...püüame siin päeva.
No ei edene, kuidas ka ei püüa!!!!!
Ärkad hommikul üles, teed perele hommikusöögi, istud lauda,... söök ei lähe alla.
Sätid end teele ja sured autos, sest endiselt võitled juba neljandat nädalat kestva kuumarabandusega ja kiirendamine, pidurdamine, "lamavad politseinikud"ning manööverdamine Melbourne hektilisel liikluses ajab südame läikima....
Kohtud kliendiga ja vaevu seisad püsti, vaevahigi mööda kere alla valgumas ning iga juuksekarva otsast nirisemas, jõudu ei ole ja hapnikku hingamiseks ka mitte.... Klient juhtub näiteks olema selline, kel pole majas konditsioneeri ning nii sa siis püsid püsti selles hapnikuvabas kuumuses ja näitled, et kõik on hästi!
Ja siis selgub taas, et midagi on valesti, kardinad ja/ või kardinapuud liiga pikad/ lühikesed, vale värvi või jookseb kangast veamuster läbi või rulood, mille pead paigaldama, ei mahu kuidagi raami, kuna rulood palju ja raam liiga ahas.... Või siis mingi memm teatab, et üle tema lugupeetud laiba võime me paigaldada teatud turvajubinad ja kui me siis alla anname, et ok ok, me siis ei pane neid (sest sa ei jõua enam tuuleveskitega võidelda!), kui see memm helistab meile tagasi paar päeva hiljem ning teatab, et ostustas ikkagi need "asjad" seina kinnitada.... Tore ju on, ent meie kodust elab see lugupeetud kodanik 132 km kaugusel ja minna sinna läbi Melbourne liikluse ainult selleks 10 minutiks.... Ausalt, midagi on pildil valesti!!!!!
Seega, eile saatsime oma sisekujundajatele teada-ande, et justnimelt nende turvajubinate üle meie kauplema ei hakka ning igal juhul ilma eranditeta lähevad need seina ning soovitavalt on klient ette hoiatatud!!!! (Nimelt just viimasel ajal oleme selle teemaga silmitsi seisnud: tegu on pisikese seina sisse kruvitud plastist jubinaga, mis hoiab rulooketi pinges. Väidetavalt vabalt alla rippuv rulookett on turvarisk ja kui meie seda seina ei paiguta, siis ähvardab meid 200 000 dollarine trahv! Ei peagi vist mainima, et see jubin pole just eriti dekoratiivne ning paljud high end kliendid ei taha neid oma viimseni disainitud kodus näha. Ent paar nädalat tagasi Sydneys oli just õnnetusjuhtum, kus 16 kuune laps poos end üles just sellesama rulooketiga..... Vähemalt on mul pretsedent, millele viidata...... ja seda enam annab meile põhjuse teha oma töö korralikult!!!!!!)
Ja nii meie võitlus 100 pealise lohega kestab. Saad kolm pead maha raiutud, seitse tuleb asemele.....
Ent ju siis on tähtede seis selline ja tuleb olukorraga leppida ning hambad ristis edasi pressida!
Ja kui ma hetkel elan täiesti teises reaalsuses selles kuumas ja töökarussellis, siis lisaks sellele ei vajanud ma uudist, et üks minu parimaist sõpradest ja suurimaist toetajast Coolibahs, leiti üleeile hommikul tapetuna oma kodu ukse ees.... Vist ei pea lisama, et see uudis võttis mult jalad alt ja tegi mu olemise veelgi halvemaks.
Sellel Kambodza päritolu naisel oli kolm unistust: tuua oma ema Austraaliasse elupäevade lõppu veetma lukuses, õppida inglise keeles kirjutama ja saada vanaemaks! Kõik need kolm unistust jäid teoks tegemata..... See naine töötas üle võimete, rabas kolme koha peal, kasvatas oma poja üles üksi, ent kunagi ei olnud ta morn ega kuri. Aegajalt ta tunnistas oma väsimust, ent jah.... eks me kõik???? Meie olime temaga kaks Coolibah naerukajakat ja alailma kallistasime üksteist ning vajaduse korral seisime teineteise eest!
Ma ei kujuta, kes talle halba soovis. Ta oli muide teel tööle ja astumas oma mikrobussi poole, nii ta sealt leiti, käekott, kus oli rahakott, telefon ja dokumendid, tema kõrvalt. Äridaam, nagu ta oli, oli ta üks sissetulek transportida oma mikrobussiga inimesi tööle ja tagasi ning tal oli ka ühe nn. tööagendi käepikendus, vahendades palkasid neile inimestele.
Sel hommikul olid tema käekotis ka ümbrikud palkadega...
Niisiis raha polnud otsene põhjus....
Ma aga ei kujuta ette segadust Coolibahs, kuhu samal hommikul saabus 4 uurijat koos tõlkidega intervjuudeks, teades, et 90% seal töötavatest isikutet ei oma isegi õigust viibida Austraalias (rääkimata töötamisest!)ja inglise keelt ei räägi.... Ning ma võin võtta mürki, et ükski neist inimestest, keda see naine tööle sõidutas, ei viibi maal legaalselt ning raha mida neile see nn. agent maksab, on ka kõik puhas must raha.... Ma arvan, et siin on kohe mitu lugu kirjutatud sisse ühte loosse ja ma pole üldse kindel, kuidas see kõik lõppeb....
Ent Geck`i äriasjad ei vähenda minu kurbust tema kaotuse üle.... Meid sidus siiras ja tingimusteta sõprus.
Matuse aega ma veel ei tea....
Ja nii siis ongi. Kus on, sinna tuleb juurde.
Seniks aga seisame silmitsi uue kuumalainega ja peame vastu!
No ei edene, kuidas ka ei püüa!!!!!
Ärkad hommikul üles, teed perele hommikusöögi, istud lauda,... söök ei lähe alla.
Sätid end teele ja sured autos, sest endiselt võitled juba neljandat nädalat kestva kuumarabandusega ja kiirendamine, pidurdamine, "lamavad politseinikud"ning manööverdamine Melbourne hektilisel liikluses ajab südame läikima....
Kohtud kliendiga ja vaevu seisad püsti, vaevahigi mööda kere alla valgumas ning iga juuksekarva otsast nirisemas, jõudu ei ole ja hapnikku hingamiseks ka mitte.... Klient juhtub näiteks olema selline, kel pole majas konditsioneeri ning nii sa siis püsid püsti selles hapnikuvabas kuumuses ja näitled, et kõik on hästi!
Ja siis selgub taas, et midagi on valesti, kardinad ja/ või kardinapuud liiga pikad/ lühikesed, vale värvi või jookseb kangast veamuster läbi või rulood, mille pead paigaldama, ei mahu kuidagi raami, kuna rulood palju ja raam liiga ahas.... Või siis mingi memm teatab, et üle tema lugupeetud laiba võime me paigaldada teatud turvajubinad ja kui me siis alla anname, et ok ok, me siis ei pane neid (sest sa ei jõua enam tuuleveskitega võidelda!), kui see memm helistab meile tagasi paar päeva hiljem ning teatab, et ostustas ikkagi need "asjad" seina kinnitada.... Tore ju on, ent meie kodust elab see lugupeetud kodanik 132 km kaugusel ja minna sinna läbi Melbourne liikluse ainult selleks 10 minutiks.... Ausalt, midagi on pildil valesti!!!!!
Seega, eile saatsime oma sisekujundajatele teada-ande, et justnimelt nende turvajubinate üle meie kauplema ei hakka ning igal juhul ilma eranditeta lähevad need seina ning soovitavalt on klient ette hoiatatud!!!! (Nimelt just viimasel ajal oleme selle teemaga silmitsi seisnud: tegu on pisikese seina sisse kruvitud plastist jubinaga, mis hoiab rulooketi pinges. Väidetavalt vabalt alla rippuv rulookett on turvarisk ja kui meie seda seina ei paiguta, siis ähvardab meid 200 000 dollarine trahv! Ei peagi vist mainima, et see jubin pole just eriti dekoratiivne ning paljud high end kliendid ei taha neid oma viimseni disainitud kodus näha. Ent paar nädalat tagasi Sydneys oli just õnnetusjuhtum, kus 16 kuune laps poos end üles just sellesama rulooketiga..... Vähemalt on mul pretsedent, millele viidata...... ja seda enam annab meile põhjuse teha oma töö korralikult!!!!!!)
Ja nii meie võitlus 100 pealise lohega kestab. Saad kolm pead maha raiutud, seitse tuleb asemele.....
Ent ju siis on tähtede seis selline ja tuleb olukorraga leppida ning hambad ristis edasi pressida!
Ja kui ma hetkel elan täiesti teises reaalsuses selles kuumas ja töökarussellis, siis lisaks sellele ei vajanud ma uudist, et üks minu parimaist sõpradest ja suurimaist toetajast Coolibahs, leiti üleeile hommikul tapetuna oma kodu ukse ees.... Vist ei pea lisama, et see uudis võttis mult jalad alt ja tegi mu olemise veelgi halvemaks.
Sellel Kambodza päritolu naisel oli kolm unistust: tuua oma ema Austraaliasse elupäevade lõppu veetma lukuses, õppida inglise keeles kirjutama ja saada vanaemaks! Kõik need kolm unistust jäid teoks tegemata..... See naine töötas üle võimete, rabas kolme koha peal, kasvatas oma poja üles üksi, ent kunagi ei olnud ta morn ega kuri. Aegajalt ta tunnistas oma väsimust, ent jah.... eks me kõik???? Meie olime temaga kaks Coolibah naerukajakat ja alailma kallistasime üksteist ning vajaduse korral seisime teineteise eest!
Ma ei kujuta, kes talle halba soovis. Ta oli muide teel tööle ja astumas oma mikrobussi poole, nii ta sealt leiti, käekott, kus oli rahakott, telefon ja dokumendid, tema kõrvalt. Äridaam, nagu ta oli, oli ta üks sissetulek transportida oma mikrobussiga inimesi tööle ja tagasi ning tal oli ka ühe nn. tööagendi käepikendus, vahendades palkasid neile inimestele.
Sel hommikul olid tema käekotis ka ümbrikud palkadega...
Niisiis raha polnud otsene põhjus....
Ma aga ei kujuta ette segadust Coolibahs, kuhu samal hommikul saabus 4 uurijat koos tõlkidega intervjuudeks, teades, et 90% seal töötavatest isikutet ei oma isegi õigust viibida Austraalias (rääkimata töötamisest!)ja inglise keelt ei räägi.... Ning ma võin võtta mürki, et ükski neist inimestest, keda see naine tööle sõidutas, ei viibi maal legaalselt ning raha mida neile see nn. agent maksab, on ka kõik puhas must raha.... Ma arvan, et siin on kohe mitu lugu kirjutatud sisse ühte loosse ja ma pole üldse kindel, kuidas see kõik lõppeb....
Ent Geck`i äriasjad ei vähenda minu kurbust tema kaotuse üle.... Meid sidus siiras ja tingimusteta sõprus.
Matuse aega ma veel ei tea....
Ja nii siis ongi. Kus on, sinna tuleb juurde.
Seniks aga seisame silmitsi uue kuumalainega ja peame vastu!
Kommentaarid
Postita kommentaar