Nendele, kes pole midagi kuulnud koerast nimega Hatchi, long story cut short... see on koer kes valvas10 aastat truult raudteejaamas, oodates oma omanikku koju tulemas, täpselt nii, nagu kõik need aastad enne professori saatuslikku infarkti.
Pole vist vaja mainidagi, et nädal tagasi filmi vaadates meie pere istus kõik üksteise otsast kuhjas ja lasi silmaveel voolata ning ninadel luriseda. Pisaraid ei saanud ära pühkida, kuna käed olid sõlmsoengus ümber huskyde ja mida edasi film arenes, seda kõvemini käed karvastel sõpradel ümbert kinni hoidsid.
Silmad punaseks ja paiste nutenud, pidime me ikkagi argipäevaga edasi minema, sest saime ju aru, et tegu oli Hollywoody toodanguga, mis manipuleeris meiega täpselt nii, nagu ette nähtud.
Ent sel nädalavahetusel on asjad teisiti...
Karina läks eile üle hulga aja oma ema külastama. Õhtul kodus oli vaikne ja hubane, koerad ka tubased... Ent miski oli mäda. Mika on alati ülienergiline ja/või süsteemselt ahistab igaühte, kes vannitoas: pendeldades edasi-tagasi, joostes puupeaga vastu ust seda kolksuga avades; hüpates sülle sellele, kes troonil istub; sakutab hommikumantlisabast seda, kes hambaid peseb; varastab ära saunalinad; parematel päevadel laotab laiali rulli pehmet paberit, mida siis nätsutama asub; togib oma koonuga dushi all olijat; nuusutab hoolikalt üle igaühe, kes dushi alt välja astub jne jne jne. Eile aga lamas koer oma matil, kerasse tõmbunud, silm tühi ja nägu elutu. Hakkasime juba vaikselt muret tundma... Antonio küsis, et mis nad sõid, mina vastasin, et nagu harilikult, koeravorsti ja krõbuskeid ja et koerad sõid isuga ja nagu alati, vahetasid keset söömist kausse....
Häirekella lõi lööma, kui Mika isegi Grandpussi peale ei reageerinud. Tavaliselt, kui kass astub köögi uksest sisse, Mika silmad koonduvad pilkumatuks kassile ning muidu sile otsaesine tõmbub kipra kahe ekstrakikkis kõrva vahele, mis ei jäta just palju ruumi kujutelmale, kui palju peavalu seekuradipuhvpüks huskile valmistab...
Mingil hetkel käisin ma välja oletuse, et äkki igatseb Karinat?????
Helistasime lapsele. Lasime siis lapsel talle omaselt reipalt Mikat hüüda ja ime sai sündima: koer ärkas elule tagasi murdosa sekundiga!!!!!!!
Me kahjuks ei saanud last öö otsa lasta telefonis hõikuda, seega peale telefonikõne lõppu vajus koer põrandale maha, tõmbus uuesti kerra ja sulgus enesesse.... Avasime Karina toa ukse, isekeskis arutades, et mis siis, kui lähebki Karina voodisse magama... peaasi, et koer leiaks lohutust.
Õhtu ja öö edenedes ei muutnud mitte midagi, ainult Mika vahetas kohti, magades küll Karina voodi ees (nagu tavaliselt!) või siis Karina toa ukse all.... mitte kordagi siiski voodis......
Täna hommikul keeldus koer isegi munast.... (Husky ja keeldub söögist, seda pole enne nähtud!)
Kui viisin Mika jalutama, koer loivas vaevaliselt järel, tühja silmaga. Kole kohe vaadata.....
Kodu tagasi, proovisin Mika lemmikmängu: aiandust!
Minu vähenõudlikus ja taimevaba taga-aias pole just palju teha, ent alati, kui ma midagi toimetan, siis on Mika platsis. Ja minu rahustuseks toimis see ka täna ning vana hea Mika Ville Vallaton ärkas elule tagasi!
Kõik umbrohi aiakärust sai välja kougitud ning laiali laotatud, reha teise aianurka tiritud, koer istus põlvematil, millel pidanuks mina põlvitama, igale poole, kuhu käe pistsin, ootas ees koerakoon, ja kui urvakil kuskilt midagi välja koukisin, siis pidin seda tegema ümber või üle koera. Lisaks kõik need peidetud aarded, sest Mika on hästi ettevalmistatud tuumatalveks:seisin silmitsi kahe komplekti opossumijäänustega, millele ma oma kaevetegevusega ohtlikult lähedale sattusin (ptüi ptüi Mika, täna ei mingeid musisid!). Ja rääkimata sellest, et kui kaevan, siis husky kaevab kõik üle, sest mis inimolen teab kaevamisest??????
Mina kogusin kõik roikad lõkke-asemele kokku. Mika laotas need tagasi laiali. Mina korjasin kõik Mika mänguasjad (kaks karvast mängueeslit, jupike köit, umber 7 palli ja Katre poolt saadetud husky) ilusti kokku trepi kõrvale, Mika kandis hoolt, et need kõik jälle oma ÕIGE koha leiaksid.
Mina kloppisin koerte matte ja panin need tuulduma, Mika tiris need mööda aeda laiali.
Tagasi toas, jätsin koera taga-aeda, lootes et äkki siis ta ei saagi aru, et Karinat pole.
Puhta vale, sest nüüd, kui meelelahutuslik osa sai läbi, istub koer lapse akna taga ja vaatab ainiti tuppa....
Mind kisub aga vägisi pisaratele, sest see armastuslugu on nii liigutav. Ja samas paneb see mind naerma, sest see armastuslugu on nii ilus.
LOVE RULES THE WORLD!
Pole vist vaja mainidagi, et nädal tagasi filmi vaadates meie pere istus kõik üksteise otsast kuhjas ja lasi silmaveel voolata ning ninadel luriseda. Pisaraid ei saanud ära pühkida, kuna käed olid sõlmsoengus ümber huskyde ja mida edasi film arenes, seda kõvemini käed karvastel sõpradel ümbert kinni hoidsid.
Silmad punaseks ja paiste nutenud, pidime me ikkagi argipäevaga edasi minema, sest saime ju aru, et tegu oli Hollywoody toodanguga, mis manipuleeris meiega täpselt nii, nagu ette nähtud.
Ent sel nädalavahetusel on asjad teisiti...
Karina läks eile üle hulga aja oma ema külastama. Õhtul kodus oli vaikne ja hubane, koerad ka tubased... Ent miski oli mäda. Mika on alati ülienergiline ja/või süsteemselt ahistab igaühte, kes vannitoas: pendeldades edasi-tagasi, joostes puupeaga vastu ust seda kolksuga avades; hüpates sülle sellele, kes troonil istub; sakutab hommikumantlisabast seda, kes hambaid peseb; varastab ära saunalinad; parematel päevadel laotab laiali rulli pehmet paberit, mida siis nätsutama asub; togib oma koonuga dushi all olijat; nuusutab hoolikalt üle igaühe, kes dushi alt välja astub jne jne jne. Eile aga lamas koer oma matil, kerasse tõmbunud, silm tühi ja nägu elutu. Hakkasime juba vaikselt muret tundma... Antonio küsis, et mis nad sõid, mina vastasin, et nagu harilikult, koeravorsti ja krõbuskeid ja et koerad sõid isuga ja nagu alati, vahetasid keset söömist kausse....
Häirekella lõi lööma, kui Mika isegi Grandpussi peale ei reageerinud. Tavaliselt, kui kass astub köögi uksest sisse, Mika silmad koonduvad pilkumatuks kassile ning muidu sile otsaesine tõmbub kipra kahe ekstrakikkis kõrva vahele, mis ei jäta just palju ruumi kujutelmale, kui palju peavalu seekuradipuhvpüks huskile valmistab...
Mingil hetkel käisin ma välja oletuse, et äkki igatseb Karinat?????
Helistasime lapsele. Lasime siis lapsel talle omaselt reipalt Mikat hüüda ja ime sai sündima: koer ärkas elule tagasi murdosa sekundiga!!!!!!!
Me kahjuks ei saanud last öö otsa lasta telefonis hõikuda, seega peale telefonikõne lõppu vajus koer põrandale maha, tõmbus uuesti kerra ja sulgus enesesse.... Avasime Karina toa ukse, isekeskis arutades, et mis siis, kui lähebki Karina voodisse magama... peaasi, et koer leiaks lohutust.
Õhtu ja öö edenedes ei muutnud mitte midagi, ainult Mika vahetas kohti, magades küll Karina voodi ees (nagu tavaliselt!) või siis Karina toa ukse all.... mitte kordagi siiski voodis......
Täna hommikul keeldus koer isegi munast.... (Husky ja keeldub söögist, seda pole enne nähtud!)
Kui viisin Mika jalutama, koer loivas vaevaliselt järel, tühja silmaga. Kole kohe vaadata.....
Kodu tagasi, proovisin Mika lemmikmängu: aiandust!
Minu vähenõudlikus ja taimevaba taga-aias pole just palju teha, ent alati, kui ma midagi toimetan, siis on Mika platsis. Ja minu rahustuseks toimis see ka täna ning vana hea Mika Ville Vallaton ärkas elule tagasi!
Kõik umbrohi aiakärust sai välja kougitud ning laiali laotatud, reha teise aianurka tiritud, koer istus põlvematil, millel pidanuks mina põlvitama, igale poole, kuhu käe pistsin, ootas ees koerakoon, ja kui urvakil kuskilt midagi välja koukisin, siis pidin seda tegema ümber või üle koera. Lisaks kõik need peidetud aarded, sest Mika on hästi ettevalmistatud tuumatalveks:seisin silmitsi kahe komplekti opossumijäänustega, millele ma oma kaevetegevusega ohtlikult lähedale sattusin (ptüi ptüi Mika, täna ei mingeid musisid!). Ja rääkimata sellest, et kui kaevan, siis husky kaevab kõik üle, sest mis inimolen teab kaevamisest??????
Mina kogusin kõik roikad lõkke-asemele kokku. Mika laotas need tagasi laiali. Mina korjasin kõik Mika mänguasjad (kaks karvast mängueeslit, jupike köit, umber 7 palli ja Katre poolt saadetud husky) ilusti kokku trepi kõrvale, Mika kandis hoolt, et need kõik jälle oma ÕIGE koha leiaksid.
Mina kloppisin koerte matte ja panin need tuulduma, Mika tiris need mööda aeda laiali.
Tagasi toas, jätsin koera taga-aeda, lootes et äkki siis ta ei saagi aru, et Karinat pole.
Puhta vale, sest nüüd, kui meelelahutuslik osa sai läbi, istub koer lapse akna taga ja vaatab ainiti tuppa....
Mind kisub aga vägisi pisaratele, sest see armastuslugu on nii liigutav. Ja samas paneb see mind naerma, sest see armastuslugu on nii ilus.
LOVE RULES THE WORLD!
Kommentaarid
Postita kommentaar