Nädal on kadunud ajalukku sekundiga. Nii tundub mulle täna, kui ma oma mõnusas, soojas ja pehmes voodis arvuti taga istun, meetrikõrguse piimavahuga capucchino öökapil.
Tegelikult oli see pikk sekund, see nädal..... Minule oli see 4 korda 14 tundi täis .........eeeehm.... 5-võistlust: lendamist, jooksmist, raskejõustikku, psühholoogiat ja matemaatikat.
Nädala alguses (teisipäeva hommikul, kuna esmaspäev oli ju teadagi kuninganna sünnipäevapidustuste egiidi all vaba päev!)) oli meil kena tootmisplaan seina peale üles riputatud. Istusin kell 6 hommikul kontoris ja tegin plaane, kuidas selle plaaniga hakkama saada.
Plaan kukkus hästi välja, kõik oli loogiliselt seotud ja tulevik kena, reede vaba ja puha.
Ent nagu ikka, plaanid on vaid paberil viseerimiseks, tegelikus elus kukub kõik hoopis teisiti välja ja kõik, mis saab untsu minna, ka läheb ja rohkemgi....
Meie plaanitud stahhanovlik kolmpäevak sai ava-akordina pika pausi, kus mitte midagi ei toimunud.
Meie hiinlastest vähemusgrupp saabus tööle, riietus ümber kosmonaudiks (ma muuseas võtsin aega, kui palju kestab riietumisprotseduur teel "reaktorisse"...... 8 min kui teed kõik täpselt nii, nagu ette kirjutatud.....) ja siis koondus ümber masina, mis pidi hakkama kohe kohe toodangut välja sülitama.
Ja nii nad seal seisid, käed rüppes.
Seda öeldes, toon ma võrdluseks meie kassi, kes õue tahtes istub tummas vaikuses välisukse taga, lootes, et kui ma ehk jõllitan seda ust piisavalt pikalt, võib see uks imeväel ise-enesest ühel heal päeval avaneda.....
Ent kui pere ei kuule isegi kõige haledamatki mjäud jõllitaja suust välja tulemas, siis ega me tema järele jookse enda jalgu rakku kah...
Täpselt samamoodi jõllitasid meie hiinlased tagasihoidlikult ent üksmeelselt juhtpulti hardas vaikuses ja ei tõstnud mingit alarmi.
Samal ajal aktiivsem osa ühiskonnast oli aga juba valmis nikerdanud kaks potitäit titesegu ning valmistanud ette pakkeliinid. Ainus asi, mis takistas tootmise alustamist oli see vaikiv grupp, kel ainsana oli olemas mingi ähmane teadmine, kuidas keedus potist purki saada....
Minu tõmblemine kahe poole vahel oli täiesti asjatu, sest mina ei mõista sõnagi hiina ja nemad sõnagi inglise keelt.... Kehakeel ja sõbralik õlapatsutus kahjuks kosmoselaevas ei aita lahendada tehnoloogilisi raskusi.
Kell 9 saabus lõpuks kontorisse meie insener, esimene inimene sel hommikul, kes oskas hiina keelt. Tegelikult veetsin ma temaga terve ülejäänud nädala käsikäes, sest kui see polnud just tehnoloogia, mis vajas putitamist, siis oli see tõlketeenus, mida me vajasime vahest isegi rohkem....
Kell 9.30 ilmus lõpuks esimene purk orbiidile..... Väidetavalt olla meie liini pakkevõimsus 12 000 purki vahetuses. Ent see tempo, millega need esimesed pääsukesed end liinil ilmutasid rääkisid hoopis teist lugu.... Teosammul hakkas karavan vaikselt liikuma.....
Minu suurejooneline ja hoogsa entusiasmiga kirjutatud plaan hakkas teosammul ka kokku varisema.
Kolmapäeva hommikul astusin ma suure bossi palge ette tegemaks kokkuvõtet eelmise päeva saavutustest.
Saavutanud polnud me just palju.... Minu suuremaks mureks oli päeva alustamine: kui iga päev võtab tootmise käivitamine 3 tundi, siis ma ei näe mingit mõtet üldse tootmisega edasi minna.... Ja tootmist me ei saa käivitada, kuna keeleprobleem on sellevõrra suur... Isegi kui on mingi tehniline probleem, tantsime me tummalt aurukatla ümber, kumbki pool teineteisest aru saamata....
