pere ja loomad (oh jahhhhhh, loomaaed valitseb meie maja.....), ajaleht, hommikukohv ja pealelõunat süvenen taas oma õpikutesse.....
Ma olin muide ikka väga kriitiline selle paberitöö suhtes, sest nagu elu on näidanud, on see sageli ainus silent proof hindamaks olukorda. Kõik vaht, mis inimsuu välja jahvatab, osutub tavaliselt külmaks kalkuleeritud situatsioonile vastavalt moonutatud tõeks.
Niisiis, tol hommikul jalutasin ma kontorisse, cool, calm and collected, enesekindluse kehastus. Seejärel toimus laukokkupõrge oma kolleegi, varahommikuse vahetuse superviseriga, kes lendas paanikas mööda orbiiti, käte ja jalgadega vehkides, hirmuhigi laubal pärlendamas, sest audiitor tuleb täna!!!!!! Loomulikult oli selleks ajaks paanika külvatud ka juba töömesilaste sekka, kes olid täiesti halvatud ja kangestunud, teadmata mis suunas minna või mida teha.
Minu katse see mees maha rahustada ei kandnud vilja. Töölised sain ma tagasi maa peale, varustades nad tootmisprotokollide, spetsiaalnugade ja pliiatsitega (sisaldavad metalli, seega metalliotsija meie liinidel peaks nad toodangu seest üles leidma, juhul kui keegi hooletult peaks nad mingis tootmisefaasis näiteks piimapulbri sekka pillama) ja saatsin nad tööpostile.
Paanikas mees kähvas mulle, et ta ei saa aru, kuidas ma saan nii rahulik olla, kui audit on algamas..... Mina ütlesin, et olen teinud oma parima ja kui see pole piisav, siis küll audiitor osutab probleemile ja peale seda, mis sitasti see uuesti.... Tegelikult ma arvan, et seda meest ajas paanikasse pigem süütunne, sest ta teadis, et mina tean, et tema on see, kes on hooletult suhtunud paberitööse.... Aga ma ei viitsinud sel hommikul ühtegi pead hommikusöögiks otsast rebida....
Lõpuks sai tootmine alustatud. Minu naiskonnale ütlesin ma vaid, et mingit etendust me ei anna, vaid jätkame täpselt nii, nagu oleme teinud iga päev: anname endast parima!
Samal ajal dzunglitrummid juba kajasid, et hirmuäratav audiitor on saabunud. Meie karavan aga liikus vaikselt edasi. Mul oli päris kiire hommikupoolik, sest lisakas tootmisele, tuli mul tegeleda mitmete külalistega ja vaadata kiirkorras läbi kolm CV-d ja otsustada, milline neist kutsuda intervjuule. Sörkides kontorist tagasi tootmisse, tegin lennuka paremkurvi ja maandusin sülle sellele kardetud audiitorile, kes just oli ka teel tootmisse. Nagu ma mainisin, olin ma selle mehega ju varem Coolibahs töötanud ja teadsin teda väga hästi (tema pidas seal vastu vähem kui aasta ja kadus täpselt samamoodi, jäljetult ja päevapealt, nagu selles ettevõttes kombeks). Ja tema üllatus nähes mind, samamoodi tegusalt tõttamas nagu ta oli näinud Coolibahs, oli nii ilmne ja taaskohtumine nii joviaalne, et meie kõrged bossid ja managerid seisid kõik alalõug ripakil.... Ja kui me lõpetasime oma kallistusevooru, siis ta pöördus meie bossi poole ja ütles minule osutades: Ma loodan, et sa saad aru, kui õnnelik sa oled, omades sellist talenti oma kollektiivis....
Edasine on juba ajalugu, õhtupoolikul peale audiitori lahkumist jooksid kõik asjasse pühendatud minu juurde, et appikene, appikene, me ei teadnud, et sa teda NII hästi tunned!!!!!! Mina ütlesin, et ma tegelikult ei tea teda kui era-isik, ent tööalaselt oleme me söönud ära palju rohkem soola, kui puud... Ja et ma tean, et kui ma midagi alsutan või luban, siis see kõik saab tehtud. Lõppude lõpuks olin ma ju kurikuulus Coolibah pittbull.....
Õhtuks saime me teada, et võime kahe nädala pärast oma ettevõtte tunnustamise sertifikaadile järele tulla.
___________________________________________________________________________
Ent päev hiljem oli meie ettevõtte juba lahinguväli, rindejoon tõmmatud hiinlaste ja kõigi teiste vahele. Kas te teate, et isegi kui hiinaste armee on poole väiksem, siis kisa mis sealt poole tuleb on umbes 10 korda võimsam?????
Minu esimene vastasseis algas hommikul selle Malaisia päritolu superviseriga. Nimelt eelmine päev, keset kõiki neid külalisi ja auditit, lahkus tema areenilt kell 2 pealelõunal. Ja kell 2.15 küsis meie sekretär minut möödaminnes, et kas sa nägid seda emaili???? Ei, mul pole olnud aega arvuti taha istuda, mis emailist jutt käib???? Ja siis ta näitas mulle emaili, saadetud kõigile kontoris, kus see malaist superviser teatas ennelõunat tema otsusest viivitamatult lahti saada ühest töötajast "reaktoris". Jutt käis ühest teatud naisterahvast, kes minu meelest polnud piisavalt kiire ega ka taibukas, ent selle malai meelest oli very good, very good! ... ja ma suunasin selle tütarlapse töötama siis selle mehe alluvuses.
Kell 2.30 oli tütarlaps tootmisest tagasi kutsutud ja teade edastatud, lõpparve ka panka üle kantud. Ent mind ajas marru selle malai mehe argpükslik käitumine ning seda ma talle ka eile hommikul kenasti teatasin: oma räpane business vii lõpuni ikka ise! Kui alustasid, siis ka lõpeta! Mina enam ei lõpeta sellest hetkest enam ühtegi tema pooleliolevat projekti!
Polnud just kõige meeldivam tunne olla see paha, kes inimesi lahti laseb!
Teine vastasseis oli kogunud tuure juba tasapisi, põhinedes võimumängudele "reaktoris". Kui ma kutsusin paar isikut vestlusele, siis see oli kui hüüe relvadele!
Kahjuks meie bossi majas polnud.
Ma püüdsin kogenud rahuvõitlejana seista keset rindejoont otsese tule all, lehvitades valget lippu mõlemale poolele, ent sellest polnud kasu: hiinlaste armee tallas mu sekundi pealt jalge alla.
Ja nii ma tegin oma õhtuseid toimetusi, puhastades meie reaktorit ja pidasin aru, kuidas edasi minna.
Ma endiselt ei tea. Visata lusikas nurka???? Hirmsasti tahaks, sest üks asi, millega ma ei saa leppida, on sulavale. Ja täpselt nii see eile juhtus, lajatati vale keset nägu.
Tegelikult avas see mu silmad, kuigi ma olin juba oma järeldustega jõudnud sinnamaani, et miski polnud korras inimsuhetega meie "reaktoris". Minu tunnistajad anusid anonüümsust, kui selgitasid olukorda. Meie koosolekul olemasolevate manageridega palusin säilitada informatsioon nonde nelja seina vahel, kus teema ülesse võeti.
Loomulikult oli poole tunni pärast kogu meie koosolek juba reaktoris töötavatele hiinlastele ette kantud, üksikasjade ja nimedega.....
Visata lusikas nurka???? Ma endiselt ei tea.
Õhtul kell 8 lõpetades tundsin ma end kui tõbine hunt täiskuu ajal neljapäeva öösel risteel.... Töötaja, kes töötas koos minuga sel hilisel tunnil "reaktoris" oli ka rahutu. Tema oli ka teadlik paranoiast hiinlaste grupi sees.
Minu sõnad talle olid eile õhtul, et John, kui ma esmaspäeva hommikul tööle ei tule, kas sa palun räägid meie bossile täpselt ära mis juhtus? Ta lubas.
Ta anus mul tagasi tulla ja mitte anda hiinlastele seljavõit. Ja et kui mina astun tagasi, siis tõenäoliselt astub tagasi ka kogu mu naiskond ja tema selles vastassseisus.
Ja nii pole mul vastust ka täna hommikul peale luupainajalikku ööd, kas ma saan jätkata, teades, mis toimub "reaktoris"? Ma ei saa silma kinni pigistada ja teeselda ükskõikset. Minu peamine ülesanne on saada tellimused täidetud ettenähtud aja jooksul ja teine, võibolla isegi tähtsam, teha seda vastavalt protseduuri reeglitele.
Antonio arvates ei peaks ma lusikat nurka viskama, vaid alustama esmaspäeval vestlusest bossiga, sest just boss oli see, kes meid kõiki esimesel päeval julgustas tulla rääkima, kui miski vaevab ja mitte üles ehitama algajat ettevõtet umbusul, eelarvamustel, valel ja klatshil!
Aeg annab arutust!
Seniks aga minu pere ja loomad (oh jahhhhhh, loomaaed valitseb meie maja.....), ajaleht, hommikukohv ja pealelõunat süvenen taas oma õpikutesse.....
Kommentaarid
Postita kommentaar