Enamasti on minu ülesanne hommikuti laps kooli viia. Kuigi saab ka otse minna, olen ma valinud tee ringi, sest see 4.6 km sõitu võtab vähem aega, kui 2.1 km otse, sest üritan seda koledat raudtee- ja 6 tänava ristmikku vältida.
See pikem ots võtab edasi-tagasi ca 15 minutit koos kõigi kiiruspiirangute ning kohustuslike valgusfoori all seismistega.
Ent kui Antonio võtab lapse kaasa, siis enamasti ilmub ta koju tagasi poole tunni pärast, lõrisev ja ühiskonnakriitiline, sest lolli järjepidevusega üritab ta minna seda lühemat teed ning isegi rohkem muljetavaldava järjepidevusega mängib ta rongisaatjat, saates mööda 4 kuni 6 komplekti ronge, sel ajal kui allalastud tõkkepuu taga seisab..... Ausalt, mind ajab naerma, ent hei, igal ühel oma kiiks või paar?????
Eile oli tore päev! Meie reibas samm hakkas kuidagi lonti vajuma, kui treppi mööda ühe maja uksele lähenesime, sest tundus, et trepp vajub kohe kokku või langeme läbi augu trepiastmes maa peale tagasi. Ettevaatlikult manööverdades jõudsime uksekellani, mis ei töötanud.... Uksekella asemel kostus seespoolt kiledat klähvimist ja kui uks oli valla paisatud, siis ava-akordina suutis see pallina ümmargune jack russelli terjer klähvimise vahepeal augustada Antonio käe, enne kui omanik orbiit ilmus.
See oli maja, mis jääb meelde.....
Kui me olime läbi kaltsuhunnikute (mööblit ja põrandat silm ei seletanud, kuna see oli kaltsudega kaetud!) ja ämblikuvõrkude rajanud omale tee tagatuppa, siis minul oli veel hing sees tänu sellele, et mul lõhnameel puudub! Antonio silmad vaatasid haisurünnakust juba kõõrdi... Ekstreemsed olud nõuavad ekstreemseid lahendusi ning nii me tegimegi oma töö automaatselt miinimumpanusega katsudes igasugu kokkupuudet majapidamises valitseva kaosega vältida. Ringikargavaid kirpe ei õnnestunud aga kahjuks ühtegi maha lüüa, sest me tahtsime pigem sealt majast välja saada nii kiiresti kui annab, kuna aeg tiksus ning hapnik hakkas lõppema. Naerusuuna kliendile lehvitades, keerasime sissesõiduteel välja ja siis peatusime maja vaateväljast 10 m eemal, et hingamine tagasi saada, kirbukontoll kehal läbi viia ning Antonio pidi oma pea ämblikuvõrkudest ka puhtaks riisuma!!!!!!!!!!!! Ei ole vist vaja mainidagi, et meie kahvatusinised 2 rulood, mis me akende ette panime, olid kui Rolls Royce märgid Zaporozhetsi küljes....
Egas jah, igal meist on kiiks või paar??????
Igaljuhul võtsime selle töö tellinud ettevõttega ühendust ja palusime selliseid töid meile enam mitte pakkuda või kui kuidagi teisiti ei saa, siis ette hoiatada, et me saaksime end kaitseriietuse ning hapnikumaskidega varustada, enne kui maja vallutama asume! Ent sellisel eriolukorral oleks ka eriolukorra hinnasilt!
Koju jõudes ligunesin ma pool tundi tulikuuma vee all ja üritasin oma nahaga uuesti sõbraks saada....
Täna hommikul aga uus päev ja endiselt veel usun ilusasse homsesse! ... eks igal ühel on kiiks või kaks või kolm.....
Bring it on!
See pikem ots võtab edasi-tagasi ca 15 minutit koos kõigi kiiruspiirangute ning kohustuslike valgusfoori all seismistega.
Ent kui Antonio võtab lapse kaasa, siis enamasti ilmub ta koju tagasi poole tunni pärast, lõrisev ja ühiskonnakriitiline, sest lolli järjepidevusega üritab ta minna seda lühemat teed ning isegi rohkem muljetavaldava järjepidevusega mängib ta rongisaatjat, saates mööda 4 kuni 6 komplekti ronge, sel ajal kui allalastud tõkkepuu taga seisab..... Ausalt, mind ajab naerma, ent hei, igal ühel oma kiiks või paar?????
Eile oli tore päev! Meie reibas samm hakkas kuidagi lonti vajuma, kui treppi mööda ühe maja uksele lähenesime, sest tundus, et trepp vajub kohe kokku või langeme läbi augu trepiastmes maa peale tagasi. Ettevaatlikult manööverdades jõudsime uksekellani, mis ei töötanud.... Uksekella asemel kostus seespoolt kiledat klähvimist ja kui uks oli valla paisatud, siis ava-akordina suutis see pallina ümmargune jack russelli terjer klähvimise vahepeal augustada Antonio käe, enne kui omanik orbiit ilmus.
See oli maja, mis jääb meelde.....
Kui me olime läbi kaltsuhunnikute (mööblit ja põrandat silm ei seletanud, kuna see oli kaltsudega kaetud!) ja ämblikuvõrkude rajanud omale tee tagatuppa, siis minul oli veel hing sees tänu sellele, et mul lõhnameel puudub! Antonio silmad vaatasid haisurünnakust juba kõõrdi... Ekstreemsed olud nõuavad ekstreemseid lahendusi ning nii me tegimegi oma töö automaatselt miinimumpanusega katsudes igasugu kokkupuudet majapidamises valitseva kaosega vältida. Ringikargavaid kirpe ei õnnestunud aga kahjuks ühtegi maha lüüa, sest me tahtsime pigem sealt majast välja saada nii kiiresti kui annab, kuna aeg tiksus ning hapnik hakkas lõppema. Naerusuuna kliendile lehvitades, keerasime sissesõiduteel välja ja siis peatusime maja vaateväljast 10 m eemal, et hingamine tagasi saada, kirbukontoll kehal läbi viia ning Antonio pidi oma pea ämblikuvõrkudest ka puhtaks riisuma!!!!!!!!!!!! Ei ole vist vaja mainidagi, et meie kahvatusinised 2 rulood, mis me akende ette panime, olid kui Rolls Royce märgid Zaporozhetsi küljes....
Egas jah, igal meist on kiiks või paar??????
Igaljuhul võtsime selle töö tellinud ettevõttega ühendust ja palusime selliseid töid meile enam mitte pakkuda või kui kuidagi teisiti ei saa, siis ette hoiatada, et me saaksime end kaitseriietuse ning hapnikumaskidega varustada, enne kui maja vallutama asume! Ent sellisel eriolukorral oleks ka eriolukorra hinnasilt!
Koju jõudes ligunesin ma pool tundi tulikuuma vee all ja üritasin oma nahaga uuesti sõbraks saada....
Täna hommikul aga uus päev ja endiselt veel usun ilusasse homsesse! ... eks igal ühel on kiiks või kaks või kolm.....
Bring it on!
Kommentaarid
Postita kommentaar