Ning koitma hakkas ka teine probleem: hiinlaste grupp ei tööta mitte minutitki kauem, kui ettenähtud! Nimelt marssisid nad teisipäeva õhtul kell 5 töölt minema, jättes töö sekundi pealt pooleli, kuigi meil oli selle konkreetse toote lõpetamiseks jäänud vaid 40 purki täita ning ca 60 kotikest teha teisel liinil.....
Ja ma võiks välisuksel ju põlvili laskuda nende ette, inglise keeles anudes neil jääda 10 minutiks kauemaks, sellegipoolest ei saaks me sellegipoolest üksteisest aru....
Keeleprobleemist veel nii palju, et väidetavalt on need hiinlased kõik Austraalia püsielanikud, kõigil on majad, autod ja kohalikud juhiload.... Aru ma ei saa, mis nipiga, sest kuidas keeleoskamatu läbib näiteks inglisekeelse liikluseksami või täidab immigratsioonipaberid, jääb mulle veel senilahendamatuks mõistatuseks.....
Kolmapäeva ülejäänud päeva veetsin ma suures osas reaktoris, jälgides, mis tegelikult toimub ja mida inimesed seal õieti teevad. Üsna kiiresti sain ma aru, kui mannetu on meie tootmisprotokoll ja kuidas see ei toimi kohe mitte üldse! Hiinlased inglise keelt ei loe, ent meie paberitöö on kõik inglisekeelne ja nii nagu ma aru sain, ekraanilt nädalaks lahkunud teine superviser oli kunagi neile näpuga osutades näidanud dokumendil, kuhu "linnuke" maalida. Terve protokoll ise-enesest oli nii hale, et kui mina oleks audiitor, siis ma teeks selle pihuks ja põrmuks sekundiga. Esiteks ei olnud see täidetav, kuna üks ja sama lehekülg pidi täidetama umbes 3 erineva tööpositsiooni vahel, mis poleks ehk probleem, kui kõik need positsioonid ei asuks kolmel erineval korrusel.... (kas ma mainisn eelnevalt, et meie puhas tsoon ehk reaktor on KOLME korruseline roostevabast terasest monstrum?????) ja teiseks oli neis nii palju mittevajalikku informatsiooni, mis ajaks segadusse isegi inglise keelt oskaja.
Palju aega ei kulunud ka aru saamaks, miks meie purgiliin töötab teosammul: (väidetavalt) täisautomaatse liini nõrgimaks ahelaks on inimene.... Tuli välja, et iga purk liinil kaalutakse käsitsi.
See tähendab seda, et neiu haarab paremalt purgi liinilt, asetab selle kaalule, kühveldab kühvlikesega pulbrit juurde või kahmab vähemaks, saavutamaks 902 grammi ja siis astub meetrikese vasakule ning asetab purgi tagasi liinile.... Ja et mitte liiga palju edasitagasi pendeldada, täidab ta lauakese kaalutud purgikestega ning kahmab need siis kolmekaupa, teeb oma meetrise sammu vasakule ja paneb need liinile..... Tule taevas appi!!!!!! Sellise käsitöömeisterlikkuse peale jääb ainult küsida, et milleks meile üldse selline kaasaegne tehnoloogiline liin?????????
Meie insener teatas mulle, et tegelikult on kaalud olemas ka liinil, ent need miskipärast kaaluvad valesti ja tal pole võimalust neid korda teha, kuna hiinlased pole endiselt saatnud veel kaalude seadistamise ja kalibreerimise juhendit.... Reedeks oli õnneks see juhend tigupostiga saabunud ja meie inseneril seisab ees nädalavahetus reaktoris püüdes need kaalud lõpuks ometi tööle saada!
Kogu selle tohuvabohu vahel oli mul vaja hoida pulss pakkeliinidel, valmistada ette ja sulgeda tootmisprotokollid, sest 4 päevaga me valmistasime 6 erinevat toodet 2 erinevasse pakendisse ja uskumatu kuid tõsi, suutsime hoida töös korraga kahte liini. Kahe liini elus hoidmiseks vajasime me aga lisakäsi ja nii tuli mul tegeleda ka kolme uue töölisega, kes kõik olid erinevad persoonid (passiivne hindu, (üli)aktivist-poliitkommentaatorist türklane, teadjanaisest nobenäpp hindu). Ja siis hammustasin ma hommikusöögiks pea otsast meie hindust laomehel, pannes ta paika, kui ta hakkas mulle ütlema, kuidas ma peaksin TEMA elu mugavamaks tegema.
Sel nädalal sain ma ka aru, et need 4 naist, kellega me koos 26. mail alustasime on kolme nädalaga kujunenud ettevõtte raudvaraks, võttes vastu iga väljakutse ja pidades vastu pikad tunnid, pooled neist teadmatuses (ootes ja lootes, et hiinlaset grupp suudab taas masinad käivitada!)... Selle teadmatu ooteaja sees on nad töötanud välja kena ja isetoimiva süsteemi, mis hoiab korras pakketsehhi, valmistab ette kaste ja karpe, abistab teisi maapealseid teenindavaid lülisid ning on valmis ümberorienteeruma sekundi pealt, kui olukord nõuab. Ja kogu see teater toimub mõnusa huumori tähe all ilma teineteise kõrisid läbi närimata.
Nädala lõpuks saime ka aru, et meil on lõpuks olemas oma TEST uustulnukatele: kotikeste pakkeliin. Kõik saabuvad uued näod on väidetavalt oma ala spetsialistid ja toiduainetetööstuse veterianid. Kui mina tutvustan neile tööd sellel liinil ja hoiatan ette, et see on tapjaliin, siis mitte keegi pole seda tõeks pidanud, vähemalt mitte enne, kui nad pole maitset suhu saanud.
Kogu ilu algab nende teravaservaliste karbikeste voltimisega.... ja lõpeb, kui sul tuleb 45 minuti jooksul pakkida 1000 kotikest igaüks ÕIGET PIDI individuaalsesse karbikesse, mis tuleb sulgeda KORRALIKULT ja asetada printimis liinile ÕIGET PIDI! Kogu selleks tegevuseks on sul keskeltläbi aega 2.2 sekundit.....
Kolmest tulijast sel nädalal kaks testi ei läbinud..... Türklasest mehe saatsime me hoopis tegema aluseid, lootes et ehk 6 kg kastid sel korral meest ei tapa (testliin tappis ta edukalt) ..... Ja passiivse hindu komandeerisin ma hoopis reaktorisse abistama käsitöömeistrist kaalujaneiut, kus ta siis passiivsena seisab liini servas ja tühjusega pilgus asetab kaalutud purke liinile.....
Eile õhtul, kui lasin meeskonnal võtta vabalt ja minna koju nädalalõppu veetma, olime me teinud rohkem, kui keegi üldse oskas ootada. Ei boss ega ka insener lootnud isegi poolt plaani tehtud, arvestades kõiki takistusi, millega me silmitsi seisime.... Tegelikkuses oli aga nii, et kell 5 lõpetasime me tootmise, olles teinud kõik 6 erinevat toodet 2 erinevasse pakendisse, ainult et viimase toote viimased 1000 purki jäid ootama täitmist teisipäeva hommikuks. Minu arvestuste kohaselt võtab see kaks tundi, juhul kui me endiselt harrastame käsitöölise-automaatliini kombinatsiooni. Ent kui meil veab ning meie tarkpeast insenerihakatis on kaalud saanud toimima, peaks see kogus purgikesi läbima liini alla tunni......
Uuel nädalal peaks olema tagasi ka meie teine superviser, mis lahendab ka meie keeleprobleemi ja ilmselt ka minu pikad päevad, sest kõigi eelduste kohaselt saan ma alustada kell 9 hommikul oma pakkeliini naiskonnaga, nii nagu ette nähtud. Aeg näitab!
Tagasi tulles hiinlaste juurde hakkan ma mõtlema, et lisaks meie kassile, on neil ka väga palju ühist eestlastega: tundub et mõlemad rahvused tunnevad end mugavalt, istudes eba-pärlikarbina kõhtupidi ojapõhjas kinni ning ootavad ja vaatavad. Ning nõnda sajandeid.....
PS! Samad tänusõnad samadele gruppidele mainitud minu üle-eelmises kirjutises.
PPS! Kõik kommentaarid, mis tunduvad rassistlikud või eelarvamuslikud, on põhinenud minu ja ainult minu vaatlusandmetel ja pole kuidagi seotud mingi ametliku arvamusega!
