Olge mureta, see orkaan mis Austraaliat taaskord raputas, jäi ka sel korral meist tuhandete kilomeetrite kaugusele!!!!!
Melbourne on kirutud just eelkõige ilma pärast. Ent vaatamata kõigele halvale (ilm vaheldub neli korda päevas, vihm, igavene tuul, külm jne jne jne, .... mina lisan siia omalt poolt hüüdjana kõrbes VAHEL KURADI KUUM!), pole siin iialgi orkaanipoegagi.... Ok, tuul võib ju tugev olla, ent ei mingit looduskatastroofi moodi asja!!!!
Viimased 4 päevas tibutas ja kohe meedia nuttis, et kole, kole, kole!!!!! Halasid ka autojuhid, sest nii kui tiba vihma alla tuleb, siis niigi hullumeelne Melbourne linna liiklus halvatub. Meil oli õnn ühel päeval leida end läbi tibutava vihma kiirteel, kus 100 km/ h lubatud, ent meie tegime parimal juhul 17.... Meie pereisa ei halanud, ta ikka kohe pröökas ja lennutas kuradeid õhku. Ma enam talle ei viitsigi mainida, et kahjuks need lollid autojuhid ja veel eriti need perverdist veoautojuhid kahjuks tema sõnavõtust osa ei saa ja mina ning Karina sellest üldse välja ei teegi.... Karina magas hoopis tagaistmel teismelise sügavat surmaund.... ja mina pigem koondasin oma kõrvakuulmise oma iPodist tulevatele vikerviisidele..... Koju jõudsime me kahetunnilise hilinemisega.....
Elämä on laiffi, ... nagu üks kurikuulus Soome suusahüppaja kunagi maailmaasjad kokkuvõtvalt paika pani.
Ühel neist päevadest oli mul au töötada kahe elupõlise kardinatööstuse veteraniga. Teha oli suur töö ja Anthony oli palgatud appi koos oma väledate näppudega kaasaga. Töö oli kesklinnas, mis lisab kohe miinuse päevaalguseks. Mina kangutasin oma kaasa voodist hommikul kell 5 välja ja suutsin ta kella 6-ks autosse juhikohale teisaldada... sest ma tahtsin olla kesklinnas võimalikult enne 7, et leida meile parkimiskoht.... Minu õnneks meie pingutused kandsid vilja ja kell 7 astusime rõõmsasti üle tulevase iluinstituudi läve ja andsime tööle agu. Ma peaksin ütlema, et kuigi lõuna paiku hakkasid need kaks veterani (mõlemad seitsmendas kümnendis!)ära väsima ja pealelõunaks istusid rohkem aknalaua peal ning lasid meil Antonioga töö rahus lõpuni teha, oli nende kahe seltskond äärmiselt nauditav! Kui keegi arvab, et ainult kahekümne aastased playboyd diskol on ainsad naljaninad siin planeedil, siis kahjuks on nad täiesti eksiteel: need kaks papit, John ja Peter, viskasid nii elutervet nalja, et päeva lõpuks ma olin peaaegu veendunud, et austraallased on siiski vaatamata kõigele eluterved ja kahe jalaga maa peal!!!!!! Siiani polnud ma selles kindel, ent nüüd sain aimu, et äkki on lootust???????
Minu täielikuks ümberveenmiseks läheks aga vaja ühte sellist austraalia naist.... Unistada ju ikka võib????? Ehk ühel päeval......
Meie lapsel on 2 nädalat koolivaheaeg. Minu meelest peaks see olema puhkus. Aga tegelikkuses on nii, et last on vintsutatud külakorda siia ja sinna vastu tema enda tahtmist rohkem kui nädal. Täna toob isa Antonio lapse koju ja that`s it, .... jääb kuni kooli alguseni koju ja PUHKAB, s.t. magab lõunani, elab päevast päeva oma pidzaaamas, sööb millal tahab ja mida tahab, karjatab koeri taga-aias, väänutab kassi, istub ninapidi iPadis ja kui on õnne, siis koristab oma seapesast toa ka ära..... Seda et tänapäeva laps raamatu kätte võtaks, me enam ei unista.....
Ja mis mina???? Mina mu kallid, jahvatan end läbi palgaprogrammist.... Mitte et programm ise nii raske oleks, aga vat seaduste pool..... Ma arvan, et parasitoloogia raamat omal ajal oli palju kergem lugeda ja meelde jätta kõigi nende nugiliste ladinakeelsete nimedega, kui närida läbi tööõiguse, maksuameti nõudmiste ning tööandja kohustuste. Ent ma teen edusamme: kõik need inglisekeelsed lühendid, mis peaks väljendama teatuid termineid, olen ma lõpuks spikrisse kirja saanud, omale lahti seletanud, enda meelest aru saanud ja seega edeneb seaduste lugemine juba rohkem inimlikumal kiirusel (võibolla kiire lugejana olen ma olnud lihtsalt liiga kannatamatu.....?)
Nii et hetkel on minu elämä ledzisleishion!
Ent täna ma koolitööd ei tee. Kodu särab kui prillikivi. Pesud pestud. Toidupoes käidud (oh jahh, survived!....ent et ellu jääda, läksin ennetava meetmena toidupoodi kell 8 hommikul.... ennekuulmatu 25 aastat tagasi!!!!!!). Kahjuritõrje eesaias tehtud. Nüüd vaja vaid perel laekuda, võtta koerad ohja otsa, teha tiir naabruskonnas, teha mitte midagi ja siis süüa enda hauda.... veise sisefilee on juba marineeritud!
