Mina isiklikult tänan taevast, et suvi selleks korraks läbi! See tähendab, et lõpuks hakkab inimese tunne tagasi tulema ja ei suregi iga päev vähemalt kolm korda, vaid saab lausa hingata ja isegi magada!!!!!! Külmad ja niisked käterätid on saadetud pensionile selleks aastaks!
Isegi kui vahete vahel viskab 30 kraadi päise päeva ajal, siis öösel on kena ja jahe, mõnsad 15 kraadi, mis tagavad korraliku une ja piisavalt energiat uuele päevale vastu minna!
Elanud selle suve üle, sügan ma vaikselt kukalt, sest ma pole kindel, kas ma enam kunagi suudan sauna minna..... Ja vat see on nüüd tavatu, sest ma ju armastan sauna ja tahan sauna, ent kas ma olen selleks valmis peale seda küpsetavkuuma suve?????? Aeg näitab :D
24. veebruar oli meie neljas pulma-aastapäev. Arvestades kui ebaromantilised me oleme, ei teinud me ka mingit romantilist tsirkust ega jooksnudki teineteisel käest kinni hoides loojuvasse päikesesse üle rukkipõllu. Saabusime hoopis töölt koju suhteliselt hilja, loendasime pere üle ja meisterdasime omale kena õhtusöögi: mina panin omalt poolt lauale kena lõhe koos värskete kartulite, beebibporgandite, roheliste ubadega ja perepea valmistas beseest vahukoorekorvid marjadega. Alkohol laualt puudus....
Järgmisel päeval jaotus pere kooli ja tööle.
Mina suundusin kooli. Kuigi ma olin ennast varustanud väikese taskumärkmiku ja pliiatsiga meigikoolituse märkmete tegemiseks, oma meigiõpetajat ma seekord rongis ei kohanud... Tagasi teel koju sain ma omal nahal tunda, kui Melbourne rongiliikus kokku jookseb: vahele oli jäetud 1 ekspressrong ja seega ootas perroonil rongi topelt koosseis reisiseltsilisi.... Minu harvaks õnneks oskas rong peatuda nii, et uksed avanesid just minu nina all ning mul seega jäi ainult sisse astuda, kenasti varjupoolse akna alla maha istuda ja jääda vaatama edasist reality showd. Algul oli põnev jah vaadata, kuidas inimesed tormijooksuga rongi vallutasid. ja üksteisest üle tallati tugevana õigusega. Mina olin jälle ainus reisija, kes kael pikalt püsti pead siia sinna keerutas ja inimesi jälgis.... kõik teised olid tegevuses telefonidega. Jälle oli tunne, et kui (oleks ruumi) ja keset vahekäiku maha langeks ning verist vahtu suust tuleks, siis vist keegi ei paneks tähelegi.... Ent ajapikku hakkas see inimeste vaatlemine nüriks kätte minema, seda enam, et minu lähiraadiuses vähemalt neli inimest kuulasid kõrvaklappidega muusikat. Ja et igaüks tegi seda omaette valjult ja et see kõik kajas läbi, siis see kakofoonia hakkas närvidele käima, sest hei! mina armastan ju vaikust (vaatan enamust TV hääletult ja loen parem tiitreid!!!)ja kui ma peangi kuulama midagi, siis eelistan ühte loomingulist kollektiivi korraga....
Aga rongijaama vastu tulnud abikaasa suutis mu elule tagasi meelitada, sest lõpuks võtsime siis aega kahekesi omale ja läksime välja...
Niisiis leidsime end kohaliku kino Cold Classi saalis, ettekandjad teenindamas,sööke-jooke tasakesi ette kandmas, samal ajal kui meie tugitoolidesse uppunult vaatasime, kuidas ameeriklased ja afgaanid üksteisel päid otsast veristasid ning verdpurskavalt ajusid välja tulistasid...... Täiesti meie pere film.
