Meie pere on äärmiselt traditsioonideta. Nii nagu ei tao me jõulu- ja lihavõtte lokku, ei lähe me peast segi ei naiste-, emade- või isadepäeval.... Veelgi vähem läheb minu ja Antoni vanuses meile korda sünnipäev.
Karinal aga on sünnipäevaga muidugi oma suhe. Igal aastal lisaks pidustuste moodi asjale ja kingitustele saab ta valida mingi aktiiv/hariva tegevuse tema omal soovil.
Sel aastal kirjutas tollal veel 11 aastane tütarlaps oma soovide nimekirja ainult ühe rea: kardisõit....
Ma väristasin vastikusest õlgu, kui end perepea ja lapse järel reede õhtupoolikul auto suunas vantsisin. Ma tegelikult mõtlesin isegi valetada (et noh, peavalu, selg haige, tuba vajab koristamist, pesu pesemist, koerad treenimist, kass kantseldamist......), ent sain ise ka aru, et ühtegi neist vabandusest ei võetaks vastu, sest ükski neist ei kõlanud veenvalt või et elu oleks ohus....
Enne veel, kui saime oma pileti lunastatud, tuli täita rallsõitja ankeet. Loomulikult seeniorklassi rallässad unsuasid lugemisprillid kaasa võtta ehk Karina näitas pimedatele ankeedile osutades, et siia kirjuta eesnimi ja siia perekonnanimi jne..... Kõva laksuga reaalsusesse tagasi.... Peaks juba kord õppima omale prillid nööriga kaela riputama.... Ent hei, kodus ette valmistades rallisõiduks, olid LUGEMISprillid küll viimane mõte peas....
Vana naisena valisin omale ainult 10 minutit rallit. Teised kaks otsustasid esialgu piirduda poole tunniga.
.............
Esimese ringi pidasim ma kuidagi vastu. Kolmanda ringi keskel kahetsesin, et mul pole kirjalikku testamenti ja et kas Antonio ikka mäletab, et olen elundidoonorina end kirja pannud ning et kas ta ikka peab lubadust minu matusel mängida ainult rock playlisti minu iPodist ning kas ta mäletab, et tuha võib ta pudistad kuhu ise tahab?????
Rajateeniindaja tormas minu suunas, kui oma kipaka kardi rajalt välja suunasin. Kui ta nägi kuidas ma kardist välja tuikusin, siis ta ei küsinudki enam, et mis lahti.... ütles ainult, et mul on 6 minutit veel aega, juhul kui ma hiljem peaks tagasi tulema.....
Ma vaarusin rallirajalt eemale, rabasin kiivri peast ja siis tõesti ei teadnud, kuhu vajuda, peaga lõunasse või põhja, .... Viskasin end esimesele pingile pikali ja ootasin vikatimeest. Vikatimehe asemel muidugi ilmus kuvarile Antonio muretsev nägu.....
Olles tagantjärele tark, saime me mõlemad aru, et mina oleks ikkagi pidanud oma suu avama ja teatama selgehäälselt oma vastumeelsusest.... Me mõlemad ju teame, kuidas mul läheb autoski süda pahaks pelgalt linnaliikluses ja kuidas ta tavaliselt suren, kui on kurviline tee või siis mäest üles/ alla..... Ja see pisike vibreeriv kart raputas mind mehemoodi ning tegi rohkem müra, kui õmblusvabrik, see ka ei aidanud kaasa, sest minul on ju müra ja raputamise suhtes nulltolerants....
Ent kõige õudsem oli see pead ümbritsev ja põskede külge suruv kiiver, mis tekitas täiesti klaustrofoobilise olemise ja see omakorda keeras hapniku kinni.... Tule taevas appi, ainult minuga juhtub see nii!!!!!
Surijana ma siiski nõudsin, et pere ikka jätkaks oma ralliga võiduka lõpuni!
..................
