Minu jaoks algas tänane hommik täiesti tavalisena: kell 6 hommikul silmad valla ja tunne nii virge, et kuidas ka ei püüa lõdvestuda, und enam pole.
Selle asemel, et jalg kaela taha väänata või lootos-asendis mediteerida, reguleerisin ma esmalt kassiliikluse (täites ta kopsiku värske hakklihaga) ning siis suundusin õue oma hommikuse ajalehe järele!
.....
Kella poole üheksaks olid koerad maja vallutanud, sasipeast laps jõllitamas teleekraani, mul hommikune tapjakohv loti vahel ning avastasin end valju häälega lugemas ette ajalehte oma abikaasale.
Ma pean mainima fakti, et sellised rasked ajad, mis väidetavalt on kätte jõudnud, isegi meeldivad mulle: nüüd hakkab mulli keskelt ka tõde kooruma ja nii värskendav on tõdeda, et kõik ei ole veel hukas ja on veel inimesi, kes endiselt on kahe jalaga maa peal. Tänahommikune kirjutis, mida ma valjult perele ette lugesin hõlmas näiteks kõrgharidust ja seda, kuidas suhtumine haridusse on devalveerunud. Tudengid mässavad, sest nad tunnevad, et see kurikuulus eelarve on võtnud neilt võimaluse heaks hariduseks. Kirjutise autor aga väidab, et kui keegi vajab sabapidi tagasi reaalsusesse tuua, siis on need just needsamad tudengid, kes võtavad kõike ise-enesest mõistetavate hüvedena. Kui ajalooliselt on olnud kõrgharidus kättesaadav suhteliselt piiratud audientsile (parimatele koolilõpetajatele), siis nüüdseks saab kõrghariduse igaüks, mis tähendab, et tulevikus õpetavad meie järelkasvu õpetajad, kes olid omal ajal kooliajal tublilt alla keskmise taseme. Lisaks sellele on loodud nii palju uusi ebareaalseid erialasid, mis kõlavad küll kenasti, ent on vähe tegu praktilise eluga.
Kui ajakirjanik küsitles üliõpilasliidreid, siis üks neist väitis tõsimeelselt, et ainult tõeline sotsialism on ainuke tee Austraalia demokraatia arendamiseks. Ajakirjaniku küsimuse peale, et mis ta arvab, misk Nõukogude Liit omal ajal kokku varises, vastas neiu teadvalt, et NSVL näol polnud tegu tõelise sotsialismiga....
Teine üliõpilasliider väitis, et eelarve vähendamine on otsene rünnak Austraalia töölisklassile ning heaoluriik nagu Austraalia, peaks võimaldama igale soovijale igasugusel tasemel tasuta hariduse igal erialal.
(Mis mina ka asjast tean, ainult taon käsi uskumatusest kokku nende mõlema väite peale!!!!!!!)
Kahjuks pole endiselt olemas tasuta lõunaid ega ka tasuta haridust. Ja kui jutt läheb õppelaenude peale, siis ega kired vaibu, kuna hariduse kallinemisel võetakse ka suuremad laenud. Aga selle peale kisajad noored ei mõtle, et tagasi maksma hakatakse neid maksma alles teatud sissetuleku saavutamisel. Kui teenid alla selle, siis raha sinult laenu tagasi maksmiseks ei küsita. Selliseid privileege pole aga kahjuks kellelgi teisel klassil.
Ja siis kohe jõudsin ma järgmise kirjutiseni, mille teema on mulle ammu pinnuks silmas olnud.
Selle asemel, et teha tööd, eelistab asutraallane istuda kodus ja saada riigilt abiraha. Abiraha on suht väike, ent sellegipoolest eelsitavad noored tugevad mehepojad ja piigad istuda käed rüpes, ent mitte teha madalamat ja mittekvalifitseeritud töid, ammugi mitte ette võtta väljakutset hakata end karjääriredelil üles töötama. Olla väärikas ja uhke töömees pole enam oluline. Nii polegi imestada, et selle asemel tööandjad toovad sisse töölisi Aasiast, kes teevad lihttööd korralikult, jõuavad tööle õigeks ajaks, saavad mõistlikku tunnipalka ning on lisaks tänulikud tööandjale.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Olles oma etteligemise lõpetanud, ei saanud ma jätta oma kaasalt küsimata, et kuidas tema nii normaalne ja kahe-jalaga-maa-peal on välja kukkunud???????