Tegelikult oli see pikk sekund, see nädal..... Minule oli see 4 korda 14 tundi täis .........eeeehm.... 5-võistlust: lendamist, jooksmist, raskejõustikku, psühholoogiat ja matemaatikat.
Nädala alguses (teisipäeva hommikul, kuna esmaspäev oli ju teadagi kuninganna sünnipäevapidustuste egiidi all vaba päev!)) oli meil kena tootmisplaan seina peale üles riputatud. Istusin kell 6 hommikul kontoris ja tegin plaane, kuidas selle plaaniga hakkama saada.
Plaan kukkus hästi välja, kõik oli loogiliselt seotud ja tulevik kena, reede vaba ja puha.
Ent nagu ikka, plaanid on vaid paberil viseerimiseks, tegelikus elus kukub kõik hoopis teisiti välja ja kõik, mis saab untsu minna, ka läheb ja rohkemgi....
Meie plaanitud stahhanovlik kolmpäevak sai ava-akordina pika pausi, kus mitte midagi ei toimunud.
Meie hiinlastest vähemusgrupp saabus tööle, riietus ümber kosmonaudiks (ma muuseas võtsin aega, kui palju kestab riietumisprotseduur teel "reaktorisse"...... 8 min kui teed kõik täpselt nii, nagu ette kirjutatud.....) ja siis koondus ümber masina, mis pidi hakkama kohe kohe toodangut välja sülitama.
Ja nii nad seal seisid, käed rüppes.
Seda öeldes, toon ma võrdluseks meie kassi, kes õue tahtes istub tummas vaikuses välisukse taga, lootes, et kui ma ehk jõllitan seda ust piisavalt pikalt, võib see uks imeväel ise-enesest ühel heal päeval avaneda.....
Ent kui pere ei kuule isegi kõige haledamatki mjäud jõllitaja suust välja tulemas, siis ega me tema järele jookse enda jalgu rakku kah...
Täpselt samamoodi jõllitasid meie hiinlased tagasihoidlikult ent üksmeelselt juhtpulti hardas vaikuses ja ei tõstnud mingit alarmi.
Samal ajal aktiivsem osa ühiskonnast oli aga juba valmis nikerdanud kaks potitäit titesegu ning valmistanud ette pakkeliinid. Ainus asi, mis takistas tootmise alustamist oli see vaikiv grupp, kel ainsana oli olemas mingi ähmane teadmine, kuidas keedus potist purki saada....
Minu tõmblemine kahe poole vahel oli täiesti asjatu, sest mina ei mõista sõnagi hiina ja nemad sõnagi inglise keelt.... Kehakeel ja sõbralik õlapatsutus kahjuks kosmoselaevas ei aita lahendada tehnoloogilisi raskusi.
Kell 9 saabus lõpuks kontorisse meie insener, esimene inimene sel hommikul, kes oskas hiina keelt. Tegelikult veetsin ma temaga terve ülejäänud nädala käsikäes, sest kui see polnud just tehnoloogia, mis vajas putitamist, siis oli see tõlketeenus, mida me vajasime vahest isegi rohkem....
Kell 9.30 ilmus lõpuks esimene purk orbiidile..... Väidetavalt olla meie liini pakkevõimsus 12 000 purki vahetuses. Ent see tempo, millega need esimesed pääsukesed end liinil ilmutasid rääkisid hoopis teist lugu.... Teosammul hakkas karavan vaikselt liikuma.....
Minu suurejooneline ja hoogsa entusiasmiga kirjutatud plaan hakkas teosammul ka kokku varisema.
Kolmapäeva hommikul astusin ma suure bossi palge ette tegemaks kokkuvõtet eelmise päeva saavutustest.
Saavutanud polnud me just palju.... Minu suuremaks mureks oli päeva alustamine: kui iga päev võtab tootmise käivitamine 3 tundi, siis ma ei näe mingit mõtet üldse tootmisega edasi minna.... Ja tootmist me ei saa käivitada, kuna keeleprobleem on sellevõrra suur... Isegi kui on mingi tehniline probleem, tantsime me tummalt aurukatla ümber, kumbki pool teineteisest aru saamata....