Sel ajal kui mina olin oma pingil ametis suremisega, hakkas rajale rohkem sõitjaid lisanduma. Muidugi oli hea rallida, kui rajal olime ainult meie kolm.
Mingi hetk aga oli rallijaid paarkymmend ja pole ime, et Karina jäi keset rada toppama ning keegi põrutas tema kardile täiega sisse..... Hoobiga oli Karina kart raja äärises kinni..... Antonio oli just neid möödumas ja sekkus, hakates Karina karti käega kummiseinast eemale tirima.... kuidagimoodi oskas ta aga oma labakäe jätta kahe kardi raamide vahele.....
See oli päris kena vaatepilt, kui santlaager end viimaks autosse jalutas....
......................
Laps oli veel löödud järgmisel päevalgi (kuigi ta natuke lonkas mõlemat jalga, oli ta enesehinnang lihtsalt maatasa tehtud)
Vikatimees jäi ka seekord tulemata ja jäin ellu.
Pereisa käsi on sidemes, ent jääb ilmselt ka elama.
Ent ma loodan, et see oli õppetund lapsele: täpselt nagu kardirajal, nii ka elus, ei saa sa kõike kontrollida, mis sinu ümber toimub. Ainus mida sa teha saad, on anda endast parim. Vahel see toimib, vahel see veab alt või pole piisav. Nii nagu ka kardirajal, nii on ka elus kurvid ja ootamatud käänakud, keegi sõidab kellelegi sisse, keegi teeb kellelegi ära, keegi saab haiget. Vahel elu raputab su läbi, siis annab aega hinge tõmmata, ent asud aga uue hooga uuele ringile, enamuses teadmata mis tuleb. Ja kui saadki haiget, siis pole muud võimalust, kui end kokku võtta ja ikkagi edasi rühkida. Sa ei saa keset rada seisma jääda ning pillima kukkuda.
Aidata saad sa end ainult ise.....
Üks on kindel: selles elus minust rallisõitjat ei saa. Karinast ka mitte. Pereisa kaalub endiselt rallässa karjääri!
Carpe Diem!
Karinal aga on sünnipäevaga muidugi oma suhe. Igal aastal lisaks pidustuste moodi asjale ja kingitustele saab ta valida mingi aktiiv/hariva tegevuse tema omal soovil.
Sel aastal kirjutas tollal veel 11 aastane tütarlaps oma soovide nimekirja ainult ühe rea: kardisõit....
Ma väristasin vastikusest õlgu, kui end perepea ja lapse järel reede õhtupoolikul auto suunas vantsisin. Ma tegelikult mõtlesin isegi valetada (et noh, peavalu, selg haige, tuba vajab koristamist, pesu pesemist, koerad treenimist, kass kantseldamist......), ent sain ise ka aru, et ühtegi neist vabandusest ei võetaks vastu, sest ükski neist ei kõlanud veenvalt või et elu oleks ohus....
Enne veel, kui saime oma pileti lunastatud, tuli täita rallsõitja ankeet. Loomulikult seeniorklassi rallässad unsuasid lugemisprillid kaasa võtta ehk Karina näitas pimedatele ankeedile osutades, et siia kirjuta eesnimi ja siia perekonnanimi jne..... Kõva laksuga reaalsusesse tagasi.... Peaks juba kord õppima omale prillid nööriga kaela riputama.... Ent hei, kodus ette valmistades rallisõiduks, olid LUGEMISprillid küll viimane mõte peas....
Vana naisena valisin omale ainult 10 minutit rallit. Teised kaks otsustasid esialgu piirduda poole tunniga.
.............
Esimese ringi pidasim ma kuidagi vastu. Kolmanda ringi keskel kahetsesin, et mul pole kirjalikku testamenti ja et kas Antonio ikka mäletab, et olen elundidoonorina end kirja pannud ning et kas ta ikka peab lubadust minu matusel mängida ainult rock playlisti minu iPodist ning kas ta mäletab, et tuha võib ta pudistad kuhu ise tahab?????
Rajateeniindaja tormas minu suunas, kui oma kipaka kardi rajalt välja suunasin. Kui ta nägi kuidas ma kardist välja tuikusin, siis ta ei küsinudki enam, et mis lahti.... ütles ainult, et mul on 6 minutit veel aega, juhul kui ma hiljem peaks tagasi tulema.....
Ma vaarusin rallirajalt eemale, rabasin kiivri peast ja siis tõesti ei teadnud, kuhu vajuda, peaga lõunasse või põhja, .... Viskasin end esimesele pingile pikali ja ootasin vikatimeest. Vikatimehe asemel muidugi ilmus kuvarile Antonio muretsev nägu.....
Olles tagantjärele tark, saime me mõlemad aru, et mina oleks ikkagi pidanud oma suu avama ja teatama selgehäälselt oma vastumeelsusest.... Me mõlemad ju teame, kuidas mul läheb autoski süda pahaks pelgalt linnaliikluses ja kuidas ta tavaliselt suren, kui on kurviline tee või siis mäest üles/ alla..... Ja see pisike vibreeriv kart raputas mind mehemoodi ning tegi rohkem müra, kui õmblusvabrik, see ka ei aidanud kaasa, sest minul on ju müra ja raputamise suhtes nulltolerants....
Ent kõige õudsem oli see pead ümbritsev ja põskede külge suruv kiiver, mis tekitas täiesti klaustrofoobilise olemise ja see omakorda keeras hapniku kinni.... Tule taevas appi, ainult minuga juhtub see nii!!!!!
Surijana ma siiski nõudsin, et pere ikka jätkaks oma ralliga võiduka lõpuni!
..................
Sel ajal kui mina olin oma pingil ametis suremisega, hakkas rajale rohkem sõitjaid lisanduma. Muidugi oli hea rallida, kui rajal olime ainult meie kolm.
Mingi hetk aga oli rallijaid paarkymmend ja pole ime, et Karina jäi keset rada toppama ning keegi põrutas tema kardile täiega sisse..... Hoobiga oli Karina kart raja äärises kinni..... Antonio oli just neid möödumas ja sekkus, hakates Karina karti käega kummiseinast eemale tirima.... kuidagimoodi oskas ta aga oma labakäe jätta kahe kardi raamide vahele.....
See oli päris kena vaatepilt, kui santlaager end viimaks autosse jalutas....
......................
Laps oli veel löödud järgmisel päevalgi (kuigi ta natuke lonkas mõlemat jalga, oli ta enesehinnang lihtsalt maatasa tehtud)
Vikatimees jäi ka seekord tulemata ja jäin ellu.
Pereisa käsi on sidemes, ent jääb ilmselt ka elama.
Ent ma loodan, et see oli õppetund lapsele: täpselt nagu kardirajal, nii ka elus, ei saa sa kõike kontrollida, mis sinu ümber toimub. Ainus mida sa teha saad, on anda endast parim. Vahel see toimib, vahel see veab alt või pole piisav. Nii nagu ka kardirajal, nii on ka elus kurvid ja ootamatud käänakud, keegi sõidab kellelegi sisse, keegi teeb kellelegi ära, keegi saab haiget. Vahel elu raputab su läbi, siis annab aega hinge tõmmata, ent asud aga uue hooga uuele ringile, enamuses teadmata mis tuleb. Ja kui saadki haiget, siis pole muud võimalust, kui end kokku võtta ja ikkagi edasi rühkida. Sa ei saa keset rada seisma jääda ning pillima kukkuda.
Aidata saad sa end ainult ise.....
Üks on kindel: selles elus minust rallisõitjat ei saa. Karinast ka mitte. Pereisa kaalub endiselt rallässa karjääri!
Carpe Diem!
Kommentaarid
Postita kommentaar