Matti Nykanen oli/ on tark mees:
ELÄMÄ ON LAIFFI!!!!!
Melbourne on kirutud just eelkõige ilma pärast. Ent vaatamata kõigele halvale (ilm vaheldub neli korda päevas, vihm, igavene tuul, külm jne jne jne, .... mina lisan siia omalt poolt hüüdjana kõrbes VAHEL KURADI KUUM!), pole siin iialgi orkaanipoegagi.... Ok, tuul võib ju tugev olla, ent ei mingit looduskatastroofi moodi asja!!!!
Viimased 4 päevas tibutas ja kohe meedia nuttis, et kole, kole, kole!!!!! Halasid ka autojuhid, sest nii kui tiba vihma alla tuleb, siis niigi hullumeelne Melbourne linna liiklus halvatub. Meil oli õnn ühel päeval leida end läbi tibutava vihma kiirteel, kus 100 km/ h lubatud, ent meie tegime parimal juhul 17.... Meie pereisa ei halanud, ta ikka kohe pröökas ja lennutas kuradeid õhku. Ma enam talle ei viitsigi mainida, et kahjuks need lollid autojuhid ja veel eriti need perverdist veoautojuhid kahjuks tema sõnavõtust osa ei saa ja mina ning Karina sellest üldse välja ei teegi.... Karina magas hoopis tagaistmel teismelise sügavat surmaund.... ja mina pigem koondasin oma kõrvakuulmise oma iPodist tulevatele vikerviisidele..... Koju jõudsime me kahetunnilise hilinemisega.....
Elämä on laiffi, ... nagu üks kurikuulus Soome suusahüppaja kunagi maailmaasjad kokkuvõtvalt paika pani.
Ühel neist päevadest oli mul au töötada kahe elupõlise kardinatööstuse veteraniga. Teha oli suur töö ja Anthony oli palgatud appi koos oma väledate näppudega kaasaga. Töö oli kesklinnas, mis lisab kohe miinuse päevaalguseks. Mina kangutasin oma kaasa voodist hommikul kell 5 välja ja suutsin ta kella 6-ks autosse juhikohale teisaldada... sest ma tahtsin olla kesklinnas võimalikult enne 7, et leida meile parkimiskoht.... Minu õnneks meie pingutused kandsid vilja ja kell 7 astusime rõõmsasti üle tulevase iluinstituudi läve ja andsime tööle agu. Ma peaksin ütlema, et kuigi lõuna paiku hakkasid need kaks veterani (mõlemad seitsmendas kümnendis!)ära väsima ja pealelõunaks istusid rohkem aknalaua peal ning lasid meil Antonioga töö rahus lõpuni teha, oli nende kahe seltskond äärmiselt nauditav! Kui keegi arvab, et ainult kahekümne aastased playboyd diskol on ainsad naljaninad siin planeedil, siis kahjuks on nad täiesti eksiteel: need kaks papit, John ja Peter, viskasid nii elutervet nalja, et päeva lõpuks ma olin peaaegu veendunud, et austraallased on siiski vaatamata kõigele eluterved ja kahe jalaga maa peal!!!!!! Siiani polnud ma selles kindel, ent nüüd sain aimu, et äkki on lootust???????
Minu täielikuks ümberveenmiseks läheks aga vaja ühte sellist austraalia naist.... Unistada ju ikka võib????? Ehk ühel päeval......
Meie lapsel on 2 nädalat koolivaheaeg. Minu meelest peaks see olema puhkus. Aga tegelikkuses on nii, et last on vintsutatud külakorda siia ja sinna vastu tema enda tahtmist rohkem kui nädal. Täna toob isa Antonio lapse koju ja that`s it, .... jääb kuni kooli alguseni koju ja PUHKAB, s.t. magab lõunani, elab päevast päeva oma pidzaaamas, sööb millal tahab ja mida tahab, karjatab koeri taga-aias, väänutab kassi, istub ninapidi iPadis ja kui on õnne, siis koristab oma seapesast toa ka ära..... Seda et tänapäeva laps raamatu kätte võtaks, me enam ei unista.....
Ja mis mina???? Mina mu kallid, jahvatan end läbi palgaprogrammist.... Mitte et programm ise nii raske oleks, aga vat seaduste pool..... Ma arvan, et parasitoloogia raamat omal ajal oli palju kergem lugeda ja meelde jätta kõigi nende nugiliste ladinakeelsete nimedega, kui närida läbi tööõiguse, maksuameti nõudmiste ning tööandja kohustuste. Ent ma teen edusamme: kõik need inglisekeelsed lühendid, mis peaks väljendama teatuid termineid, olen ma lõpuks spikrisse kirja saanud, omale lahti seletanud, enda meelest aru saanud ja seega edeneb seaduste lugemine juba rohkem inimlikumal kiirusel (võibolla kiire lugejana olen ma olnud lihtsalt liiga kannatamatu.....?)
Nii et hetkel on minu elämä ledzisleishion!
Ent täna ma koolitööd ei tee. Kodu särab kui prillikivi. Pesud pestud. Toidupoes käidud (oh jahh, survived!....ent et ellu jääda, läksin ennetava meetmena toidupoodi kell 8 hommikul.... ennekuulmatu 25 aastat tagasi!!!!!!). Kahjuritõrje eesaias tehtud. Nüüd vaja vaid perel laekuda, võtta koerad ohja otsa, teha tiir naabruskonnas, teha mitte midagi ja siis süüa enda hauda.... veise sisefilee on juba marineeritud!
Matti Nykanen oli/ on tark mees:
ELÄMÄ ON LAIFFI!!!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar