Nagu meie enda looma-aiast polnud vähe, oskasin omale õlule võtta täiendavad loomakarjataja kohustused.
Nagu teada, pesitseb meist üle aia kaks koera. Erinevalt algusest, kus naabrite aias sebis ringi kuni 5 koera, on viimase poole aastaga olukord stabiliseerinud ja nüüd rahmeldab neil seal ringi ainult kaks tegelast, kellega meie huskydel on kogu aeg mingi omad asjad ajada, a la kord husky nina aia-august läbi surutud või siis vastutervituseks puudli vunts aia vahelt lehvimas....
Eelmisel nädalal aga saabus meie õuele paanikahoos olev naabrinaine, kes palus abi.
Naaber-maja jagab kaks inimest, austraallasest Toby ja lõunaaafriklanna Kath. Omavahel nad suhtes pole, ainult jagavad üürimaksmist kahe peale. Toby on selline uimane unistaja, pea pilvedes algkooliõpetaja, Kath on selle eest sama jutukas, nagu ta eestlannast naabrinaine. Lisaks temperamendile liidab neid kahte erinevas vanusegrupis olevat naist armastus loomade vastu....
Toby oli läinud ära Thaimaale puhkama ning oskas oma uimase peaga temale omaselt avastada alles teel koju lennujaamas, et oh, lennupilet on tegelikult nädal hilisemaks ostetud.... Seega, jäi ta Thaimaad nautima veel nädalaks. Ent samal ajal Kath pidi lendama Lõuna Aafrikasse oma venna pulma ja nüüd sekkus mängu paanika: Toby pidi selle aja sees, kui Kath ära on, pidama hoolt ta kahe koera eest.....
Kui Kath seda meile seletas, polnud meil midagi muud ta rahustuseks öelda, et ära nüüd erutu, kõik saab olema ok ja koerad kantseldatud.....
Seega oleme nüüd meie Karinaga nädal aega jalgadele valu andnud ja päevas kaks korda naabermajja põiganud looma-aia eest hoolt kandma.
Meile see amet kohe päris meeldib!
Roxy, va bulldog, haakus kohe Karina sappa.
Puudel, va Bundy, oli sekundipealt minu "laps"!
Tegelikult on tegu äärmiselt armastusväärsete ja hästi käituvate koertega, arvestades, et me kaks olime kui tulnukad Kuult, kellega neil siiani mingit sidet pole olnud.
Mõlemad koerad olid hullumas rõõmust, kui me neile ukse avasime ja nad tuppa lasksime!!!!! Puudel lendas tuulispasana üle meie ja buldog keerles kohapeal vurrkannina ja meie olime lihtsalt vaimustuses..... Samal ajal aga oli kahes aia-augus kaks huskynina ettevaatlikult olukorda uurimas....
Meie ülesanne on hommikul koerad nende pesast pesuruumis välja lasta pissile, sööta ja siis jätta taga-aeda terveks päevaks. Õhtul toimub vastupidine liikumine, koerad tuppa, sööta, mängida ja siis panna nad ööks nende matile magama.
Asja rõõm on see, et minu jaoks on see nagu kiirtee tagasi minevikku, sest Bundy on täpselt minu kalli puudli copy-paste! Ainult et halli kasuka asemel tuleb mul sedapuhku harjata valget, ent kõik muu on täpselt sama: jalutama minnes mina jalutan, puudel hüppab kummipallina kaasa ja tõstab jalga iga iga asja vastu, mis seisab (rohututt, aianurk, puu jne jne). Söök pole oluline, kallistused ja musid on olulised. Harjamine ei meeldi, ent kunamatahanollailuspoiss, siis Bundy elab selle kenasti üle (Kath muuseas kirjutas mulle emailis, et ta pole kunagi ise harjanud Bundyt vaid alati vedanud ta koertejuuksurisse.... et nüüd olla tal midagi õppida!!!!).
Roxy on aga täielikult sülekoerake ja memmekast tütarlaps, vaatamata tema suht hirmutavale välimusele!!!!! Muidugimõista on ta õgard. Seega peame me söötma koeri lahus: sel ajal kui buldog kugistab oma eine alla kolme sekundiga, valib puudel omast kopsikust ühe krõbuski ja läheb siis seda krõbistama eemale vaiba peale.... ja nii umbes 50 korda LOL.... samal ajal buldog aga istub klaasukse taga ja jõllitab ust, lootes, et äkki ühel päeval avaneb see iseenesest ja tagab prii pääsu puudli mollis olevale söögile...
Roxyt jalutama viia pole soovitav ja ta eriti ei tahagi, sest ta puusad on haigevõitu ja ees ootamas operatsioonilaud, kui Kath naaseb!
Täna hommikul aga üllatasin oma peret ja looma-aeda, jalutades eesuksest sisse Bundy rõõmsalt rihma otsas karglemas.
Mishka ilu-uni diivanil oli kui noaga lõigatud. Mika koondas kogu oma mure- ja frustratsioonikortsud pealaele kokku, nii nagu ta alati teeb, kui Grandpuss tema vaatevälja marsib. Kui ma asetasin Bundy voodisse, siis ta oli väga rõõmus leides sealt ees Antonio, ent.... mitte nii enesekindel, kui avastas, et peremehe selja taga oli ka Grandpuss....
Kokkuvõtvalt käitus kõige väärikamalt kass! Tema elukvaliteeti ja eksistentsi ei kõigutanud see valge tuust mitte põrmugi, ent huskyde kaardimajake oli küll kokkuvarisemise äärel: kuigi mõlemad vapustatud ja jalgadel tudisevad huskyd olid uudishimulikud ning ei näidanud üles mingit agressivsust, oli siiski aimata, et kolmas koer meie looma-aias oleks äärmiselt solvav kahele, vähemalt esialgu.... sest siis tuleks ju töötada komandiku võrra rohkem saavutamaks inimeste tähelepanu!
Nad lollid ei taba ju, et armastuse suurus oma loomade vastu ei sõltu loomade arvust, vaid kõik saavad võrdselt koheldud piiramatu armastuse tingimustes!
Homme aga tulevat Toby tagasi, seega pean oma ohjas üle andma.
Ent teate mis? Ma tegelikult ei tahakski neid üle anda, sest nende kahe tegelase eest hoolitsemine on olnud lust ja rõõm, nii loomulik ja kerge.... Ent samas, ma usun, et see noormees ei tahaks, et kaks korda päevas ründaks maja emotisonaalne kahenaisetiim, kes koertega võrdselt ent täpiks tormavad...
Võibolla aga luban endale korra nädalas tunni Bundyga, viies ta pikale jalutuskäigule ja sugedes ta kasuka ning kes teab, koostöös huvi-ilmutavate huskydega liita nad tasapisi sõbralikuks grupiks?
Ja muidugi lahenes ka nüüdseks see müsteerium, mis on jäänud õhku rippuma: mis toimus siis taga-aias septembris eelmine aasta???? Tegu oli täpselt sama-suguse heatahtliku aitamise operatsiooniga, kus Kath hoolitses kellegi teise kolme koera eest, ainsa vahega, et need kolm kera toodi hoiule meie naaberaeda.....
Iga müsteerium laheneb kord.
Ent minu armastus loomade vastu ei saa iial otsa. ... oh kõikvõimsam, tee nii, et seda jätkuks ka inimrassile....
Nagu teada, pesitseb meist üle aia kaks koera. Erinevalt algusest, kus naabrite aias sebis ringi kuni 5 koera, on viimase poole aastaga olukord stabiliseerinud ja nüüd rahmeldab neil seal ringi ainult kaks tegelast, kellega meie huskydel on kogu aeg mingi omad asjad ajada, a la kord husky nina aia-august läbi surutud või siis vastutervituseks puudli vunts aia vahelt lehvimas....
Eelmisel nädalal aga saabus meie õuele paanikahoos olev naabrinaine, kes palus abi.
Naaber-maja jagab kaks inimest, austraallasest Toby ja lõunaaafriklanna Kath. Omavahel nad suhtes pole, ainult jagavad üürimaksmist kahe peale. Toby on selline uimane unistaja, pea pilvedes algkooliõpetaja, Kath on selle eest sama jutukas, nagu ta eestlannast naabrinaine. Lisaks temperamendile liidab neid kahte erinevas vanusegrupis olevat naist armastus loomade vastu....
Toby oli läinud ära Thaimaale puhkama ning oskas oma uimase peaga temale omaselt avastada alles teel koju lennujaamas, et oh, lennupilet on tegelikult nädal hilisemaks ostetud.... Seega, jäi ta Thaimaad nautima veel nädalaks. Ent samal ajal Kath pidi lendama Lõuna Aafrikasse oma venna pulma ja nüüd sekkus mängu paanika: Toby pidi selle aja sees, kui Kath ära on, pidama hoolt ta kahe koera eest.....
Kui Kath seda meile seletas, polnud meil midagi muud ta rahustuseks öelda, et ära nüüd erutu, kõik saab olema ok ja koerad kantseldatud.....
Seega oleme nüüd meie Karinaga nädal aega jalgadele valu andnud ja päevas kaks korda naabermajja põiganud looma-aia eest hoolt kandma.
Meile see amet kohe päris meeldib!
Roxy, va bulldog, haakus kohe Karina sappa.
Puudel, va Bundy, oli sekundipealt minu "laps"!
Tegelikult on tegu äärmiselt armastusväärsete ja hästi käituvate koertega, arvestades, et me kaks olime kui tulnukad Kuult, kellega neil siiani mingit sidet pole olnud.
Mõlemad koerad olid hullumas rõõmust, kui me neile ukse avasime ja nad tuppa lasksime!!!!! Puudel lendas tuulispasana üle meie ja buldog keerles kohapeal vurrkannina ja meie olime lihtsalt vaimustuses..... Samal ajal aga oli kahes aia-augus kaks huskynina ettevaatlikult olukorda uurimas....
Meie ülesanne on hommikul koerad nende pesast pesuruumis välja lasta pissile, sööta ja siis jätta taga-aeda terveks päevaks. Õhtul toimub vastupidine liikumine, koerad tuppa, sööta, mängida ja siis panna nad ööks nende matile magama.
Asja rõõm on see, et minu jaoks on see nagu kiirtee tagasi minevikku, sest Bundy on täpselt minu kalli puudli copy-paste! Ainult et halli kasuka asemel tuleb mul sedapuhku harjata valget, ent kõik muu on täpselt sama: jalutama minnes mina jalutan, puudel hüppab kummipallina kaasa ja tõstab jalga iga iga asja vastu, mis seisab (rohututt, aianurk, puu jne jne). Söök pole oluline, kallistused ja musid on olulised. Harjamine ei meeldi, ent kunamatahanollailuspoiss, siis Bundy elab selle kenasti üle (Kath muuseas kirjutas mulle emailis, et ta pole kunagi ise harjanud Bundyt vaid alati vedanud ta koertejuuksurisse.... et nüüd olla tal midagi õppida!!!!).
Roxy on aga täielikult sülekoerake ja memmekast tütarlaps, vaatamata tema suht hirmutavale välimusele!!!!! Muidugimõista on ta õgard. Seega peame me söötma koeri lahus: sel ajal kui buldog kugistab oma eine alla kolme sekundiga, valib puudel omast kopsikust ühe krõbuski ja läheb siis seda krõbistama eemale vaiba peale.... ja nii umbes 50 korda LOL.... samal ajal buldog aga istub klaasukse taga ja jõllitab ust, lootes, et äkki ühel päeval avaneb see iseenesest ja tagab prii pääsu puudli mollis olevale söögile...
Roxyt jalutama viia pole soovitav ja ta eriti ei tahagi, sest ta puusad on haigevõitu ja ees ootamas operatsioonilaud, kui Kath naaseb!
Täna hommikul aga üllatasin oma peret ja looma-aeda, jalutades eesuksest sisse Bundy rõõmsalt rihma otsas karglemas.
Mishka ilu-uni diivanil oli kui noaga lõigatud. Mika koondas kogu oma mure- ja frustratsioonikortsud pealaele kokku, nii nagu ta alati teeb, kui Grandpuss tema vaatevälja marsib. Kui ma asetasin Bundy voodisse, siis ta oli väga rõõmus leides sealt ees Antonio, ent.... mitte nii enesekindel, kui avastas, et peremehe selja taga oli ka Grandpuss....
Kokkuvõtvalt käitus kõige väärikamalt kass! Tema elukvaliteeti ja eksistentsi ei kõigutanud see valge tuust mitte põrmugi, ent huskyde kaardimajake oli küll kokkuvarisemise äärel: kuigi mõlemad vapustatud ja jalgadel tudisevad huskyd olid uudishimulikud ning ei näidanud üles mingit agressivsust, oli siiski aimata, et kolmas koer meie looma-aias oleks äärmiselt solvav kahele, vähemalt esialgu.... sest siis tuleks ju töötada komandiku võrra rohkem saavutamaks inimeste tähelepanu!
Nad lollid ei taba ju, et armastuse suurus oma loomade vastu ei sõltu loomade arvust, vaid kõik saavad võrdselt koheldud piiramatu armastuse tingimustes!
Homme aga tulevat Toby tagasi, seega pean oma ohjas üle andma.
Ent teate mis? Ma tegelikult ei tahakski neid üle anda, sest nende kahe tegelase eest hoolitsemine on olnud lust ja rõõm, nii loomulik ja kerge.... Ent samas, ma usun, et see noormees ei tahaks, et kaks korda päevas ründaks maja emotisonaalne kahenaisetiim, kes koertega võrdselt ent täpiks tormavad...
Võibolla aga luban endale korra nädalas tunni Bundyga, viies ta pikale jalutuskäigule ja sugedes ta kasuka ning kes teab, koostöös huvi-ilmutavate huskydega liita nad tasapisi sõbralikuks grupiks?
Ja muidugi lahenes ka nüüdseks see müsteerium, mis on jäänud õhku rippuma: mis toimus siis taga-aias septembris eelmine aasta???? Tegu oli täpselt sama-suguse heatahtliku aitamise operatsiooniga, kus Kath hoolitses kellegi teise kolme koera eest, ainsa vahega, et need kolm kera toodi hoiule meie naaberaeda.....
Iga müsteerium laheneb kord.
Ent minu armastus loomade vastu ei saa iial otsa. ... oh kõikvõimsam, tee nii, et seda jätkuks ka inimrassile....
Kommentaarid
Postita kommentaar