Umbes kuu tagasi helistasin oma juuksurile, et juukselõikuseks aeg kinni panna. Minu kahjuks oli ta Mauritiusel, ent ma polnud kuigi kurb, lubades ta ära oodata, mainides moka otsast, et kuna mul omateada ühtegi tööintervjuud silmapiiril pole, siis võin sasipeana edasi elada.
See kuldmuna suust välja munetud, helises telefon tunni pärast ja üllatus üllatus, järgmine päev ootas ees tööintervjuu. Ja et asi mitte igavaks ei kujuneks, sain kutse järgmisel hommikul teiseks intervjuuks nädal hiljem.
Esimene koht, kuhu kohale läksin, oli kodust 18 km kaugusel. Mhmmmm, pole paha Melbourne kohta! Tegu oli logistika firmaga ja nad vajasid kedagi, kes neil koha peal asja ajaks. Ise-endast läks kõik hästi, tore vestluskaaslane, juttu jagus ning lahkudes jäi asi õhku rippuma.
Kuulmata kippu või kõppu esimesest kohast, viisin nädal hiljem oma sasipea järgmisele intervjuule. Arvestades kui palju CV ma olen viimasel ajal igale poole saatnud, oli see koht mul millegipärast väga hästi meeles, kuna selle asukohaks oli märgitud Frankstoni lähedal. Ent kuna meie elame ka just Frankstoni külje all, siis oli tegelik motiiv just asukoht, miks ma üldse sellele kuulutusele vastasin. Intervjuu toimus aga kuskil hoopis kolmandas kohas, kus asus töövahendusfirma peakontor.
Intervjuu läks nii ladusalt, et andsin perepeale teada, et kui ma selle intervjuu peale tööd ei saa, siis tuleb mind solgitorust alla lasta, kui absoluutset luuserit.
Nädal aega ei kostnud kippu ega kõppu ei kummastki ettevõttest. Ja nagu ikka, kui midagi märkimisväärset su elus juhtub, siis toimub see ikka lühikese aja jooksul. Esmalt sain ma kõne teiselt ettevõttelt tulla kohale nüüd ettevõttesse endasse juhatajaga rääkima ja siis kohe kõne logistika ettevõttest, et kahjuks sel korral nad valisid kellegi, kes on enne logistikafirmas töötanud, ent juhul kui asi ei toimi, siis kas ma oleksin endiselt valmis olema varukandidaat?
Sasipäine varumees vuras siis kenasti kohale sinna nn. Frankstoni lähedal asuvasse kontorisse. Edasine on juba ajalugu selleks korraks...
Tavaliselt on esimene päev uues kohas see raskeim. Minu vana hundi kogemus aga ütleb, et ilmselt on päevast vähe, ikka esimese nädala peab üle elama, et üldse mingit ähmast aimu saada.
Esimesest kuuest alustajast pidasid vastu esimese nädala vaid 4.
Meie ettevõttes kujunes aga testiks hoopis teine nädal ja etteruttavalt ma võin mainida, et kõik see naistevägi elas ka selle katsumuste tuleproovi kenasti üle, ent meesväest, keda kahe nädala jooksul on läbi käinud 3, langetasid oma käpad kõik kolm...
See on australlastele kuuluv ettevõte, mis alustas puhtalt lehelt eelmisel aastal. Peale pikka bürokraatiat nõkitseti valmis tutt-uus tootmishoone, kus väidetavalt peaks hakatama valmistama ca 10 000 tonni põhiliselt piimapulbril põhinevat kuivtoitu hällist hauani ja esialgu ainult Hiina turule.
Kuna sihtgrupiks on väetim ja kaitsetum osa ühiskonnast, siis selle kuivsegu kokkusegamine ja pakendamine toimub äärmiselt kontrollitud keskonnas, kus põhisõnaks on HÜGIEEN ning tegusõnaks KINNIPIDAMA.
Minu rolliks on olla üks kahest superviserist.
Ütleme nii, et kogu aeg oli mul tunne, et ma olen seda kõike juba enne kusagil näinud:
Valvele, Vaidole ja teistele Kirna sõpradele pean ma mainima, et tegelikult tegime 14 aastat tagasi oma ravimitehases päris hästi, arvestades, millised entusiastlikud asjaarmastajatest algajad me tegelikult olime ning kuidas me sõbraliku perena pikki tunde koristamisega ametis olime ning kuidas nüüd tagantjärele vaadates olid meie tootmisprotokollid täitsa tipptopp!
Ja eile võtsin ma oma uuele ülemusele kokkuvõtvalt, et olles ära nainud kahe uue lauda käivitamise (pannes kokku tehnoloogia, inimesed ja loomad), võin ma väita, et kaks esimest nädalat on raskeimad, ent õpetlikumaid, sest kui "karavan hakkab liikuma, siis enam mullivahtu peituda ei ole võimalik". Kõik paberile tõmmatud skeemid võivad väga hästi osutuda kasututeks, sest nagu alati tulevad mängu ettenägematud asjaolud, mis tuleb hüppe pealt lahendada.
Kahe nädalaga on mulle selgeks saanud, et meie kaasaegses Hiina päritoluga kõrgtehnoloogiaga ettevõtte kõige suurem komistuskivi on 1. meie kasv (kõik tööpinnad on on liiga madalad!)
2. kõik displeid ja nupud nendel kosmoseaparaatidel on AINULT hiina keeles!
Kui meie esimene nädal oli nn. kuiv trenn ja teemanti lihvimine alkoholilapiga (meil märgpuhastust ei tunnistata, seega on kogu ilu nühitud puhtaks ja läikivaks alkoholiga, mis pinnale pihustatakse ja siis nobedalt lapiga laiali hõõrutakse), sii teise nädala avas võimsa akordina nupule vajutus meie nn. puhtas tsoonis (kus on kõrgeima taseme hügieen, riietumis- ning puhastusrituaal sisenemise võtab aega kolm vahetus erinevaid riideid ning kaks paari spetsjalatseid, käte pesu enne ja pärast umbes 5 korda, kaks erineva õhusurvega riietusruumi ning viimaks kui kosmonaudi ülikonnas läbi steriilse õhudushi tootmisse astud, siis oled free to go!), mis käivitas kogu meie tootmisliini.
Sel päeval seisime me silmitsi aboluutselt KÕIKIDE Murphy seadustega ja kui mr. Murphy oleks olnud meiega sel hetkel, saaks tema seadustekogu kohe kindlalt järje.
Mina alustasin kell 6.30 hommikul ja koju saabus mu nahk kell 8 õhtul.
Järgmisel hommikul tegin ma teisele superviserile KARUHÄÄLT!!!!!!
See teine superviser on Malaisiast pärit mees, kelle ma esmase vaatlusandmete põhjal liigitaks klassi: umbusklik kõiketeadjast arvutijõllitaja. Miskipärast on tema tööaeg selline, et ta alustab kell 6.30 hommiku ja lõpetab kell 14.00. Mul sellega probleeme polnud, kuni selle teie nädala esimese päevani.
Kuna meie pakkimismasin käivitati ka esimest korda ajaloos, siis polnud keegi teadlik, kuidas see asjandus töötab. Meil oli meeskond jagatud kahte lehte: kõiketeadja oli puhtas tsoonis pakkimismasina juures kolme hiinlasega, mina olin oma naiskonnaga ootamas "väljas" pakkeliini ääres. Hommikust saati polnud meie naiskonnal muud teha, kui lõppematult voltida karbikesi, valmis liinilt tulevaid kotikesi neisse pakkima. Aegajal toimus ka eelproovid ja nurja läinud katsetused. Meie oma naiskonnaga olime ootusärevalt kui pääsud rivis liini ääres, õnnelikutl haarates lennult need mõned üksikud puhtast tsoonist saabuvad kotikesed....
Umbes 20 minutit enne 1 päeval, jalutas kõiketeadjast mees meist kauge kaarega mööda ning meie üleskergitatud kulmude peale hüüdis mele distantsilt, et kõik on ok, toodang hakkab kohe tulema ning kinnituseks kergitas pöidla õhku, kinnitamaks et asjad on ok ja kontrolli all!
Tunnid kulusid. Meie katsed proovida raadio teel saada kontakti puhta tsooniga vilja ei kandnud. Kell 4 sai mul kops üle maksa ja võtsin ette teekonna puhtasse tsooni, et välja selgitada, mis toimub.
Oma üllatuseks leidsin ees need kolm hiinlast masinat jõllitamas, absoluutsest teadmatuses, mida masinaga ette võtta.... ja siis selgus, et teadjamees oli kell 2 koju läinud!!!!!
????????????????????????????
Ütleme nii, et ma rebisin tal järgmisel hommikul pea kui mitte ka munad küljest!!!!!
Tootmise avamise päeval sa lihtsalt jalutad majast kell 2 välja jättes maha kolm hiinlast, kellest KEEGI ei räägi sõnagi hiina keelt, nii et igasugune kommunikatsioon on isegi lalina tasemel võimatu, kontoris polnud kedagi sel päeval, kes oleks võimeline hiina keelt lugema ega ka rääkima ning sa ei maini sõnagi kellelegi enne kui minema jalutad????????????????????????????? Ja seda esimesel, kõige kriitilisemal päeval???????????????
(Kui mina oleks ülemus, siis mina oleks selle teadjamehega töölepingu järgmisel päeval lõpetanud....)
Väga õpetlik lugu! Vat usaldusega on selline lugu, et lahingusse lähed sellisega keda sa usaldad. Mina sellise mehega lahingusse mitte kunagi ei läheks ja kohe kindlasti tema surnukeha lahinguväljalt kuulirahe alt välja ei lohistaks. Isegi kui ta nüüd peatult ja munadeta edasi targutab, on mul kõik andurid ees, külgedel ja taga väljas, tahavaatepeglid puhtaks nühitud ning kõhutunne ütleb mulle MITTE USALDADA SEDA INIMEST!
Ent ega mina üksi, kogu meie pakkimisetiim, suurem osa kesktaseme juhte ning ka kolm hiinlast kaotasid oma usu sellesse mehesse. Kas ta kunagi oma lugupidamise tagasi teenib, näitab aeg!
Ent sellegipoolest läksime me oma eluga edasi ja toodang hakkas alates teisipäevast vaikselt tulema.
Kolmapäeval saadeti meile appi noor tugev mees meie naiskonna palvel.
Selle austraallasest mehe me tapsime ühe päevaga. Ei teagi, kuidas meil see õnnestus, sest arvestades, et ta oli rohkem vaatleja rollis, kui tütarlapsed laadisin konveieriliinile 25 kg kotte..... ja hiljem pidi laduma 5 kg valmistoodangu kaste alusele....
Neljapäeval hankisime omale noore, Samoa päritolu17 aastase jõusaali junkiest poisi, kes muuseas sai nende 25 kg kottidega kenasti hakkama ja õhtuks endiselt silm säras! Ning mis peamine, tuli ka hommikul tagasi!
Kahe päeva pakkimisega tulid välja kõik nõrgad lülid ahelas. Nõrgimaks osutusis need karbikesed, mis voltida tuli ja millesse tuli veel ka põhja libistada tugevduseks papist alus. Ma mõõtsin aega: 3 tütarlast voltis umbes 1000 karbikest tunnis. Ja meie päevane vajadus oli vähemalt 7000 karbikest.... Seega 3 meie tiimist peaks tegema karpe 7 tundi päevas, kui ülejääv 1 rabeleks liinil??????? Kohe mitte kuidagi ei töötanud see süsteem.
Neljapäevaks lubati nmeile abiväge, kaks kogenut pakkimisprofessionaali.
Üks neis kohale ei saabunudki. Teine saabus......
Oh aegu, oh inimesi!!!!!!! Kui see looduse kroon sisse astus, oli tunne justkui peaks põlved nõtku laskma.... (tegelikult meil olidki põlved nõtkus oma liiga madalate pakkimislaudade taga! LOL) ning pea langetama, sest tsaar saabus!
Ja kui tsaar astub läbi, siis tsaar astub mõõdetud sammuga, väljapeetult ja uhkelt. Kahjuks meie surelikud pakkimisliini ääres sellist elulaadi omale lubada ei saa, sest pakkimisliini ääres pead sa samal ajal jooksma, hüppama, lendama ja laskma kätel käia ülehelikiirusel.
Paigutasime tsaari pakkeliini serva, kus tema kõrgeaususe ülesandeks jäi panna valmisvolditud karbikesi liinile, neid samaaegselt voltida, vajadusel sulgeda, söötes valmispakituid karbikesi trükkimise konveierile (jälgides, et karp on trükimasina poole õige küljega!) ja lennata liini teise otsa valmistoodangu kaste alusele laadima.
Minuti pärast tuli ving number 1: kuhu te tormate??????
Kahjuks jäi see hüüdja hääleks kõrbes. kellelgi polnud aega hakata seletama, et selleks, et kunagi tänase kuupäeva sees koju saada, tuleb lasta kätel käia!
5 minutit soigumist, kuidas tööd on raske leida ning aegluubis kulgemist ajas ja ruumis, lasi ta välja nädala vingu: see ju puhta naiste töö!
Järgmised 5 minutit hiljem leidis ta end peatult ja munadeta liini otsast aluseid tegemas.....
Tunni pärast saatsin ta aga hoopis appi laomehele, sest tsaari lõppematu vigin, halamine, kui vähe tema kõrgeaulisusele makstakse ning teokiirus, hakkas meie nõtkuspõlvi naiskonda närvi ajama ja tegelikku tootmist takistama.
Saatsin tsaari pidulikult teele peale lõunat, õhku jäi rippuma tema soovitus minna kuhugilejustsiinsamasümbernurgakusmakstaksekolmkümmendkaksdollarittunnis, minu sõbraliku õlapatsutuse saatel, et eks sa siis mine sinna ja teeni oma määramatud rikkused!!!!!
Enne lahkumist ta aga lubas võtta ühendust selle tööbürooga, kes ta meile kaela saatis, et meie ettevõtte on puhta sitt ja viletsus ning orjatöö. Mina aga oma peas mõtlesin, jessssss! anna tuld, sest kahjuks annan ka mina sinu kohta AUSA aruande sellele tööbüroole ja säästan tulevikust teisi ettevõtteid tsaari külaskäigust!
Eile õhtuks aga oli meie austraalia-samoa-india-eesti-hiina-vietnami segameeskond elus, enne kui oma teenitud neljale vabale päevale suundusime. Kõigil ellujäänutel olid kõrged ootused uue nädala suhtes, vaim valmis to bring it on!.... seda enam et teadjamehest superviser on nädal eemal Malaisias oma perekonda külastamas ning kogu tiim teab, et nüüd on meie aeg särada ning näidata, et me suudame peale kahet nädalat teooriat ja vinget praktikat täiesti edukalt funktsioneerida ka ilma teadjameheta!
Ja kas ma mainisin, et me töötame neli päeva nädalas, 10 tunnised päevad, mis jätavas mulle endiselt ühe lisapäeva mu koolitööks?
Ja kas ma mainisin, et meie kõrgtehnoloogiline tuttuus kosmosejaam asub minu kodust 6 (loe KUUS!) km kaugusel????????
Show must go on!
PS!
Et elada üle kõik eelmine, pean ma tänama kõiki oma viimase 25 aasta kaasteelisi läbi oma töömehe elu, kõiki ettesattunud karme aegu, pikki töötunde, lõppematuid dilemmasid, unetuid öid, teadmata kogus soola söödud, kogu seda sitta, tatti, verd, higi ning solgitorusid, millega on nende aastate jooksul multimiljon korda silmitsi seistud. Ma tänan teid kõigi nende eelnimetatud õppetundide eest!
Ja eriliselt pean ma tänama (uskumatu, ent tõsi, et ma selleni jõuan!) oma salativabriku kaastöölisi ja spetsiaalselt oma ülemust Dinot (ma loomulikult panin tema kui soovitaja oma CV-sse), sest isegi kui ma ju kandideerisin ainult vabrikutöölise kohale, oli just Dino kirjeldus see, mille põhjas mind pandi lambist superviseri kohale!
Ja et küll küllale liiga ei tee, ootab meie kosmosejaama ees karm kvaliteediaudit, mille viib läbi rahvusvaheliselt tunnustatud audiitorfirma ja audiitoriks on sel puhul mees, kellega ma Coolibahs olen vähemalt puuda soola koos ära söönud (endine Coolibah müügijuht, kes alustas umbes aasta peale mind ja lahkus päeva pealt umbes aasta enne mind, just nii nagu Coolibahs on kombeks, segastel asjaoludel, solgitoru kaudu....) Minu ülemused olid selja peal, kui neile tetasin, et ma tean Stevenit väga hästi ja tema teab mind ja ma ei näe põhjust muretsemiseks!
See kuldmuna suust välja munetud, helises telefon tunni pärast ja üllatus üllatus, järgmine päev ootas ees tööintervjuu. Ja et asi mitte igavaks ei kujuneks, sain kutse järgmisel hommikul teiseks intervjuuks nädal hiljem.
Esimene koht, kuhu kohale läksin, oli kodust 18 km kaugusel. Mhmmmm, pole paha Melbourne kohta! Tegu oli logistika firmaga ja nad vajasid kedagi, kes neil koha peal asja ajaks. Ise-endast läks kõik hästi, tore vestluskaaslane, juttu jagus ning lahkudes jäi asi õhku rippuma.
Kuulmata kippu või kõppu esimesest kohast, viisin nädal hiljem oma sasipea järgmisele intervjuule. Arvestades kui palju CV ma olen viimasel ajal igale poole saatnud, oli see koht mul millegipärast väga hästi meeles, kuna selle asukohaks oli märgitud Frankstoni lähedal. Ent kuna meie elame ka just Frankstoni külje all, siis oli tegelik motiiv just asukoht, miks ma üldse sellele kuulutusele vastasin. Intervjuu toimus aga kuskil hoopis kolmandas kohas, kus asus töövahendusfirma peakontor.
Intervjuu läks nii ladusalt, et andsin perepeale teada, et kui ma selle intervjuu peale tööd ei saa, siis tuleb mind solgitorust alla lasta, kui absoluutset luuserit.
Nädal aega ei kostnud kippu ega kõppu ei kummastki ettevõttest. Ja nagu ikka, kui midagi märkimisväärset su elus juhtub, siis toimub see ikka lühikese aja jooksul. Esmalt sain ma kõne teiselt ettevõttelt tulla kohale nüüd ettevõttesse endasse juhatajaga rääkima ja siis kohe kõne logistika ettevõttest, et kahjuks sel korral nad valisid kellegi, kes on enne logistikafirmas töötanud, ent juhul kui asi ei toimi, siis kas ma oleksin endiselt valmis olema varukandidaat?
Sasipäine varumees vuras siis kenasti kohale sinna nn. Frankstoni lähedal asuvasse kontorisse. Edasine on juba ajalugu selleks korraks...
Tavaliselt on esimene päev uues kohas see raskeim. Minu vana hundi kogemus aga ütleb, et ilmselt on päevast vähe, ikka esimese nädala peab üle elama, et üldse mingit ähmast aimu saada.
Esimesest kuuest alustajast pidasid vastu esimese nädala vaid 4.
Meie ettevõttes kujunes aga testiks hoopis teine nädal ja etteruttavalt ma võin mainida, et kõik see naistevägi elas ka selle katsumuste tuleproovi kenasti üle, ent meesväest, keda kahe nädala jooksul on läbi käinud 3, langetasid oma käpad kõik kolm...
See on australlastele kuuluv ettevõte, mis alustas puhtalt lehelt eelmisel aastal. Peale pikka bürokraatiat nõkitseti valmis tutt-uus tootmishoone, kus väidetavalt peaks hakatama valmistama ca 10 000 tonni põhiliselt piimapulbril põhinevat kuivtoitu hällist hauani ja esialgu ainult Hiina turule.
Kuna sihtgrupiks on väetim ja kaitsetum osa ühiskonnast, siis selle kuivsegu kokkusegamine ja pakendamine toimub äärmiselt kontrollitud keskonnas, kus põhisõnaks on HÜGIEEN ning tegusõnaks KINNIPIDAMA.
Minu rolliks on olla üks kahest superviserist.
Ütleme nii, et kogu aeg oli mul tunne, et ma olen seda kõike juba enne kusagil näinud:
Valvele, Vaidole ja teistele Kirna sõpradele pean ma mainima, et tegelikult tegime 14 aastat tagasi oma ravimitehases päris hästi, arvestades, millised entusiastlikud asjaarmastajatest algajad me tegelikult olime ning kuidas me sõbraliku perena pikki tunde koristamisega ametis olime ning kuidas nüüd tagantjärele vaadates olid meie tootmisprotokollid täitsa tipptopp!
Ja eile võtsin ma oma uuele ülemusele kokkuvõtvalt, et olles ära nainud kahe uue lauda käivitamise (pannes kokku tehnoloogia, inimesed ja loomad), võin ma väita, et kaks esimest nädalat on raskeimad, ent õpetlikumaid, sest kui "karavan hakkab liikuma, siis enam mullivahtu peituda ei ole võimalik". Kõik paberile tõmmatud skeemid võivad väga hästi osutuda kasututeks, sest nagu alati tulevad mängu ettenägematud asjaolud, mis tuleb hüppe pealt lahendada.
Kahe nädalaga on mulle selgeks saanud, et meie kaasaegses Hiina päritoluga kõrgtehnoloogiaga ettevõtte kõige suurem komistuskivi on 1. meie kasv (kõik tööpinnad on on liiga madalad!)
2. kõik displeid ja nupud nendel kosmoseaparaatidel on AINULT hiina keeles!
Kui meie esimene nädal oli nn. kuiv trenn ja teemanti lihvimine alkoholilapiga (meil märgpuhastust ei tunnistata, seega on kogu ilu nühitud puhtaks ja läikivaks alkoholiga, mis pinnale pihustatakse ja siis nobedalt lapiga laiali hõõrutakse), sii teise nädala avas võimsa akordina nupule vajutus meie nn. puhtas tsoonis (kus on kõrgeima taseme hügieen, riietumis- ning puhastusrituaal sisenemise võtab aega kolm vahetus erinevaid riideid ning kaks paari spetsjalatseid, käte pesu enne ja pärast umbes 5 korda, kaks erineva õhusurvega riietusruumi ning viimaks kui kosmonaudi ülikonnas läbi steriilse õhudushi tootmisse astud, siis oled free to go!), mis käivitas kogu meie tootmisliini.
Sel päeval seisime me silmitsi aboluutselt KÕIKIDE Murphy seadustega ja kui mr. Murphy oleks olnud meiega sel hetkel, saaks tema seadustekogu kohe kindlalt järje.
Mina alustasin kell 6.30 hommikul ja koju saabus mu nahk kell 8 õhtul.
Järgmisel hommikul tegin ma teisele superviserile KARUHÄÄLT!!!!!!
See teine superviser on Malaisiast pärit mees, kelle ma esmase vaatlusandmete põhjal liigitaks klassi: umbusklik kõiketeadjast arvutijõllitaja. Miskipärast on tema tööaeg selline, et ta alustab kell 6.30 hommiku ja lõpetab kell 14.00. Mul sellega probleeme polnud, kuni selle teie nädala esimese päevani.
Kuna meie pakkimismasin käivitati ka esimest korda ajaloos, siis polnud keegi teadlik, kuidas see asjandus töötab. Meil oli meeskond jagatud kahte lehte: kõiketeadja oli puhtas tsoonis pakkimismasina juures kolme hiinlasega, mina olin oma naiskonnaga ootamas "väljas" pakkeliini ääres. Hommikust saati polnud meie naiskonnal muud teha, kui lõppematult voltida karbikesi, valmis liinilt tulevaid kotikesi neisse pakkima. Aegajal toimus ka eelproovid ja nurja läinud katsetused. Meie oma naiskonnaga olime ootusärevalt kui pääsud rivis liini ääres, õnnelikutl haarates lennult need mõned üksikud puhtast tsoonist saabuvad kotikesed....
Umbes 20 minutit enne 1 päeval, jalutas kõiketeadjast mees meist kauge kaarega mööda ning meie üleskergitatud kulmude peale hüüdis mele distantsilt, et kõik on ok, toodang hakkab kohe tulema ning kinnituseks kergitas pöidla õhku, kinnitamaks et asjad on ok ja kontrolli all!
Tunnid kulusid. Meie katsed proovida raadio teel saada kontakti puhta tsooniga vilja ei kandnud. Kell 4 sai mul kops üle maksa ja võtsin ette teekonna puhtasse tsooni, et välja selgitada, mis toimub.
Oma üllatuseks leidsin ees need kolm hiinlast masinat jõllitamas, absoluutsest teadmatuses, mida masinaga ette võtta.... ja siis selgus, et teadjamees oli kell 2 koju läinud!!!!!
????????????????????????????
Ütleme nii, et ma rebisin tal järgmisel hommikul pea kui mitte ka munad küljest!!!!!
Tootmise avamise päeval sa lihtsalt jalutad majast kell 2 välja jättes maha kolm hiinlast, kellest KEEGI ei räägi sõnagi hiina keelt, nii et igasugune kommunikatsioon on isegi lalina tasemel võimatu, kontoris polnud kedagi sel päeval, kes oleks võimeline hiina keelt lugema ega ka rääkima ning sa ei maini sõnagi kellelegi enne kui minema jalutad????????????????????????????? Ja seda esimesel, kõige kriitilisemal päeval???????????????
(Kui mina oleks ülemus, siis mina oleks selle teadjamehega töölepingu järgmisel päeval lõpetanud....)
Väga õpetlik lugu! Vat usaldusega on selline lugu, et lahingusse lähed sellisega keda sa usaldad. Mina sellise mehega lahingusse mitte kunagi ei läheks ja kohe kindlasti tema surnukeha lahinguväljalt kuulirahe alt välja ei lohistaks. Isegi kui ta nüüd peatult ja munadeta edasi targutab, on mul kõik andurid ees, külgedel ja taga väljas, tahavaatepeglid puhtaks nühitud ning kõhutunne ütleb mulle MITTE USALDADA SEDA INIMEST!
Ent ega mina üksi, kogu meie pakkimisetiim, suurem osa kesktaseme juhte ning ka kolm hiinlast kaotasid oma usu sellesse mehesse. Kas ta kunagi oma lugupidamise tagasi teenib, näitab aeg!
Ent sellegipoolest läksime me oma eluga edasi ja toodang hakkas alates teisipäevast vaikselt tulema.
Kolmapäeval saadeti meile appi noor tugev mees meie naiskonna palvel.
Selle austraallasest mehe me tapsime ühe päevaga. Ei teagi, kuidas meil see õnnestus, sest arvestades, et ta oli rohkem vaatleja rollis, kui tütarlapsed laadisin konveieriliinile 25 kg kotte..... ja hiljem pidi laduma 5 kg valmistoodangu kaste alusele....
Neljapäeval hankisime omale noore, Samoa päritolu17 aastase jõusaali junkiest poisi, kes muuseas sai nende 25 kg kottidega kenasti hakkama ja õhtuks endiselt silm säras! Ning mis peamine, tuli ka hommikul tagasi!
Kahe päeva pakkimisega tulid välja kõik nõrgad lülid ahelas. Nõrgimaks osutusis need karbikesed, mis voltida tuli ja millesse tuli veel ka põhja libistada tugevduseks papist alus. Ma mõõtsin aega: 3 tütarlast voltis umbes 1000 karbikest tunnis. Ja meie päevane vajadus oli vähemalt 7000 karbikest.... Seega 3 meie tiimist peaks tegema karpe 7 tundi päevas, kui ülejääv 1 rabeleks liinil??????? Kohe mitte kuidagi ei töötanud see süsteem.
Neljapäevaks lubati nmeile abiväge, kaks kogenut pakkimisprofessionaali.
Üks neis kohale ei saabunudki. Teine saabus......
Oh aegu, oh inimesi!!!!!!! Kui see looduse kroon sisse astus, oli tunne justkui peaks põlved nõtku laskma.... (tegelikult meil olidki põlved nõtkus oma liiga madalate pakkimislaudade taga! LOL) ning pea langetama, sest tsaar saabus!
Ja kui tsaar astub läbi, siis tsaar astub mõõdetud sammuga, väljapeetult ja uhkelt. Kahjuks meie surelikud pakkimisliini ääres sellist elulaadi omale lubada ei saa, sest pakkimisliini ääres pead sa samal ajal jooksma, hüppama, lendama ja laskma kätel käia ülehelikiirusel.
Paigutasime tsaari pakkeliini serva, kus tema kõrgeaususe ülesandeks jäi panna valmisvolditud karbikesi liinile, neid samaaegselt voltida, vajadusel sulgeda, söötes valmispakituid karbikesi trükkimise konveierile (jälgides, et karp on trükimasina poole õige küljega!) ja lennata liini teise otsa valmistoodangu kaste alusele laadima.
Minuti pärast tuli ving number 1: kuhu te tormate??????
Kahjuks jäi see hüüdja hääleks kõrbes. kellelgi polnud aega hakata seletama, et selleks, et kunagi tänase kuupäeva sees koju saada, tuleb lasta kätel käia!
5 minutit soigumist, kuidas tööd on raske leida ning aegluubis kulgemist ajas ja ruumis, lasi ta välja nädala vingu: see ju puhta naiste töö!
Järgmised 5 minutit hiljem leidis ta end peatult ja munadeta liini otsast aluseid tegemas.....
Tunni pärast saatsin ta aga hoopis appi laomehele, sest tsaari lõppematu vigin, halamine, kui vähe tema kõrgeaulisusele makstakse ning teokiirus, hakkas meie nõtkuspõlvi naiskonda närvi ajama ja tegelikku tootmist takistama.
Saatsin tsaari pidulikult teele peale lõunat, õhku jäi rippuma tema soovitus minna kuhugilejustsiinsamasümbernurgakusmakstaksekolmkümmendkaksdollarittunnis, minu sõbraliku õlapatsutuse saatel, et eks sa siis mine sinna ja teeni oma määramatud rikkused!!!!!
Enne lahkumist ta aga lubas võtta ühendust selle tööbürooga, kes ta meile kaela saatis, et meie ettevõtte on puhta sitt ja viletsus ning orjatöö. Mina aga oma peas mõtlesin, jessssss! anna tuld, sest kahjuks annan ka mina sinu kohta AUSA aruande sellele tööbüroole ja säästan tulevikust teisi ettevõtteid tsaari külaskäigust!
Eile õhtuks aga oli meie austraalia-samoa-india-eesti-hiina-vietnami segameeskond elus, enne kui oma teenitud neljale vabale päevale suundusime. Kõigil ellujäänutel olid kõrged ootused uue nädala suhtes, vaim valmis to bring it on!.... seda enam et teadjamehest superviser on nädal eemal Malaisias oma perekonda külastamas ning kogu tiim teab, et nüüd on meie aeg särada ning näidata, et me suudame peale kahet nädalat teooriat ja vinget praktikat täiesti edukalt funktsioneerida ka ilma teadjameheta!
Ja kas ma mainisin, et me töötame neli päeva nädalas, 10 tunnised päevad, mis jätavas mulle endiselt ühe lisapäeva mu koolitööks?
Ja kas ma mainisin, et meie kõrgtehnoloogiline tuttuus kosmosejaam asub minu kodust 6 (loe KUUS!) km kaugusel????????
Show must go on!
PS!
Et elada üle kõik eelmine, pean ma tänama kõiki oma viimase 25 aasta kaasteelisi läbi oma töömehe elu, kõiki ettesattunud karme aegu, pikki töötunde, lõppematuid dilemmasid, unetuid öid, teadmata kogus soola söödud, kogu seda sitta, tatti, verd, higi ning solgitorusid, millega on nende aastate jooksul multimiljon korda silmitsi seistud. Ma tänan teid kõigi nende eelnimetatud õppetundide eest!
Ja eriliselt pean ma tänama (uskumatu, ent tõsi, et ma selleni jõuan!) oma salativabriku kaastöölisi ja spetsiaalselt oma ülemust Dinot (ma loomulikult panin tema kui soovitaja oma CV-sse), sest isegi kui ma ju kandideerisin ainult vabrikutöölise kohale, oli just Dino kirjeldus see, mille põhjas mind pandi lambist superviseri kohale!
Ja et küll küllale liiga ei tee, ootab meie kosmosejaama ees karm kvaliteediaudit, mille viib läbi rahvusvaheliselt tunnustatud audiitorfirma ja audiitoriks on sel puhul mees, kellega ma Coolibahs olen vähemalt puuda soola koos ära söönud (endine Coolibah müügijuht, kes alustas umbes aasta peale mind ja lahkus päeva pealt umbes aasta enne mind, just nii nagu Coolibahs on kombeks, segastel asjaoludel, solgitoru kaudu....) Minu ülemused olid selja peal, kui neile tetasin, et ma tean Stevenit väga hästi ja tema teab mind ja ma ei näe põhjust muretsemiseks!
Kommentaarid
Postita kommentaar