Ning koitma hakkas ka teine probleem: hiinlaste grupp ei tööta mitte minutitki kauem, kui ettenähtud! Nimelt marssisid nad teisipäeva õhtul kell 5 töölt minema, jättes töö sekundi pealt pooleli, kuigi meil oli selle konkreetse toote lõpetamiseks jäänud vaid 40 purki täita ning ca 60 kotikest teha teisel liinil.....
Ja ma võiks välisuksel ju põlvili laskuda nende ette, inglise keeles anudes neil jääda 10 minutiks kauemaks, sellegipoolest ei saaks me sellegipoolest üksteisest aru....
Keeleprobleemist veel nii palju, et väidetavalt on need hiinlased kõik Austraalia püsielanikud, kõigil on majad, autod ja kohalikud juhiload.... Aru ma ei saa, mis nipiga, sest kuidas keeleoskamatu läbib näiteks inglisekeelse liikluseksami või täidab immigratsioonipaberid, jääb mulle veel senilahendamatuks mõistatuseks.....
Kolmapäeva ülejäänud päeva veetsin ma suures osas reaktoris, jälgides, mis tegelikult toimub ja mida inimesed seal õieti teevad. Üsna kiiresti sain ma aru, kui mannetu on meie tootmisprotokoll ja kuidas see ei toimi kohe mitte üldse! Hiinlased inglise keelt ei loe, ent meie paberitöö on kõik inglisekeelne ja nii nagu ma aru sain, ekraanilt nädalaks lahkunud teine superviser oli kunagi neile näpuga osutades näidanud dokumendil, kuhu "linnuke" maalida. Terve protokoll ise-enesest oli nii hale, et kui mina oleks audiitor, siis ma teeks selle pihuks ja põrmuks sekundiga. Esiteks ei olnud see täidetav, kuna üks ja sama lehekülg pidi täidetama umbes 3 erineva tööpositsiooni vahel, mis poleks ehk probleem, kui kõik need positsioonid ei asuks kolmel erineval korrusel.... (kas ma mainisn eelnevalt, et meie puhas tsoon ehk reaktor on KOLME korruseline roostevabast terasest monstrum?????) ja teiseks oli neis nii palju mittevajalikku informatsiooni, mis ajaks segadusse isegi inglise keelt oskaja.
Palju aega ei kulunud ka aru saamaks, miks meie purgiliin töötab teosammul: (väidetavalt) täisautomaatse liini nõrgimaks ahelaks on inimene.... Tuli välja, et iga purk liinil kaalutakse käsitsi.
See tähendab seda, et neiu haarab paremalt purgi liinilt, asetab selle kaalule, kühveldab kühvlikesega pulbrit juurde või kahmab vähemaks, saavutamaks 902 grammi ja siis astub meetrikese vasakule ning asetab purgi tagasi liinile.... Ja et mitte liiga palju edasitagasi pendeldada, täidab ta lauakese kaalutud purgikestega ning kahmab need siis kolmekaupa, teeb oma meetrise sammu vasakule ja paneb need liinile..... Tule taevas appi!!!!!! Sellise käsitöömeisterlikkuse peale jääb ainult küsida, et milleks meile üldse selline kaasaegne tehnoloogiline liin?????????
Meie insener teatas mulle, et tegelikult on kaalud olemas ka liinil, ent need miskipärast kaaluvad valesti ja tal pole võimalust neid korda teha, kuna hiinlased pole endiselt saatnud veel kaalude seadistamise ja kalibreerimise juhendit.... Reedeks oli õnneks see juhend tigupostiga saabunud ja meie inseneril seisab ees nädalavahetus reaktoris püüdes need kaalud lõpuks ometi tööle saada!
Kogu selle tohuvabohu vahel oli mul vaja hoida pulss pakkeliinidel, valmistada ette ja sulgeda tootmisprotokollid, sest 4 päevaga me valmistasime 6 erinevat toodet 2 erinevasse pakendisse ja uskumatu kuid tõsi, suutsime hoida töös korraga kahte liini. Kahe liini elus hoidmiseks vajasime me aga lisakäsi ja nii tuli mul tegeleda ka kolme uue töölisega, kes kõik olid erinevad persoonid (passiivne hindu, (üli)aktivist-poliitkommentaatorist türklane, teadjanaisest nobenäpp hindu). Ja siis hammustasin ma hommikusöögiks pea otsast meie hindust laomehel, pannes ta paika, kui ta hakkas mulle ütlema, kuidas ma peaksin TEMA elu mugavamaks tegema.
Sel nädalal sain ma ka aru, et need 4 naist, kellega me koos 26. mail alustasime on kolme nädalaga kujunenud ettevõtte raudvaraks, võttes vastu iga väljakutse ja pidades vastu pikad tunnid, pooled neist teadmatuses (ootes ja lootes, et hiinlaset grupp suudab taas masinad käivitada!)... Selle teadmatu ooteaja sees on nad töötanud välja kena ja isetoimiva süsteemi, mis hoiab korras pakketsehhi, valmistab ette kaste ja karpe, abistab teisi maapealseid teenindavaid lülisid ning on valmis ümberorienteeruma sekundi pealt, kui olukord nõuab. Ja kogu see teater toimub mõnusa huumori tähe all ilma teineteise kõrisid läbi närimata.
Nädala lõpuks saime ka aru, et meil on lõpuks olemas oma TEST uustulnukatele: kotikeste pakkeliin. Kõik saabuvad uued näod on väidetavalt oma ala spetsialistid ja toiduainetetööstuse veterianid. Kui mina tutvustan neile tööd sellel liinil ja hoiatan ette, et see on tapjaliin, siis mitte keegi pole seda tõeks pidanud, vähemalt mitte enne, kui nad pole maitset suhu saanud.
Kogu ilu algab nende teravaservaliste karbikeste voltimisega.... ja lõpeb, kui sul tuleb 45 minuti jooksul pakkida 1000 kotikest igaüks ÕIGET PIDI individuaalsesse karbikesse, mis tuleb sulgeda KORRALIKULT ja asetada printimis liinile ÕIGET PIDI! Kogu selleks tegevuseks on sul keskeltläbi aega 2.2 sekundit.....
Kolmest tulijast sel nädalal kaks testi ei läbinud..... Türklasest mehe saatsime me hoopis tegema aluseid, lootes et ehk 6 kg kastid sel korral meest ei tapa (testliin tappis ta edukalt) ..... Ja passiivse hindu komandeerisin ma hoopis reaktorisse abistama käsitöömeistrist kaalujaneiut, kus ta siis passiivsena seisab liini servas ja tühjusega pilgus asetab kaalutud purke liinile.....
Eile õhtul, kui lasin meeskonnal võtta vabalt ja minna koju nädalalõppu veetma, olime me teinud rohkem, kui keegi üldse oskas ootada. Ei boss ega ka insener lootnud isegi poolt plaani tehtud, arvestades kõiki takistusi, millega me silmitsi seisime.... Tegelikkuses oli aga nii, et kell 5 lõpetasime me tootmise, olles teinud kõik 6 erinevat toodet 2 erinevasse pakendisse, ainult et viimase toote viimased 1000 purki jäid ootama täitmist teisipäeva hommikuks. Minu arvestuste kohaselt võtab see kaks tundi, juhul kui me endiselt harrastame käsitöölise-automaatliini kombinatsiooni. Ent kui meil veab ning meie tarkpeast insenerihakatis on kaalud saanud toimima, peaks see kogus purgikesi läbima liini alla tunni......
Uuel nädalal peaks olema tagasi ka meie teine superviser, mis lahendab ka meie keeleprobleemi ja ilmselt ka minu pikad päevad, sest kõigi eelduste kohaselt saan ma alustada kell 9 hommikul oma pakkeliini naiskonnaga, nii nagu ette nähtud. Aeg näitab!
Tagasi tulles hiinlaste juurde hakkan ma mõtlema, et lisaks meie kassile, on neil ka väga palju ühist eestlastega: tundub et mõlemad rahvused tunnevad end mugavalt, istudes eba-pärlikarbina kõhtupidi ojapõhjas kinni ning ootavad ja vaatavad. Ning nõnda sajandeid.....
PS! Samad tänusõnad samadele gruppidele mainitud minu üle-eelmises kirjutises.
PPS! Kõik kommentaarid, mis tunduvad rassistlikud või eelarvamuslikud, on põhinenud minu ja ainult minu vaatlusandmetel ja pole kuidagi seotud mingi ametliku arvamusega!
Kommentaarid
Postita kommentaar