Lugesin hiljuti kuskilt mingit reisistatistikat, et enamus inimesi läheb autoreisil olles omavahel tülli või hakkavad nääklema esimese 30 minuti jooksul...
Meie keerasime kolmapäeva hommikul oma õue pealt välja 3.15 hommikul ja olime valmis vapralt 426 km teineteise seltskonda taluma. Tegelikult on taluma vale väljend, me ikka endiselt naudime teineteise seltskonda!
Varahommikune liiklus on päris tore, esimest kaasliiklejat kohtasime 15 km pärast, Mäkis polnud kedagi teist kohvisabas ning Melbourne sai selja taha jäetud veel enne, kui linn üles ärkas! Ja siis edasi 212 km otse, 110 km tunnis, suisa rõõm!!!!! Saada päikesetõusust osa ning avastada end juba eelmäestikus, veelgi suurem rõõm!
Olime teel tööle, usu või mitte. Meil oli vaja sättida üles 8 rulood, üks rooma kardin ja panna seina üks polsterdatud voodipeats enne suusahooaja algust ühes rendimajakestest Austraalia Alpides.
Austraalia Alpid on Austraalia kõrgeim mäestik, mis laiub Victoria ja New South Walesi ning Canberra territooriumil ning siin asub ka Austraalia kõrgeim mäetipp, Mount Kosciuszko (2228m üle merepinna). See on ka ainus ala kogu mandril, kus talvel saab suusatada. Meie sihtkoht oli Mt Hotham.
Me oleme enne ka seal käinud, küll keset suve, kui lumest võib vaid unistada (mina lumest nüüd küll isegi ei unista, sest.... on juba teist elus jooksul nähtud kah....) ja mitte töö pärast. Sinna minekuks valisime me lühima tee, isegi kui teadsime, et viimane osa sellest teest on pehmelt öeldes käänuline.
Mina vandusin enne sõitu käsi piiblil, et ei jää merehaigeks (tavaliselt olen ma ju suremas iga natukenegi kurvilisemal teel) või kui jään, siis ei kaeble ega oiga (vaid hoian okse hammaste taga kinni...)
Tegelikult oli mei kena sõit kuni jõudsime sellesse kohta, kus tegime parempöörde inimkonnast eemale..... Linnulennult oleks vast viimasest külast enne talikuurorti võibolla 10 km, ent mööda mägede nõlvu üles ronides ootas meid ees 30 käänulist kilomeetrit.
8 km pärast, kui olime juba näost valged, keerutades kurve mäest üles, oli teeservas hoiatav silt, et NB! järgmised 22 km ootab meid ees käänud ja järsud tõusud. Teine silt teatas, et need pikad oranzis postid tee ääres tähistavad teepiiri ja et sellest edasi on juba vaba langus suunaga emakese maa poole.
Minule pole iialgi kuristiku serval kõõlumine meeldinud ja ütleme nii, et veelgi vähem meeldis keerelda seal mägedes paksus udus. Meie õnneks näitas GPS meile ette ära, kui järsu kurviga sedapuhku tuleb silmitsi seista, sest selles udus oli nähtavus null ja me ronisime mäkke reipalt tunnikiirusega 7 km tunnis.... Minu teada keskmine eriettevalmisteta kodanik liigub ka sellisel kiirusel, jalgsi loomulikult.....
Ma pean mainima, et vaatamata imekaunitele vaadetele enne mäkketõusu ja looduse sügiskarnevali, oli see meie teekonna parim ning põnevaim osa: turnides läbi udu vastu tundmatule, eesolevast teest aimu andes vaid GPS ekraan... Pea käis ringi ja Antonio oli mures, et kuidas me õige koha ja õige maja selles udus üles leiame.... Paar autot, mis vastu tulid, olid tuvastatavad ainult põlevate tulede järgi, mis marki autodega tegu oli, polnud aru saada ja värviga oli ka nii, et vist oli tume auto....
Minu meelest olime me roninud udus juba terve sajandi, kui GSP ütles meile et minna on endiselt 16 km...... Ja mina tundsin järjest rohkem, kuidas minu kell 2.30 söödud puder rajas omale teed üles ja nägu vajus aina plassimaks ja jäsemed tainjamaks ning pikemaks.... Sellegipoolest suutsin teadjanaisena oma suust välja laliseda informatsiooni, et.... enne meie maja peaks tulema sild... ja siis mitte palju, vahest 100 m vasakule ongi meie Zirky majutusasutus...