Ma olin juba mitu nädalat korrutanud nagu rikkis plaat, et MINATAHANSEDAFILMIVAATAMAMINNAJAKUIKEEGITEINEEITAHASIISMALÄHENÜKSI..... Arvestades minu kirge sõja-ajaloo suhtes, polnud see mulle ega ka perele üllatuseks, kui ma oma rikkis plaadiga pihta hakkasin. Lone Suvivor on üks mu lemmik-sõjaraamatutest ja kui see nüüd lõpuks filmiks on realiseeritud, siis ma ei saa seda võimalust ju maha magada.....
Koju tagasi jõudes, tormasin ma oma raamaturiiuli juurde, kaevasin raamatu välja ja lugesin selle öösel uuesti läbi (paremaid kohti valju häälega magavale abikaasale ette lugedes), ikka veel filmi mõju all ja nähtust värisedes.....
Kena aastapäev oli!!!!!!!
Järgmisel hommikul polnud ma just kirkaim kriit karbis.... ent päev oli hull!!!! Teha oli ainult üks töö. Ent see oli HULL töö: tuli panna kaks paralleelset 10 m kardinasiini. Lihtne öelda, ent natuke keerukam teha, kui aken on ümar, see tähendab, et pead mõlemad siinid painutama täpselt akna järgi. Isegi see ei tundu nii raske, ent kui sa pead seda tegema 5.5 meetri kõrguses, siis on juba teine lugu.... Ja et veel kuidagi teha asi põnevamaks, siis.... kogu aken on maast laeni klaasist ning redelit pole kuhugi laotada. Enne tööle hakkamist käisime varahommikul koha peal olukorda hindamas ja siis läksime lattu redelite järele.... Kaasa rabasime 4 kõige suuremat, mis paraku ei kuulunud just helvesklassi.
Tagasi kliendi juures selgus, et kolmjalg redelit ei saa kuidagi sisse.... Proovisime igat võimalikku pidi: keerdtrepp ja lift otseühendusena olid kohe välistatud, tagatrepp ja rõdu.... edu saatis poole maani, sest piltlikult sa ei saa kuusepuud hiireaugust läbi....
Seega, jätsime kolmjalg redeli nurka nutma ja mingi nipiga suutsime kaks nn. relssredelit läbi lohistada.....
Ma ei suudagi kirjeldada, kuidas me selle töö tehtud saime.... Minus kees surmahirm, kui ma hammasteplaginal vaatasin Antoniot seal üleval balansseerimas, igasugused õudsed kujutlused tormasid mu silme eest läbi, kujutlus kuidas ma noorena leseks jään ja et mis siis kõik saab, kui.....
Pilt oli nii hirmus, et sisedisainer otsustas poole pealt lahkuda, sest tema ei kannatanud vaatepilti välja. ta on tegelenud sisekujundusega üle 40 aasta, ent sellise pikkusega siine sellisel kõrgusel oli tema esimene kord.... ja ilmselt viimane.
Kuus tundi hiljem oli töö tehtud, siinid perfektselt paigas ja kaks paari kardinaid kenasti heljumas.....
Ma ei usu, et ma just kilo kehakaalu kaotasin, et närvirakke küll miljonite kaupa sellel päeval.....
Järgmised kaks päeva tegelesin aga koolitööga. Mõlemal päeval leidis Antonio koju saabudes oma naise ees, kes istus nagu noor Einstein paberikuhjadesse mattunud laua taga, husky magamas jalgadel, juuksed püsti peas, silm sogane, jälitamas puuduolevat 44 dollarit......
Ja nii see nädal läks.... Ja nii kadusid minevikku ka kõik eelnevad nädalad ja nii juhtub ilmselt ka tulevate nädalatega.....
Alates esmaspäevast on meil peres kahe nädala jooksul 4 sünnipäeva, nii et meelelahutuse eest on hoolt kantud.... oehhhhh! Tegelikult antakse avapauk pidustusetele täna, kui maja vallutab puberteediparv, sest Karina sõbralist lendab peale ja jääb paigale ka ööseks..... oehhhhhhh!!!!!
Ent nüüd mu sõbrad, aeg end sättida asjalikuks, tormata poodi ja siis siduda saba põlleks ette, sest täna My Kitchen Rules, ent ega ta ise ruuli, vaid keegi peab seal tegelikult ka toimetama ja järelkoristama...... oehhhhhhhhhhhhhh!
Dziizuz, mis nipiga ma suudan jutustada mitte millestki?????
Elu Austraalias käib siiski endise hooga:
-avatud söekaevanduses möllab juba mitmendat nädalat tulekahju ning kohalikud inimesed on sunnitud kodudest lahkuma, kuna neil pole midagi hingata ja see õhk, mis on pakkumisel, see olla tervisele kahjulik. Paraku aga valitsus seisab käed rippus või sügab mune....
-Schapelle Corby (kui viitsid, siis googelda!) on meedia (paraku mitte kellelegi tavainimestest ta korda ei lähe) tähelepanu keskmes ja Austraalia Föderaalpolitsei on mängus ning jama suur...
-kohalik lennunduse uhkus Qantas teatas, et koondab 5000 inimest ja sellega algas pori loopimine igas suunas, et miks ja kuidas ja kõigil on oma arvamus.....
- asüülitaotlejad mässasid Paapua Uus Guineas (Austraalia valitsus hoiab neid taotlusprotsessi ajal seal ühel väikesel saarel), üks tapeti ja miski 80 vigastatud. Segadus suur ja taaskord on igaüks ekspert...
-igasugused draamad inimtasandil jätkuvad igal tasandil kõikvõimalikel moel....
- jne jne jne
(Eesti vendi seljakotisangaritest tulealgatajaid mainiti uudistes, ent seda olete isegi Õhtulehest juba lugenud)
(Eesti nimi käis läbi ka Blacklisti seriaalis, kus lapsendamisagentuur smugeldas orvukesi Eestist.... Reality check?????)
Teretulemast hapukurgihooaega! Teretulemast sügis!
Isegi kui vahete vahel viskab 30 kraadi päise päeva ajal, siis öösel on kena ja jahe, mõnsad 15 kraadi, mis tagavad korraliku une ja piisavalt energiat uuele päevale vastu minna!
Elanud selle suve üle, sügan ma vaikselt kukalt, sest ma pole kindel, kas ma enam kunagi suudan sauna minna..... Ja vat see on nüüd tavatu, sest ma ju armastan sauna ja tahan sauna, ent kas ma olen selleks valmis peale seda küpsetavkuuma suve?????? Aeg näitab :D
24. veebruar oli meie neljas pulma-aastapäev. Arvestades kui ebaromantilised me oleme, ei teinud me ka mingit romantilist tsirkust ega jooksnudki teineteisel käest kinni hoides loojuvasse päikesesse üle rukkipõllu. Saabusime hoopis töölt koju suhteliselt hilja, loendasime pere üle ja meisterdasime omale kena õhtusöögi: mina panin omalt poolt lauale kena lõhe koos värskete kartulite, beebibporgandite, roheliste ubadega ja perepea valmistas beseest vahukoorekorvid marjadega. Alkohol laualt puudus....
Järgmisel päeval jaotus pere kooli ja tööle.
Mina suundusin kooli. Kuigi ma olin ennast varustanud väikese taskumärkmiku ja pliiatsiga meigikoolituse märkmete tegemiseks, oma meigiõpetajat ma seekord rongis ei kohanud... Tagasi teel koju sain ma omal nahal tunda, kui Melbourne rongiliikus kokku jookseb: vahele oli jäetud 1 ekspressrong ja seega ootas perroonil rongi topelt koosseis reisiseltsilisi.... Minu harvaks õnneks oskas rong peatuda nii, et uksed avanesid just minu nina all ning mul seega jäi ainult sisse astuda, kenasti varjupoolse akna alla maha istuda ja jääda vaatama edasist reality showd. Algul oli põnev jah vaadata, kuidas inimesed tormijooksuga rongi vallutasid. ja üksteisest üle tallati tugevana õigusega. Mina olin jälle ainus reisija, kes kael pikalt püsti pead siia sinna keerutas ja inimesi jälgis.... kõik teised olid tegevuses telefonidega. Jälle oli tunne, et kui (oleks ruumi) ja keset vahekäiku maha langeks ning verist vahtu suust tuleks, siis vist keegi ei paneks tähelegi.... Ent ajapikku hakkas see inimeste vaatlemine nüriks kätte minema, seda enam, et minu lähiraadiuses vähemalt neli inimest kuulasid kõrvaklappidega muusikat. Ja et igaüks tegi seda omaette valjult ja et see kõik kajas läbi, siis see kakofoonia hakkas närvidele käima, sest hei! mina armastan ju vaikust (vaatan enamust TV hääletult ja loen parem tiitreid!!!)ja kui ma peangi kuulama midagi, siis eelistan ühte loomingulist kollektiivi korraga....
Aga rongijaama vastu tulnud abikaasa suutis mu elule tagasi meelitada, sest lõpuks võtsime siis aega kahekesi omale ja läksime välja...
Niisiis leidsime end kohaliku kino Cold Classi saalis, ettekandjad teenindamas,sööke-jooke tasakesi ette kandmas, samal ajal kui meie tugitoolidesse uppunult vaatasime, kuidas ameeriklased ja afgaanid üksteisel päid otsast veristasid ning verdpurskavalt ajusid välja tulistasid...... Täiesti meie pere film.
Ma olin juba mitu nädalat korrutanud nagu rikkis plaat, et MINATAHANSEDAFILMIVAATAMAMINNAJAKUIKEEGITEINEEITAHASIISMALÄHENÜKSI..... Arvestades minu kirge sõja-ajaloo suhtes, polnud see mulle ega ka perele üllatuseks, kui ma oma rikkis plaadiga pihta hakkasin. Lone Suvivor on üks mu lemmik-sõjaraamatutest ja kui see nüüd lõpuks filmiks on realiseeritud, siis ma ei saa seda võimalust ju maha magada.....
Koju tagasi jõudes, tormasin ma oma raamaturiiuli juurde, kaevasin raamatu välja ja lugesin selle öösel uuesti läbi (paremaid kohti valju häälega magavale abikaasale ette lugedes), ikka veel filmi mõju all ja nähtust värisedes.....
Kena aastapäev oli!!!!!!!
Järgmisel hommikul polnud ma just kirkaim kriit karbis.... ent päev oli hull!!!! Teha oli ainult üks töö. Ent see oli HULL töö: tuli panna kaks paralleelset 10 m kardinasiini. Lihtne öelda, ent natuke keerukam teha, kui aken on ümar, see tähendab, et pead mõlemad siinid painutama täpselt akna järgi. Isegi see ei tundu nii raske, ent kui sa pead seda tegema 5.5 meetri kõrguses, siis on juba teine lugu.... Ja et veel kuidagi teha asi põnevamaks, siis.... kogu aken on maast laeni klaasist ning redelit pole kuhugi laotada. Enne tööle hakkamist käisime varahommikul koha peal olukorda hindamas ja siis läksime lattu redelite järele.... Kaasa rabasime 4 kõige suuremat, mis paraku ei kuulunud just helvesklassi.
Tagasi kliendi juures selgus, et kolmjalg redelit ei saa kuidagi sisse.... Proovisime igat võimalikku pidi: keerdtrepp ja lift otseühendusena olid kohe välistatud, tagatrepp ja rõdu.... edu saatis poole maani, sest piltlikult sa ei saa kuusepuud hiireaugust läbi....
Seega, jätsime kolmjalg redeli nurka nutma ja mingi nipiga suutsime kaks nn. relssredelit läbi lohistada.....
Ma ei suudagi kirjeldada, kuidas me selle töö tehtud saime.... Minus kees surmahirm, kui ma hammasteplaginal vaatasin Antoniot seal üleval balansseerimas, igasugused õudsed kujutlused tormasid mu silme eest läbi, kujutlus kuidas ma noorena leseks jään ja et mis siis kõik saab, kui.....
Pilt oli nii hirmus, et sisedisainer otsustas poole pealt lahkuda, sest tema ei kannatanud vaatepilti välja. ta on tegelenud sisekujundusega üle 40 aasta, ent sellise pikkusega siine sellisel kõrgusel oli tema esimene kord.... ja ilmselt viimane.
Kuus tundi hiljem oli töö tehtud, siinid perfektselt paigas ja kaks paari kardinaid kenasti heljumas.....
Ma ei usu, et ma just kilo kehakaalu kaotasin, et närvirakke küll miljonite kaupa sellel päeval.....
Järgmised kaks päeva tegelesin aga koolitööga. Mõlemal päeval leidis Antonio koju saabudes oma naise ees, kes istus nagu noor Einstein paberikuhjadesse mattunud laua taga, husky magamas jalgadel, juuksed püsti peas, silm sogane, jälitamas puuduolevat 44 dollarit......
Ja nii see nädal läks.... Ja nii kadusid minevikku ka kõik eelnevad nädalad ja nii juhtub ilmselt ka tulevate nädalatega.....
Alates esmaspäevast on meil peres kahe nädala jooksul 4 sünnipäeva, nii et meelelahutuse eest on hoolt kantud.... oehhhhh! Tegelikult antakse avapauk pidustusetele täna, kui maja vallutab puberteediparv, sest Karina sõbralist lendab peale ja jääb paigale ka ööseks..... oehhhhhhh!!!!!
Ent nüüd mu sõbrad, aeg end sättida asjalikuks, tormata poodi ja siis siduda saba põlleks ette, sest täna My Kitchen Rules, ent ega ta ise ruuli, vaid keegi peab seal tegelikult ka toimetama ja järelkoristama...... oehhhhhhhhhhhhhh!
Dziizuz, mis nipiga ma suudan jutustada mitte millestki?????
Elu Austraalias käib siiski endise hooga:
-avatud söekaevanduses möllab juba mitmendat nädalat tulekahju ning kohalikud inimesed on sunnitud kodudest lahkuma, kuna neil pole midagi hingata ja see õhk, mis on pakkumisel, see olla tervisele kahjulik. Paraku aga valitsus seisab käed rippus või sügab mune....
-Schapelle Corby (kui viitsid, siis googelda!) on meedia (paraku mitte kellelegi tavainimestest ta korda ei lähe) tähelepanu keskmes ja Austraalia Föderaalpolitsei on mängus ning jama suur...
-kohalik lennunduse uhkus Qantas teatas, et koondab 5000 inimest ja sellega algas pori loopimine igas suunas, et miks ja kuidas ja kõigil on oma arvamus.....
- asüülitaotlejad mässasid Paapua Uus Guineas (Austraalia valitsus hoiab neid taotlusprotsessi ajal seal ühel väikesel saarel), üks tapeti ja miski 80 vigastatud. Segadus suur ja taaskord on igaüks ekspert...
-igasugused draamad inimtasandil jätkuvad igal tasandil kõikvõimalikel moel....
- jne jne jne
(Eesti vendi seljakotisangaritest tulealgatajaid mainiti uudistes, ent seda olete isegi Õhtulehest juba lugenud)
(Eesti nimi käis läbi ka Blacklisti seriaalis, kus lapsendamisagentuur smugeldas orvukesi Eestist.... Reality check?????)
Teretulemast hapukurgihooaega! Teretulemast sügis!
Kommentaarid
Postita kommentaar