Majas valitseb vaikus. Kõik kolm telekat on vahelduseks vait. Huskyd-vallutajad teesklevad surnut, üks minu jalgade PEAL laua all, teine oma matil.... Süütud ja puha. Kass on end kamouflaazina rõngaks tõmmanud maja ees oleval hallil tekil. Süütu hingeke. Perepea talutas enda järel pahura teismelise tööle. (Teismeline rebib kübarast põhjuse pahur olla lõdva randmega iga kell - kell 10 hommikul varajane äratus, pilves ilm, lemmikteksad pesus, nõudlik isa, loomad jalus, eesti naine, kes KÄSEB hommikust süüa jne jne jne)
Ent lõpuks on mul aega ise-enesele ja võimalus isegi eesti keeles mitte ainult mõelda, vaid ka omaette valjult rääkida (mäletate, et vananedes kaovad kõik meie head omadused, ent süvenevad need halvad (valjult ise-enesega rääkimine kuulub just nende tegevuste sekka!)?????
Meil on olnud kaks tõelist hullumeelset nädalat tööl. Esimese nädala elasime üle, teise nädala alguses vahtisin uskumatult meie kalendrit ja vangutasin pead, et kesselollsellisenädalaplaanigahakkamasai... Arvestades, et me polnud esmaspäeva hommikul kell 6 just kõige kirkamad kriidid karbis, polnud ma üldse kindel, kas ettevõetud tööhulgaga hakkame saame ja kas ellu ka jääme....
Laupäeva hommikuks olid kõik elus. Tööd sai ka tehtud. Tegelikult oleme nüüd organiseerinud end sellisele lainepikkusele, et kumbki teeb oma osa ning ei kuluta üleliigset energiat ja aega niisama sahkerdades.
Esmaspäev möödus lennates. Pool päeva tegime orbiidil samu ringe, otsides ühte algkooli, kuhu 18 rulood oli kohe kindlasti samal päeval vaja üles panna. GPS ei leidnud kooli asukohta, kuna tegu oli uue, sekund tagasi ehitatud linnaosaga. Kui olime kolmandat korda madal-lennul ja ikka kooli ei leidnud, proovisime helistada antud numbril. Number oli levist väljas. Ja siis jäi üle kooli moodi ehitiste ukselt uksele hakata küsima: tere, kas teie olete Püha Agata Algkool??????
Lõpuks leidus kool (loe: pooleliolev ehitis) keset põldu, ilma ühegi silmalenähtava ühendusteeta.... Töö tehtud, ent kõik teised tööd ka edasi lükkunud.... Kurat!
Teisipäeval oli palju ringi sebimist ning töid ohtlikel kõrgustel. Nende kõrgustega mina vist mitte kunagi ei harju, isegi kui ma seda ainult põrandalt vaatan..... Mõtegi ajab juba eos südame läikima....
Kolmapäeval jõudsime peale 90 kilomeetrit läbi hullu Melbourne liikluse teisele poole linna tunnise hilinemisega, kell oli 9.55. Astusin pea pool-liikuvast autost välja, kobisesin kallile kaasale üle õla tsau ning tormasin lahingusse, kell 10.00 juba lendasin maja plaanidega ringi (teha oli 5 majatäit.....), laotades mööda maju laiali kogu ülessepanemist ootav kraam, avasin pakendid ning leidsin igale ühikule õige koha, asetades need kõik õigetpidi, jubinad stardivalmis ja käepärast ning sain lahti pakenditest. Oma abikaasat nägin järgmiseks kell 15.00..... Enne, kui läksin kontrollima tehtut, leidsin ta kolmandast majast, küsisin, kas tal on mingit spetsiifilist abi vaja, vastus oli eitav ja taas me kulgesime kumbki oma suunas. Kell 5 saime viimases majas uuesti kokku ja tegime selle hambad ristis lõpuni..... Midagi muud seal rasket polnud, kui et kaks puitrulood olid natuke kannatada saanud transpordi käigus, seega tuli selle raudkarbikud sirgeks kangutada, üks ruloo oli liiga pikk, selle toru tuli 3 mm maha lõigata ja lõpp-akordiks tuli teisele korrusele saada 6.4 meetrine massiivne kardinapuu..... Keerutasime algul nagu kaks grusiini sellega alakorrusel ringi, vaheldumisi eit ja taat kord all või peal, ent alati kardinapuu vahepeal..... Selleks korraks polnud abikäsi ka kusagilt võtta, sest kõik auväärsed majaehitajad langetavad oma töövahendid 15.29 ja 15.30 on objektilt kadunud..... Seega pidime selle kardinapuu kahekesi kuidagi teisele korrusele saama.
Lahendus oli lihtne: õue ja siis rõdu kaudu üles!!!!! Antonio oli õue peal ja mina hiirena rõdul. Plaan oli selline, et Antonio ulatab kardinapuu mulle, mina võtan selle vastu ja siis surun kere raskusega peale ja alla, mis omakorda peaks kardinapuu õue peal oleva osa kaalukiigena üles tõstma, et kogu monstrum siis kenasti üle rõduäärekenasti tuppa libistada. Ma usun, et see oli rohkem kombinatsioon tahtejõust ja meelekindlusest, kui minu kehakaal, mis lõpuks selle 6.4 meetrit ilu tasakaalu ajas.... Oleks filminud, oleks komöödia Oscari saanud. Oleks tädil rattad all.....
Neljapäeval kujutasime endale naiivselt ette, et tuleb suht kerge päev. Vaatasime kalendrit ja tegemisi ning kalkuleerisime vahemaid, mida läbima pidasime. Lubasime isegi lapsele, et ilmselt saame talle kooli vastu minna (vaene hing oli juba kolmel päeval jala koolist koju vantsinud.....). Kuna meie majapidamine toimib Murphy seadustekogu järgi, siis läksid kõik plaanid luhta ning igasugune aja planeerimine nurjus juba eos: suured tööd läksid nagu lepse reega, ent iga väike töö ostus aeganõudvateks nikerdamiseks, või siis leidnud ostitavat kohta ( töölehtedele tehtud kirjavigu täis ja/või loetamatud märkmed, kuidas majapidamist või kohta leida, on juba omaette väärt peatükk.... ajaloolisele kogemusele tuginedes usume me endiselt GPS teenusesse ja oma talupojamõistusele....).
Reede oli kolmapäeva koopia ilma kiigumänguta, ent õnneks lähemal kodule.....
Ja nüüd on mu tund juba läinud!!!!!! Husky magab endiselt mu jala peal laua all, teine teeskleb endiselt surnut oma matil ja kassi ma pole kontrollimas käinud, sest ei taha jalga liigutades koera üles ajada.... Lükkan seda julma manöövrit edasi, jätkates siin arvuti taga kirjutades üles shopping listi pärastiseks ja ju vist tshekin, mis toimub mujal maailmas!
Show must go on!
Ent lõpuks on mul aega ise-enesele ja võimalus isegi eesti keeles mitte ainult mõelda, vaid ka omaette valjult rääkida (mäletate, et vananedes kaovad kõik meie head omadused, ent süvenevad need halvad (valjult ise-enesega rääkimine kuulub just nende tegevuste sekka!)?????
Meil on olnud kaks tõelist hullumeelset nädalat tööl. Esimese nädala elasime üle, teise nädala alguses vahtisin uskumatult meie kalendrit ja vangutasin pead, et kesselollsellisenädalaplaanigahakkamasai... Arvestades, et me polnud esmaspäeva hommikul kell 6 just kõige kirkamad kriidid karbis, polnud ma üldse kindel, kas ettevõetud tööhulgaga hakkame saame ja kas ellu ka jääme....
Laupäeva hommikuks olid kõik elus. Tööd sai ka tehtud. Tegelikult oleme nüüd organiseerinud end sellisele lainepikkusele, et kumbki teeb oma osa ning ei kuluta üleliigset energiat ja aega niisama sahkerdades.
Esmaspäev möödus lennates. Pool päeva tegime orbiidil samu ringe, otsides ühte algkooli, kuhu 18 rulood oli kohe kindlasti samal päeval vaja üles panna. GPS ei leidnud kooli asukohta, kuna tegu oli uue, sekund tagasi ehitatud linnaosaga. Kui olime kolmandat korda madal-lennul ja ikka kooli ei leidnud, proovisime helistada antud numbril. Number oli levist väljas. Ja siis jäi üle kooli moodi ehitiste ukselt uksele hakata küsima: tere, kas teie olete Püha Agata Algkool??????
Lõpuks leidus kool (loe: pooleliolev ehitis) keset põldu, ilma ühegi silmalenähtava ühendusteeta.... Töö tehtud, ent kõik teised tööd ka edasi lükkunud.... Kurat!
Teisipäeval oli palju ringi sebimist ning töid ohtlikel kõrgustel. Nende kõrgustega mina vist mitte kunagi ei harju, isegi kui ma seda ainult põrandalt vaatan..... Mõtegi ajab juba eos südame läikima....
Kolmapäeval jõudsime peale 90 kilomeetrit läbi hullu Melbourne liikluse teisele poole linna tunnise hilinemisega, kell oli 9.55. Astusin pea pool-liikuvast autost välja, kobisesin kallile kaasale üle õla tsau ning tormasin lahingusse, kell 10.00 juba lendasin maja plaanidega ringi (teha oli 5 majatäit.....), laotades mööda maju laiali kogu ülessepanemist ootav kraam, avasin pakendid ning leidsin igale ühikule õige koha, asetades need kõik õigetpidi, jubinad stardivalmis ja käepärast ning sain lahti pakenditest. Oma abikaasat nägin järgmiseks kell 15.00..... Enne, kui läksin kontrollima tehtut, leidsin ta kolmandast majast, küsisin, kas tal on mingit spetsiifilist abi vaja, vastus oli eitav ja taas me kulgesime kumbki oma suunas. Kell 5 saime viimases majas uuesti kokku ja tegime selle hambad ristis lõpuni..... Midagi muud seal rasket polnud, kui et kaks puitrulood olid natuke kannatada saanud transpordi käigus, seega tuli selle raudkarbikud sirgeks kangutada, üks ruloo oli liiga pikk, selle toru tuli 3 mm maha lõigata ja lõpp-akordiks tuli teisele korrusele saada 6.4 meetrine massiivne kardinapuu..... Keerutasime algul nagu kaks grusiini sellega alakorrusel ringi, vaheldumisi eit ja taat kord all või peal, ent alati kardinapuu vahepeal..... Selleks korraks polnud abikäsi ka kusagilt võtta, sest kõik auväärsed majaehitajad langetavad oma töövahendid 15.29 ja 15.30 on objektilt kadunud..... Seega pidime selle kardinapuu kahekesi kuidagi teisele korrusele saama.
Lahendus oli lihtne: õue ja siis rõdu kaudu üles!!!!! Antonio oli õue peal ja mina hiirena rõdul. Plaan oli selline, et Antonio ulatab kardinapuu mulle, mina võtan selle vastu ja siis surun kere raskusega peale ja alla, mis omakorda peaks kardinapuu õue peal oleva osa kaalukiigena üles tõstma, et kogu monstrum siis kenasti üle rõduäärekenasti tuppa libistada. Ma usun, et see oli rohkem kombinatsioon tahtejõust ja meelekindlusest, kui minu kehakaal, mis lõpuks selle 6.4 meetrit ilu tasakaalu ajas.... Oleks filminud, oleks komöödia Oscari saanud. Oleks tädil rattad all.....
Neljapäeval kujutasime endale naiivselt ette, et tuleb suht kerge päev. Vaatasime kalendrit ja tegemisi ning kalkuleerisime vahemaid, mida läbima pidasime. Lubasime isegi lapsele, et ilmselt saame talle kooli vastu minna (vaene hing oli juba kolmel päeval jala koolist koju vantsinud.....). Kuna meie majapidamine toimib Murphy seadustekogu järgi, siis läksid kõik plaanid luhta ning igasugune aja planeerimine nurjus juba eos: suured tööd läksid nagu lepse reega, ent iga väike töö ostus aeganõudvateks nikerdamiseks, või siis leidnud ostitavat kohta ( töölehtedele tehtud kirjavigu täis ja/või loetamatud märkmed, kuidas majapidamist või kohta leida, on juba omaette väärt peatükk.... ajaloolisele kogemusele tuginedes usume me endiselt GPS teenusesse ja oma talupojamõistusele....).
Reede oli kolmapäeva koopia ilma kiigumänguta, ent õnneks lähemal kodule.....
Ja nüüd on mu tund juba läinud!!!!!! Husky magab endiselt mu jala peal laua all, teine teeskleb endiselt surnut oma matil ja kassi ma pole kontrollimas käinud, sest ei taha jalga liigutades koera üles ajada.... Lükkan seda julma manöövrit edasi, jätkates siin arvuti taga kirjutades üles shopping listi pärastiseks ja ju vist tshekin, mis toimub mujal maailmas!
Show must go on!
Kommentaarid
Postita kommentaar