Mina valmistusin just surema ja Antonio polnud must suremisega palju tagapool, kui ootamatult sõitsime SILLA alt läbi. Sama ootamatult lõpetasin ma oma surmaga jamamise ära ja virgusin kui noor neitsi elule tagasi ja suunasin oma plassi näo vasakule ja ena imet, keset udu paistis MAJA!!!!!
Meie õnneks oligi see just see õige maja.... vähe on udus õnneks vaja....
Kui me siis autost välja astusime, siis see jääkülm ning piitsutav tuul oli kui memme pai põsele, halastav ja virgutav!!!!!
Naljakas oli see, et kui helistasime meile antud kontaktnumbrile, et me oleme kohal, siis mees teisel pool toru küsis, et kas te halli Mazdat näete???? Aus vastus oli.... ei! Antonio kadus uttu Beniga kokku saama ja mina jäin tuulduma.....
5 minutit hiljem, kui olime oma auto ära parkinud, hakkas ka udu imeväel tasapisi taanduma....
Pool tundi hiljem jõudis kohale ka veoauto koos mööbli ja ruloodega. Veoautojuht paiskas ohtralt kuradeid lendu, sest ka tema ukerdas läbi sellesama udu. Ta oli isegi nii solvunud, et lubas arve oma väidetavalt tuksikeeratud pidurite eest ilmataadile saata....
Võttes ennast kokku tegime meie oma töö tunniga ära. Tegelikult tegi lõviosa sellest Antonio, mina andsin oma lõviosa, püüdes Beni ohjeldada... Meie disaineritshikk, kes selle töö orgunnis, oli tervise tõttu rivist väljas ning saatis tööd orgunnima Beni, oma õemehe. Ben oli iseenesest tore mees, ent ta ei osanud ühtegi joonist või kavandit lugeda. Lisaks tahtis ta hoopis oma kuldsete kätega midagi rajada ja nii ta omal algatusel panigi esikusse peegli seina, viltu ja nii kõrgele, et mina pidin maast lahti hüppama, kui oma suusamütsi tahtsin peeglist näha. Sõbraliku kommentaari peale, et äkki sai liiga kõrgele, arvas Ben, et inimesed tulevad siia ju suusatama, mitte peeglisse vahtima.... Mingi nipiga sain ta meelt muutma... Ärge küsige parem, kui palju ma oma energiat selliste pisiasjade peale kulutasin.... Seda enam, et mu energiavarud olid pea ammendatud ronides läbi udu...
Igal juhul kell 12 teatas meie tiim Benile, et me oleme lõpetanud ja asumas teele. Meist nad sinna maha jäid, Ben ja veoautojuht, Ben hoogsalt dzaivides näpuga näidates, kuhu mis kuulub, veoautojuht mööblitükiga tema järel kaks sammu sisse, kaks välja tuiates.... Minu vaatlusandmete põhjal sai kõik valesti paigutatud, ent hei...... veri on paksem kui vesi, mul polnud ühtegi sugulussidet disainerthsikiga ette näidata ning lõpuks, mis minusugune amatöör toolide paigutamisest teab????????
Teekonna koju otsustasime ette võtta teises suunas, mis on paarkümmend kilomeetrit pikem, ent laugjam ja mitte nii käänuline. Enne veel peatusime kuurordis olevas kohvikus lõunaks, ent minul see alla ei läinud, sest kurk oli valus ja paks ning Antoniol oli peavalu, mis võttis tal silme eest mustaks.
Kuidagi me mägedest alla saime. Siis vahetasime kohad, mina istusin rooli taha. Antonio vajus surmaunne selsamal hetkel, kui mina paigast võtsin.... Esimese suurema kohani oli meil minna 120 km.... Sõites haudvaikuses kodu poole, hakkas minu silm ka kinni vajuma..... Olles kristalselt aus, ma ei teagi, kuidas ma läbi metsa sain..... ma ainult mäletan end jälgimas tee keskjoont, mis ujus mu ees või.... äkki hoopis ujus auto teeservast teeserva???? Nah... ma arvan et mina sõitsin otse, ent tee oli sinkavonka.....
Mingil hetkel ärkas Antonio ja minule tuli ka eluvaim tagasi ja nii ma pidasin vastu järgmised 150 km.... Viimased 100 magasin aga mina õndsalt kõrvalistujate pingil ning lõin silmad valla, kui kodutänavale keerasime. Kell oli 6 õhtul.....
Milline jumalik tunne, jõuda koju ühes tükis!!!!!!!!!!!
Kodus ootas meid ees laps ja loomaaed: Loomaaiaga on nii, et nemad ei üllata mitte millegagi, Mika sama jobu, Mishka elab vaid söögi nimel ja Grandpuss vegeteerib kuninglikult ega tee mitte midagi kasulikku.
Laps üllatas meid tund hiljem, et ooooooops..... ta unustas vaheajal ühe kodutöö tegemata ja õpetaja tuletas talle just emailiga teele, et homme hommikul peab see valmis olema....
Teha tuli referaat mingil lahuste ja/ või lahustamise teemadel, 5000 sõna.... või siis artikkel teaduse osatähtsusest meie igapäeva elus.
Kell 8 laps nuttis lahinal ja isa kirjutas artiklit.
Jah, te lugesite õigesti: meieisakessavihkadigasugukirjutamist, kirjutab lapse eest kirjandit!!!!!!!!!!!
Ja siis nuttis laps veel suurema kosena, sest mina lõpetasin selle nalja ära: laps tehku oma koolitöö ikka ise ära! Jah, on raske, ent kes ütles, et koolis on kerge???? (Mina olen alati muuseas väitnud, et mulle meeldis koolis käia ja mina leidsin, et see polnud üldse koorem ega ka raske....)
Andsin lapsele paar juhtnööri ja mõtet ning kell 9 õhtul oli artikkel valmis ning laps kell 9.15 juba magas peale vesist ja väsitavat kirjatööd.
Ja siis vajusin ka mina surmaunne..... et hommikul üles ärgates avastada, et mu kurk oli paistes, häält polnud ja väljanägemine nagu kaltsunukul, kes öö prügikastis veetnud.....
Päev mee, küüslaugu, sidruni, tee, kurgutablettide, paratsetamooli ja voodireziimiga sai mu tagasi jalgele ning täna andsin juba perenaise mõõdu välja, kui hommikul köögis munaputru vaaritasin ja pealelõunal taga-aias koerte toodangut mururiismelt kokku koristasin.
Vikatimees jäi ka sel korral saabumata.....
Carpe Diem!
Meie keerasime kolmapäeva hommikul oma õue pealt välja 3.15 hommikul ja olime valmis vapralt 426 km teineteise seltskonda taluma. Tegelikult on taluma vale väljend, me ikka endiselt naudime teineteise seltskonda!
Varahommikune liiklus on päris tore, esimest kaasliiklejat kohtasime 15 km pärast, Mäkis polnud kedagi teist kohvisabas ning Melbourne sai selja taha jäetud veel enne, kui linn üles ärkas! Ja siis edasi 212 km otse, 110 km tunnis, suisa rõõm!!!!! Saada päikesetõusust osa ning avastada end juba eelmäestikus, veelgi suurem rõõm!
Olime teel tööle, usu või mitte. Meil oli vaja sättida üles 8 rulood, üks rooma kardin ja panna seina üks polsterdatud voodipeats enne suusahooaja algust ühes rendimajakestest Austraalia Alpides.
Austraalia Alpid on Austraalia kõrgeim mäestik, mis laiub Victoria ja New South Walesi ning Canberra territooriumil ning siin asub ka Austraalia kõrgeim mäetipp, Mount Kosciuszko (2228m üle merepinna). See on ka ainus ala kogu mandril, kus talvel saab suusatada. Meie sihtkoht oli Mt Hotham.
Me oleme enne ka seal käinud, küll keset suve, kui lumest võib vaid unistada (mina lumest nüüd küll isegi ei unista, sest.... on juba teist elus jooksul nähtud kah....) ja mitte töö pärast. Sinna minekuks valisime me lühima tee, isegi kui teadsime, et viimane osa sellest teest on pehmelt öeldes käänuline.
Mina vandusin enne sõitu käsi piiblil, et ei jää merehaigeks (tavaliselt olen ma ju suremas iga natukenegi kurvilisemal teel) või kui jään, siis ei kaeble ega oiga (vaid hoian okse hammaste taga kinni...)
Tegelikult oli mei kena sõit kuni jõudsime sellesse kohta, kus tegime parempöörde inimkonnast eemale..... Linnulennult oleks vast viimasest külast enne talikuurorti võibolla 10 km, ent mööda mägede nõlvu üles ronides ootas meid ees 30 käänulist kilomeetrit.