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ent tagasi reaalsusesse:
Kuna hommik oli olnud piisavalt pikk ja kodus juba toimetatud kah, teatasin ma perele, et ma viin nüüd lapse shoppama!!!!! Mõlemad paarid siniseid silmi võtsid O kuju ja kulmud tõusid pealakke: Sina???? Shoppama?????? Ent vahepeal on vaja ebareeglipärast tegevust korrastamaks oma rutiini LOL!
Olla 12 aastane on päris tore, sest iga paari kuu tagant tuleb su garderoob välja vahetada, kuna keha muudab kuju ja pikkust enneolematu kiirusega.
Tänane shoppamine mulle meeldis sel lihtsal põhjusel, et me jõudsime ostukeskusesse 5 minuti peale üheksat. See tähendas tühja parklat ja veel umbes 3 inimest kogu keskuses peale meie!!!!!
Kell 10 oligi viimane aeg end koduteele sättida, sest rahvas vajus laviinina peale ja kõik kiskus sigri migriks kätte. Meie teismeline oli seitsmendas taevas, sest suutsime talle tunni ajaga kaks erinevat komplekti riideid välja valida ning möödaminnes ka isa parfüümikogu täiendada (olles küll ainult käsitööline, on meie isa siiski endast ja hügieenist lugupidav mees, kes loomulikult pöörab tähelepanu sellele, mis odoor teda ümbritseb.... lugejale teadmiseks!).
Teel koju tegin peatuse ühe oma lemmikpoe ees, täiendasin oma musta leiva ja kohukese tagavara ning hankisin omale kaks karpi vürtsikilusid! Lisaks lõin sõprus-silla venelannast müüjaga ning vahetasime truudusvanded pöörduda nüüd ja igavesti tagasi rukkileiva juurde!!!!!
Ja nüüd ootab mind ees tõeline luksus: koorega kohv ja rukkileivast võileib kilu, sibula ning hapukurgiga!!!!!!
Ei ole linnul oksal mingit muret! Endiselt siriseb!
PS.
Linnuke oksal alustab esmaspäevast uut tööd. Sellest kunagi teine päev, kui linnuke on esimese nädala üle elanud!!!!
Selle asemel, et jalg kaela taha väänata või lootos-asendis mediteerida, reguleerisin ma esmalt kassiliikluse (täites ta kopsiku värske hakklihaga) ning siis suundusin õue oma hommikuse ajalehe järele!
.....
Kella poole üheksaks olid koerad maja vallutanud, sasipeast laps jõllitamas teleekraani, mul hommikune tapjakohv loti vahel ning avastasin end valju häälega lugemas ette ajalehte oma abikaasale.
Ma pean mainima fakti, et sellised rasked ajad, mis väidetavalt on kätte jõudnud, isegi meeldivad mulle: nüüd hakkab mulli keskelt ka tõde kooruma ja nii värskendav on tõdeda, et kõik ei ole veel hukas ja on veel inimesi, kes endiselt on kahe jalaga maa peal. Tänahommikune kirjutis, mida ma valjult perele ette lugesin hõlmas näiteks kõrgharidust ja seda, kuidas suhtumine haridusse on devalveerunud. Tudengid mässavad, sest nad tunnevad, et see kurikuulus eelarve on võtnud neilt võimaluse heaks hariduseks. Kirjutise autor aga väidab, et kui keegi vajab sabapidi tagasi reaalsusesse tuua, siis on need just needsamad tudengid, kes võtavad kõike ise-enesest mõistetavate hüvedena. Kui ajalooliselt on olnud kõrgharidus kättesaadav suhteliselt piiratud audientsile (parimatele koolilõpetajatele), siis nüüdseks saab kõrghariduse igaüks, mis tähendab, et tulevikus õpetavad meie järelkasvu õpetajad, kes olid omal ajal kooliajal tublilt alla keskmise taseme. Lisaks sellele on loodud nii palju uusi ebareaalseid erialasid, mis kõlavad küll kenasti, ent on vähe tegu praktilise eluga.
Kui ajakirjanik küsitles üliõpilasliidreid, siis üks neist väitis tõsimeelselt, et ainult tõeline sotsialism on ainuke tee Austraalia demokraatia arendamiseks. Ajakirjaniku küsimuse peale, et mis ta arvab, misk Nõukogude Liit omal ajal kokku varises, vastas neiu teadvalt, et NSVL näol polnud tegu tõelise sotsialismiga....
Teine üliõpilasliider väitis, et eelarve vähendamine on otsene rünnak Austraalia töölisklassile ning heaoluriik nagu Austraalia, peaks võimaldama igale soovijale igasugusel tasemel tasuta hariduse igal erialal.
(Mis mina ka asjast tean, ainult taon käsi uskumatusest kokku nende mõlema väite peale!!!!!!!)
Kahjuks pole endiselt olemas tasuta lõunaid ega ka tasuta haridust. Ja kui jutt läheb õppelaenude peale, siis ega kired vaibu, kuna hariduse kallinemisel võetakse ka suuremad laenud. Aga selle peale kisajad noored ei mõtle, et tagasi maksma hakatakse neid maksma alles teatud sissetuleku saavutamisel. Kui teenid alla selle, siis raha sinult laenu tagasi maksmiseks ei küsita. Selliseid privileege pole aga kahjuks kellelgi teisel klassil.
Ja siis kohe jõudsin ma järgmise kirjutiseni, mille teema on mulle ammu pinnuks silmas olnud.
Selle asemel, et teha tööd, eelistab asutraallane istuda kodus ja saada riigilt abiraha. Abiraha on suht väike, ent sellegipoolest eelsitavad noored tugevad mehepojad ja piigad istuda käed rüpes, ent mitte teha madalamat ja mittekvalifitseeritud töid, ammugi mitte ette võtta väljakutset hakata end karjääriredelil üles töötama. Olla väärikas ja uhke töömees pole enam oluline. Nii polegi imestada, et selle asemel tööandjad toovad sisse töölisi Aasiast, kes teevad lihttööd korralikult, jõuavad tööle õigeks ajaks, saavad mõistlikku tunnipalka ning on lisaks tänulikud tööandjale.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Olles oma etteligemise lõpetanud, ei saanud ma jätta oma kaasalt küsimata, et kuidas tema nii normaalne ja kahe-jalaga-maa-peal on välja kukkunud???????
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Ent tagasi reaalsusesse:
Kuna hommik oli olnud piisavalt pikk ja kodus juba toimetatud kah, teatasin ma perele, et ma viin nüüd lapse shoppama!!!!! Mõlemad paarid siniseid silmi võtsid O kuju ja kulmud tõusid pealakke: Sina???? Shoppama?????? Ent vahepeal on vaja ebareeglipärast tegevust korrastamaks oma rutiini LOL!
Olla 12 aastane on päris tore, sest iga paari kuu tagant tuleb su garderoob välja vahetada, kuna keha muudab kuju ja pikkust enneolematu kiirusega.
Tänane shoppamine mulle meeldis sel lihtsal põhjusel, et me jõudsime ostukeskusesse 5 minuti peale üheksat. See tähendas tühja parklat ja veel umbes 3 inimest kogu keskuses peale meie!!!!!
Kell 10 oligi viimane aeg end koduteele sättida, sest rahvas vajus laviinina peale ja kõik kiskus sigri migriks kätte. Meie teismeline oli seitsmendas taevas, sest suutsime talle tunni ajaga kaks erinevat komplekti riideid välja valida ning möödaminnes ka isa parfüümikogu täiendada (olles küll ainult käsitööline, on meie isa siiski endast ja hügieenist lugupidav mees, kes loomulikult pöörab tähelepanu sellele, mis odoor teda ümbritseb.... lugejale teadmiseks!).
Teel koju tegin peatuse ühe oma lemmikpoe ees, täiendasin oma musta leiva ja kohukese tagavara ning hankisin omale kaks karpi vürtsikilusid! Lisaks lõin sõprus-silla venelannast müüjaga ning vahetasime truudusvanded pöörduda nüüd ja igavesti tagasi rukkileiva juurde!!!!!
Ja nüüd ootab mind ees tõeline luksus: koorega kohv ja rukkileivast võileib kilu, sibula ning hapukurgiga!!!!!!
Ei ole linnul oksal mingit muret! Endiselt siriseb!
PS.
Linnuke oksal alustab esmaspäevast uut tööd. Sellest kunagi teine päev, kui linnuke on esimese nädala üle elanud!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar