Arumaeisaa

Ma olen täiesti kindel, et kuumusega hakkasid minu kruvid logisema.

Ei saa asjale enam üldse pihta, pilt tundub nii segane!

Ma pole enam väga palju Antonioga tööl kaasas käinud. Sätin end reeservale sellistel päevadel, kui on tõeliselt palju tükitööd teha, sest siis on meistril vaja kedagi, kes vajadusel täpiks tormaks....

Eelmisel nädalal oli üks päev, kus teha oli pea võimatu arv "tükke". Panime enne plaani paika, et kõik saaks tehtud ja ise ka ehk elus oleks päeva lõpuks. Plaanid on muidugi loodud mittetäitmiseks ja nii hakkas päev relssidelt üsna varakult maha jooksma. Mida iganes, ent inimesed oma sõna ei pea ja kella ei tunne!!!!!! ... ent mina olen kannatamatu eestlane ning see loom hiljaksjäämist ja/või kellegi järel ootamist ei salli!!!!! Mul oli kulm ikka juba väga kortsus, kui me ühte klienti, kes lubas olla kohal 10 minuti pärast, pidime ootama tund aega.... Enne seda ajas meid närvi klient, kes pool tundi lubatust ajast hiljem hurraaga kohale saabus ja siis meile teatas, et ega tal maja võtit polegi, et ju siis peab kinnisvaraagendile helistama..... Hallooooooooo, kas sa seda kõnet enne kohaletulekut teha poleks saanud we????????

Seega, järgmise kliendi õuel seisin ma ootetunni lõpuks juba fuuriana kopsud õhku täis ja käed sangadeks puusa(sangadel), kui siis vanem hindu naine oma maasturiga hoovi maabus!!!!!!!!!! See oli päris naljakas, kuidas me temast mööda jooksime oma redeli ja ruloodega nagu kahepealine mullikakari, õkva elamisse sisse!!!! Meist jäi tädi miskit kardinapampu lahti harutama....
Mingil ajal saabus tädi meie vaatevälja ja tema vigasest inglise keelest sai Antonio aru, et ta tahtis korraks meie redelit laenata. Ok, palun väga, me ise sel hetkel seda ei vajanud.

Poole tunni pärast oli töö tehtud ja meie asutasime end minema. Ent tädi hoiab meie redeli servast kinni ja teatab, et tema pole veel lõpetanud!!!!!!! (Ta nimelt vahetas kardinaid, poole tunni jooksul polnud ta veel esimestki alla saanud....). Mina siis kähvasin krapsakalt, et meil on redelit vaja. Tema teatas stoiliselt, et tal on ka redelit vaja.... Mina siis tõstsin natuke oma häälekõrgust: meil pole aega oodata, sest meil on veel poole päeva töö ees!!!!! Tädi mangus edasi, klammerdudes redelisse: Ega mul kaua enam ei lähe, umbes pool tundi vast.....????

Ja siis sai mul kops üle maksa ning ma sõna otseses mõttes REBISIN redeli selle eaka naise kulliküünte vahelt lahti samal ajal läbi hammaste pressidesses, et meolemejubaomagraafikustmaasjameilonsuuremosatööstveeltehaningmeileiolevõimalikpikemaltoodata!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tugevama poolena sain redeli omale ja laadisin selle autosse. Sel ajal aga läks tädi tehtud tööd üle vaatama ning oskas raksti ühe ruloo üle võlli keerata!!!!!!!!! Igale ruloole on paigaldatud stopper, mis peaks takistama rulool mahakerimist. See väeti vanainimene oskas aga sellist jõudu rakendada, et see stopper käis nagu niuhti üle rulli ja ruloo võllilt maas!!!!!!! Antonio vaatas seda kõike uskumatult pealt (ja muidugi andis pärast tädile ainult 1 aasta tootegarantiid tavalise 7 asemel!!!!!), sest see lõi kindlalt aja rekordi ruloode karmi käitlemise vallas!
Ent isegi kui asi sai uuesti parandatud, siis võttis tädil 15 minuti aega leida pangakaart.... ja kui siis lõpuks teele asusime, siis ei saanud me sissesõiduteest välja, kuna tädi oli parkinud oma auto keset seda. Kahjuks tema oskused tagurdamises polnud just kiita, seega võttis see edasi-tagasi värava vahelt võngutades tagurdamine järgmised 10 minutit..... Itaallane minu kõrval pritsis sappi, vandus mehiseid vandesõnu ja loopis rassistlikke kommentaare!

Dziiiiiiizuz kraist!

Ent päev polnud veel õhtus..... Viimase kliendi juures sai see kena päev punkti, kui peretütar teatas, et tema on vampiir..... Ja ta kohe päriselt ka arvas nii...... Meie vahetasime Antonioga pilgu ja hiljem teel koju arutasime, et ei saagi aru, kes see nüüd kuult kukkunud on???

Järgmisel päeval rongis teel kooli vaatasin inimesi ja sain oma elu parima õppetunni meikimise alal. See naine istus täpselt minu vastas. Juuksed olid pealaele lohakaks krunniks keeratud, seljas kandis mingit avarat halli öösärgilaadset asja.Mingil hetkel pani see naine oma telefoni kotti ja kaevas käekotisügavustest välja kosmeetikakohvri ning käsipeegli.  Kohver asetati kenasti sülle, peegel avati klõpsuga ning .... meikimise kursus laivis algas!!!!!! Ja tegu oli ikka põhjaliku make up`iga. Ma vaatasin suuri silmi, kuidas pandi peale jumestuskreem, tehti korda kulmud, pandi peale lauvärvid, sätiti korda ripsmed ja muidugi huuled!!!!!!! Eelviiimase asjana pandi siis meisterlikult põsepuna palgele ja just enne, kui tütarlaps rongilt lahkus, lasti krunn pealaelt kukkuda vabalt, lakk lehvitati nõtke pealiigutusega valla ning ma annan oma pea, et see naine hallis öösärgis, kes selles peatuses välja astus, oli täiesti teine inimene!!!!!!!!! Milline moondumine vagunitäie inimeste ees!!!!!! Milline enesekindlus!!!!!!! Kestev applaus!!!!!!

Ent minu päev jätkus minulikult, koolis kaotasin oma kingatalla ning suutsin veepudelilt korki pealt keerates terve oma rinnaesise, tooli ja selle ümbruse vurtsuveega kenasti üle piserdada.... Jne jne jne

Ja nii ongi: omast meelest teen parima, aga välja kukub nagu alati............


Kommentaarid