8 km pärast, kui olime juba näost valged, keerutades kurve mäest üles, oli teeservas hoiatav silt, et NB! järgmised 22 km ootab meid ees käänud ja järsud tõusud. Teine silt teatas, et need pikad oranzis postid tee ääres tähistavad teepiiri ja et sellest edasi on juba vaba langus suunaga emakese maa poole.
Minule pole iialgi kuristiku serval kõõlumine meeldinud ja ütleme nii, et veelgi vähem meeldis keerelda seal mägedes paksus udus. Meie õnneks näitas GPS meile ette ära, kui järsu kurviga sedapuhku tuleb silmitsi seista, sest selles udus oli nähtavus null ja me ronisime mäkke reipalt tunnikiirusega 7 km tunnis.... Minu teada keskmine eriettevalmisteta kodanik liigub ka sellisel kiirusel, jalgsi loomulikult.....
Ma pean mainima, et vaatamata imekaunitele vaadetele enne mäkketõusu ja looduse sügiskarnevali, oli see meie teekonna parim ning põnevaim osa: turnides läbi udu vastu tundmatule, eesolevast teest aimu andes vaid GPS ekraan... Pea käis ringi ja Antonio oli mures, et kuidas me õige koha ja õige maja selles udus üles leiame.... Paar autot, mis vastu tulid, olid tuvastatavad ainult põlevate tulede järgi, mis marki autodega tegu oli, polnud aru saada ja värviga oli ka nii, et vist oli tume auto....
Minu meelest olime me roninud udus juba terve sajandi, kui GSP ütles meile et minna on endiselt 16 km...... Ja mina tundsin järjest rohkem, kuidas minu kell 2.30 söödud puder rajas omale teed üles ja nägu vajus aina plassimaks ja jäsemed tainjamaks ning pikemaks.... Sellegipoolest suutsin teadjanaisena oma suust välja laliseda informatsiooni, et.... enne meie maja peaks tulema sild... ja siis mitte palju, vahest 100 m vasakule ongi meie Zirky majutusasutus...
Mina valmistusin just surema ja Antonio polnud must suremisega palju tagapool, kui ootamatult sõitsime SILLA alt läbi. Sama ootamatult lõpetasin ma oma surmaga jamamise ära ja virgusin kui noor neitsi elule tagasi ja suunasin oma plassi näo vasakule ja ena imet, keset udu paistis MAJA!!!!!
 |
| Leia pildilt hall Mazda.... |
Meie õnneks oligi see just see õige maja.... vähe on udus õnneks vaja....
Kui me siis autost välja astusime, siis see jääkülm ning piitsutav tuul oli kui memme pai põsele, halastav ja virgutav!!!!!
Naljakas oli see, et kui helistasime meile antud kontaktnumbrile, et me oleme kohal, siis mees teisel pool toru küsis, et kas te halli Mazdat näete???? Aus vastus oli.... ei! Antonio kadus uttu Beniga kokku saama ja mina jäin tuulduma.....
5 minutit hiljem, kui olime oma auto ära parkinud, hakkas ka udu imeväel tasapisi taanduma....
Pool tundi hiljem jõudis kohale ka veoauto koos mööbli ja ruloodega. Veoautojuht paiskas ohtralt kuradeid lendu, sest ka tema ukerdas läbi sellesama udu. Ta oli isegi nii solvunud, et lubas arve oma väidetavalt tuksikeeratud pidurite eest ilmataadile saata....
Võttes ennast kokku tegime meie oma töö tunniga ära. Tegelikult tegi lõviosa sellest Antonio, mina andsin oma lõviosa, püüdes Beni ohjeldada... Meie disaineritshikk, kes selle töö orgunnis, oli tervise tõttu rivist väljas ning saatis tööd orgunnima Beni, oma õemehe. Ben oli iseenesest tore mees, ent ta ei osanud ühtegi joonist või kavandit lugeda. Lisaks tahtis ta hoopis oma kuldsete kätega midagi rajada ja nii ta omal algatusel panigi esikusse peegli seina, viltu ja nii kõrgele, et mina pidin maast lahti hüppama, kui oma suusamütsi tahtsin peeglist näha. Sõbraliku kommentaari peale, et äkki sai liiga kõrgele, arvas Ben, et inimesed tulevad siia ju suusatama, mitte peeglisse vahtima.... Mingi nipiga sain ta meelt muutma... Ärge küsige parem, kui palju ma oma energiat selliste pisiasjade peale kulutasin.... Seda enam, et mu energiavarud olid pea ammendatud ronides läbi udu...
Igal juhul kell 12 teatas meie tiim Benile, et me oleme lõpetanud ja asumas teele. Meist nad sinna maha jäid, Ben ja veoautojuht, Ben hoogsalt dzaivides näpuga näidates, kuhu mis kuulub, veoautojuht mööblitükiga tema järel kaks sammu sisse, kaks välja tuiates.... Minu vaatlusandmete põhjal sai kõik valesti paigutatud, ent hei...... veri on paksem kui vesi, mul polnud ühtegi sugulussidet disainerthsikiga ette näidata ning lõpuks, mis minusugune amatöör toolide paigutamisest teab????????
Teekonna koju otsustasime ette võtta teises suunas, mis on paarkümmend kilomeetrit pikem, ent laugjam ja mitte nii käänuline. Enne veel peatusime kuurordis olevas kohvikus lõunaks, ent minul see alla ei läinud, sest kurk oli valus ja paks ning Antoniol oli peavalu, mis võttis tal silme eest mustaks.
Kuidagi me mägedest alla saime. Siis vahetasime kohad, mina istusin rooli taha. Antonio vajus surmaunne selsamal hetkel, kui mina paigast võtsin.... Esimese suurema kohani oli meil minna 120 km.... Sõites haudvaikuses kodu poole, hakkas minu silm ka kinni vajuma..... Olles kristalselt aus, ma ei teagi, kuidas ma läbi metsa sain..... ma ainult mäletan end jälgimas tee keskjoont, mis ujus mu ees või.... äkki hoopis ujus auto teeservast teeserva???? Nah... ma arvan et mina sõitsin otse, ent tee oli sinkavonka.....
Mingil hetkel ärkas Antonio ja minule tuli ka eluvaim tagasi ja nii ma pidasin vastu järgmised 150 km.... Viimased 100 magasin aga mina õndsalt kõrvalistujate pingil ning lõin silmad valla, kui kodutänavale keerasime. Kell oli 6 õhtul.....
Milline jumalik tunne, jõuda koju ühes tükis!!!!!!!!!!!
Kodus ootas meid ees laps ja loomaaed: Loomaaiaga on nii, et nemad ei üllata mitte millegagi, Mika sama jobu, Mishka elab vaid söögi nimel ja Grandpuss vegeteerib kuninglikult ega tee mitte midagi kasulikku.
Laps üllatas meid tund hiljem, et ooooooops..... ta unustas vaheajal ühe kodutöö tegemata ja õpetaja tuletas talle just emailiga teele, et homme hommikul peab see valmis olema....
Teha tuli referaat mingil lahuste ja/ või lahustamise teemadel, 5000 sõna.... või siis artikkel teaduse osatähtsusest meie igapäeva elus.
Kell 8 laps nuttis lahinal ja isa kirjutas artiklit.
Jah, te lugesite õigesti: meieisakessavihkadigasugukirjutamist, kirjutab lapse eest kirjandit!!!!!!!!!!!
Ja siis nuttis laps veel suurema kosena, sest mina lõpetasin selle nalja ära: laps tehku oma koolitöö ikka ise ära! Jah, on raske, ent kes ütles, et koolis on kerge???? (Mina olen alati muuseas väitnud, et mulle meeldis koolis käia ja mina leidsin, et see polnud üldse koorem ega ka raske....)
Andsin lapsele paar juhtnööri ja mõtet ning kell 9 õhtul oli artikkel valmis ning laps kell 9.15 juba magas peale vesist ja väsitavat kirjatööd.
Ja siis vajusin ka mina surmaunne..... et hommikul üles ärgates avastada, et mu kurk oli paistes, häält polnud ja väljanägemine nagu kaltsunukul, kes öö prügikastis veetnud.....
Päev mee, küüslaugu, sidruni, tee, kurgutablettide, paratsetamooli ja voodireziimiga sai mu tagasi jalgele ning täna andsin juba perenaise mõõdu välja, kui hommikul köögis munaputru vaaritasin ja pealelõunal taga-aias koerte toodangut mururiismelt kokku koristasin.
Vikatimees jäi ka sel korral saabumata.....
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar