Ma ei tea miks, ent Austraalia tähistab Inglise kuninganna sünnpäeva rahvuspühana juunis, isegi kui minu teada on see lugupeetud daam sündinud aprillis.... Võibolla ajalooliselt on tänu distantsile sõnum omal ajal printsessi sünnist jõudnud inglismannide maalt kängurumaale teatud hilinemisega, ent fakt on, et kogu Austraalias on esmaspäev vaba!
Seega, otsustasime perega relaxida ja chillida, kuniks tänahommikune kõne ämmalt pööras meie rahuliku elustiili pea peale! Kui aus olla, siis pidime minema täna Antonio ema juurde lõunale, et hommikul teatas ema reipasti telefonis: me isaga otsustasime hoopis teile tulla!!!!!!
Dessandi maabumise ajaks määrati kell 2 pealelõunat....
Me peaksime hakkama seda võlukepikest hakkama kasutama tihedamini, sest sellise ahvikiirusega pole mitte kunagi enne lapse tuba korda saanud. Ja ma pean silmas KORDA! Tuli välja, et kriitilisel hetkel teismeline isegi teab, mis on ja kus asub tolmulapp meie majas.....
Ja kriitiliseks tuli olukorda lugeda, sest saabujad on inimesed, kes ei tea, kust tuleb tolm, sest nende majas pole mitte kunagi tolmukübet nähtut ja maja on korras nagu muuseumi saal.
Tegelikult polnud isegi tolm ja kord mulle probleemiks, kuna maja ülejäänud osa oligi korras. Teismelise koopasse meie omi nobedaid näppe ei aja, sest sellest segadikust pole võimalik eraldada hunte lammastest ja prahti väärtuslikest ajalooürikutest.
Mureliku patsutuse saatel saatsin oma abikaasa shopppama, sest kui ämm on armastav hoolitseja, siis äi on kõrgema klassi toidukriitik (kes pole oma elus oma kätega isegi muna keetnud, ammugi võileiva valmis meisterdanud. Küll on ta aga üles kasvanud Itaalias, omajagu maju ehitanud läbi aastakümnete, nii et see mees teab, millest ta räägib!).
Kell kaks oli kõik valmis: laud kaetud. Huskyd majast välja kupatatud. Kass maja ette komandeeringusse saadetud "naabri kassi" osa täitma. Nimelt kui kellelgi on kasside ees surmahirm, siis on see Antonio ema ja sellepärast oleme me seni edukalt saladuses hoidnud, et tegelik meie maja peremees on hoopis kass...... Seega, kopsikud ja liivakastid peitu.... Süütunne tahtis maha tappa!
Kell 2 polnud dessanti kuskil. Kell 3 samuti..... Hakkasin juba vaikselt muretsema, sest teadsime, et nad olid juba üle kahe tunni teel olnud..... Ja siis helises telefon, raevus äi torru möirgamas. Asukoht, mille ta meile telefonis mainis, et teinud asja mitte lihtsamaks, sest selles linnaosas, kus nad väidetavalt olid, pole sellist tänavat..... Dessantnikud olid ilmselgelt sohu ära eksinud ja ega ma ei imesta ka: arvestades, et nad on harjunud linnamaastiku ning liiklusega kuskil 60ndatest, siis pole imegi, et nad enam rada ära ei tunne! Kaasaegse tehnoloogia vastu on nad säilitanud umbusu (et mida see GPS ka teab?????), seega usaldasid nad omaenese vaistu. Õnneks oli ämm oma kotti toppinud mobiiltelefoni..... Meil kulus rohkem kui tund neid telefoni teel tänava kaupa juhendada, ent kohale nad jõudsid....
Ähmis ämm tormas sisse KUUE toidukotiga!!!!! Enne veel, kui ta hinge suutis tõmmata ja maha istuda, pidime me kogu selle tavaari külmkappi ära suutma mahutada. Mingi nipiga õnnestus meil külmkapi uks kinni pressida ja auväärne daam laua taha toolile suruda. Sekundiks!!!!!
Sel ajal kui ämm inspekteeris elamist, tegeles Antonio isa maharahustamisega, sest vanainimene oli jumalast närvis Austraalia valitsuse peale, kes ennastunustavalt on uusi teid juurde vorpinud ja teda sellest kirjalikult mitte informeerinud.... Peale kahte klaasi vett ja vererõhu tabletti, saime isa laua äärde ja mina suutsin ema tee blokkida ning ka suunata õigesse suunda..... Meie pere oli näljast suremas, sest me polnud midagi siiani veel söönud. Kell oli selleks ajaks 5 õhtul....
Lõpuks ema nokkis süüa nagu linnuke, poole tera kaupa, isa keeldus mehiselt kõigest pakutavast, veresoon otsa ees pungitamas..... Mingil ajal püüdsin vestlusteemat liikluskorralduselt muuta ja tahtsin esitleda neile pilte minu vennast ja õest, nii nagu Gina on alati tahtnud. Ja sel hetkel, kui ma arvut lauda tõin, viis Gina jutu Skaibi peale, sest tema olla justkui kuskilt kuulnud, et on olemas selline asi....
Lõpuks lõppes asi sellega, et mina leidsin Skaibist üles Gina õepoja Attilio ja saatsin talle kutse lisada mind oma Skaibi listi, ühtlasi teatades, kes ma selline üldse olen. Edasi kraaksatas isa umbes iga 3 minuti pärast, et kontrolli, äkki on Attilio juba mu kutse kätte saanud....
Samal ajal aga sättisid Antonio ja Karina end välja minema, sest neil oli kavas minna jalgpalli vaatama (ammu lubatud üritus, kuhu oli kaasatud ka kaks lapse sõpra!). Seega jäin mina peagi üksi kahe vanainimese ning Skaibiga....
Edasine oli täielik komöödia, kui ootamatult meile kõigile, ilmus Attilio online, osutus õigeks meheks ja siis hakkasime me kolmekesi SKAIPIMA! Attilio miskipärast ei saanud helistada, niisiis pidime jätkama vestlust kirjutades, ema ja isa kooris üksteisest üle rääkides ja mina pidin itaalia keeles kirjutama....... Mingil hetkel ma arvasin, et see on HALB UNI!!!!! Ma ei usu, et ükski sõna, mis ma suutsin kirja panna, oli loetav, arusaadav ja üldse itaaliakeelne sõna!!!!! Ja see mis Attilio kirjutas ja mida vanurid kooris lugesid, ei saanud ma ka sellest midagi aru.....
Mingi aeg avastas isa küsida, et mis kell on ja minu õnneks oli see piisavalt palju, et nad äkki sättisid end teele, kuna minna oli ju ikkagi 30 km läbi öise 21.sajandi linnamaastiku.....
Milline vaikus ja rahu: korjasin üles "naabri kassi" maja eest ja lasin huskyd tuppa, söötsin näljaste loomade hordid ja lihtsalt vahtisin lakke kohe mitmed pikad minutid.
Ent kergendus polnud mitte tund hiljem, kui äi helistas mulle kaks korda hilise õhtu jooksul, kuna tal tuli meelde midagi olulist mida Attiliole öelda..... tema loal inglise keeles sel korral. Minu õnneks Attilio polnud liinil!!!!!!!
Ja kui jalka fännis koju laekusid südaööl, oli mu rõõm piiritu, sest lõpuks taas oli meie maja maailmakord taastunud: taas vedeles isa jakk suures toas diivaniseljatoe peal, lapse sabas põles iga mõeldav tuli, kopsikute kuhi kasvas sekundiga torniks kraanikausis, kass keerutas Antonio jala ümber seni kuni sülle sai, Mika vallutas Karina toa ja Mishka vajus õnnelikuna oma teki peale diivanile....
Nii tore oli vabalt võtta.
Dessant sai selleks korraks läbi......
Seega, otsustasime perega relaxida ja chillida, kuniks tänahommikune kõne ämmalt pööras meie rahuliku elustiili pea peale! Kui aus olla, siis pidime minema täna Antonio ema juurde lõunale, et hommikul teatas ema reipasti telefonis: me isaga otsustasime hoopis teile tulla!!!!!!
Dessandi maabumise ajaks määrati kell 2 pealelõunat....
Me peaksime hakkama seda võlukepikest hakkama kasutama tihedamini, sest sellise ahvikiirusega pole mitte kunagi enne lapse tuba korda saanud. Ja ma pean silmas KORDA! Tuli välja, et kriitilisel hetkel teismeline isegi teab, mis on ja kus asub tolmulapp meie majas.....
Ja kriitiliseks tuli olukorda lugeda, sest saabujad on inimesed, kes ei tea, kust tuleb tolm, sest nende majas pole mitte kunagi tolmukübet nähtut ja maja on korras nagu muuseumi saal.
Tegelikult polnud isegi tolm ja kord mulle probleemiks, kuna maja ülejäänud osa oligi korras. Teismelise koopasse meie omi nobedaid näppe ei aja, sest sellest segadikust pole võimalik eraldada hunte lammastest ja prahti väärtuslikest ajalooürikutest.
Mureliku patsutuse saatel saatsin oma abikaasa shopppama, sest kui ämm on armastav hoolitseja, siis äi on kõrgema klassi toidukriitik (kes pole oma elus oma kätega isegi muna keetnud, ammugi võileiva valmis meisterdanud. Küll on ta aga üles kasvanud Itaalias, omajagu maju ehitanud läbi aastakümnete, nii et see mees teab, millest ta räägib!).
Kell kaks oli kõik valmis: laud kaetud. Huskyd majast välja kupatatud. Kass maja ette komandeeringusse saadetud "naabri kassi" osa täitma. Nimelt kui kellelgi on kasside ees surmahirm, siis on see Antonio ema ja sellepärast oleme me seni edukalt saladuses hoidnud, et tegelik meie maja peremees on hoopis kass...... Seega, kopsikud ja liivakastid peitu.... Süütunne tahtis maha tappa!
Kell 2 polnud dessanti kuskil. Kell 3 samuti..... Hakkasin juba vaikselt muretsema, sest teadsime, et nad olid juba üle kahe tunni teel olnud..... Ja siis helises telefon, raevus äi torru möirgamas. Asukoht, mille ta meile telefonis mainis, et teinud asja mitte lihtsamaks, sest selles linnaosas, kus nad väidetavalt olid, pole sellist tänavat..... Dessantnikud olid ilmselgelt sohu ära eksinud ja ega ma ei imesta ka: arvestades, et nad on harjunud linnamaastiku ning liiklusega kuskil 60ndatest, siis pole imegi, et nad enam rada ära ei tunne! Kaasaegse tehnoloogia vastu on nad säilitanud umbusu (et mida see GPS ka teab?????), seega usaldasid nad omaenese vaistu. Õnneks oli ämm oma kotti toppinud mobiiltelefoni..... Meil kulus rohkem kui tund neid telefoni teel tänava kaupa juhendada, ent kohale nad jõudsid....
Ähmis ämm tormas sisse KUUE toidukotiga!!!!! Enne veel, kui ta hinge suutis tõmmata ja maha istuda, pidime me kogu selle tavaari külmkappi ära suutma mahutada. Mingi nipiga õnnestus meil külmkapi uks kinni pressida ja auväärne daam laua taha toolile suruda. Sekundiks!!!!!
Sel ajal kui ämm inspekteeris elamist, tegeles Antonio isa maharahustamisega, sest vanainimene oli jumalast närvis Austraalia valitsuse peale, kes ennastunustavalt on uusi teid juurde vorpinud ja teda sellest kirjalikult mitte informeerinud.... Peale kahte klaasi vett ja vererõhu tabletti, saime isa laua äärde ja mina suutsin ema tee blokkida ning ka suunata õigesse suunda..... Meie pere oli näljast suremas, sest me polnud midagi siiani veel söönud. Kell oli selleks ajaks 5 õhtul....
Lõpuks ema nokkis süüa nagu linnuke, poole tera kaupa, isa keeldus mehiselt kõigest pakutavast, veresoon otsa ees pungitamas..... Mingil ajal püüdsin vestlusteemat liikluskorralduselt muuta ja tahtsin esitleda neile pilte minu vennast ja õest, nii nagu Gina on alati tahtnud. Ja sel hetkel, kui ma arvut lauda tõin, viis Gina jutu Skaibi peale, sest tema olla justkui kuskilt kuulnud, et on olemas selline asi....
Lõpuks lõppes asi sellega, et mina leidsin Skaibist üles Gina õepoja Attilio ja saatsin talle kutse lisada mind oma Skaibi listi, ühtlasi teatades, kes ma selline üldse olen. Edasi kraaksatas isa umbes iga 3 minuti pärast, et kontrolli, äkki on Attilio juba mu kutse kätte saanud....
Samal ajal aga sättisid Antonio ja Karina end välja minema, sest neil oli kavas minna jalgpalli vaatama (ammu lubatud üritus, kuhu oli kaasatud ka kaks lapse sõpra!). Seega jäin mina peagi üksi kahe vanainimese ning Skaibiga....
Edasine oli täielik komöödia, kui ootamatult meile kõigile, ilmus Attilio online, osutus õigeks meheks ja siis hakkasime me kolmekesi SKAIPIMA! Attilio miskipärast ei saanud helistada, niisiis pidime jätkama vestlust kirjutades, ema ja isa kooris üksteisest üle rääkides ja mina pidin itaalia keeles kirjutama....... Mingil hetkel ma arvasin, et see on HALB UNI!!!!! Ma ei usu, et ükski sõna, mis ma suutsin kirja panna, oli loetav, arusaadav ja üldse itaaliakeelne sõna!!!!! Ja see mis Attilio kirjutas ja mida vanurid kooris lugesid, ei saanud ma ka sellest midagi aru.....
Mingi aeg avastas isa küsida, et mis kell on ja minu õnneks oli see piisavalt palju, et nad äkki sättisid end teele, kuna minna oli ju ikkagi 30 km läbi öise 21.sajandi linnamaastiku.....
Milline vaikus ja rahu: korjasin üles "naabri kassi" maja eest ja lasin huskyd tuppa, söötsin näljaste loomade hordid ja lihtsalt vahtisin lakke kohe mitmed pikad minutid.
Ent kergendus polnud mitte tund hiljem, kui äi helistas mulle kaks korda hilise õhtu jooksul, kuna tal tuli meelde midagi olulist mida Attiliole öelda..... tema loal inglise keeles sel korral. Minu õnneks Attilio polnud liinil!!!!!!!
Ja kui jalka fännis koju laekusid südaööl, oli mu rõõm piiritu, sest lõpuks taas oli meie maja maailmakord taastunud: taas vedeles isa jakk suures toas diivaniseljatoe peal, lapse sabas põles iga mõeldav tuli, kopsikute kuhi kasvas sekundiga torniks kraanikausis, kass keerutas Antonio jala ümber seni kuni sülle sai, Mika vallutas Karina toa ja Mishka vajus õnnelikuna oma teki peale diivanile....
Nii tore oli vabalt võtta.
Dessant sai selleks korraks läbi......
Kommentaarid
Postita kommentaar