Ma ise ka ei saa aru, kuidas me endid jälle sellise supi sisse keetsime.... Pikk lugu lühidalt: oskasime end taas ületöötamise lainele sättida.....
Jaanuar pidi olema tavakohaselt vaikne kuu, kus kõik on puhkusel ja linnud lendavad ka aegluubis....
Mina sättisin end koolilainele ja Antonio hakkas tasapisi atra tööpõllule valmis sättima, kuni eile jõudis meile kohale, et .....tagasi oravarattas! Selleks kulus päev hoovõttu, teine päev esimese käiguga ning kolmanda päeva õhtuks oli seis kriitiline ja ülekoormusel, mis tähendas, et ei aita siin miskit, kui tuleb naine taas lahinguväljale lohistada ja siis katsuda kuidagi ellu jääda!!!!
Peale kolme päeva lahinguväljal olen ma tapetud!!!!! Esimene päev minu jaoks polnud paha. Reede kiskus juba jamaks: päeva teine töö oli kindlates raamides ning pidime selle IGAL JUHUL lõpetama pealelõunal kell 3..... Kuna samal ajal pidime olema kell 3 juba mujal, nii 80 km eemal, siis hakkasime esimese tööga pihta oluliselt varem, et jõuda kõikide asjadega ühele poole!
See nn. esimene töö pidi olema suht straight forward põhinedes meil olenevatel andmetel..... Sellest hetkest alates, kui majja astusime, hakkasin mina ootama hetke, et sellest majast minema saada.... Nimetagem seda vampiiri koduks, sest verest imes see täiesti tühjaks ja päeva lõpuks polnud ma kindel, kas komplekt mune mu abikaasa tööpükstes on ikka alles.....
Nimelt seisime me silmitsi paariga, kes olid professionaalid ja eksperdid ilmselt kõiges, mis maailmas eksisteerib.... Ja lisaks nende arusaamine maailmast erines mitte ainult meist, vaid ka teineteisest....
Esiteks teatati, et nad ei mäleta, mis kuhu peaks minema ja kuidas toad on plaanil nimetatud ning teiseks jagati välja korraldused, mis järjekorras tuleks ripendised üles panna..... Loomulikult olid järjekord loogikavastaselt risti rästi mööda maja, mis juba eos tekitas absoluutse kaose...
Kui lõpuks saime tööga pihta hakata ja tundus, et hakkab ehk looma, karjatas perenaine ehmunult, kui nägi ühte pisikest jubinat, millega kinnitatakse ruloonöör seina külge. Ma olen ka tähele pannud, et see plastikust junn pole just miski designer toode, ent... see on TURVAMEEDE, sest maailmas on olnud juhtumeid, kus lapsed on lahtiselt ringi laperdava nööriga end mänguhoos kogemata üles poonud.... Seega, meie peame selle junni seina panema ja kui ei pane, siis ähvardab meid 200 000 dollari suurune trahv.....
Ja siis me kulutasime üle tunni aja vaidlemisele selle jubina üle. Mina oleks muuseas juba ammu minema vantsinud ja jätnud need eksperdid sinnapaika..... Antonio õnneks pole nii keevaline, temal jätkus hobusekannatust neile selgitada ja teha paar kõnet töö tellijale, kes ütles, et kui klient pole nõus, siis too kogu kraam tagasi ja kui tahab neid seina, siis läheb ka jubin seina! Abikaasas omavahel ei saanud aga kohe üldse kokkuleppele.....
Lõpuks, isegi kui naispool teatas, et need jubinad tulevad seina ÜLE TEMA LAIBA, .... me siiski säästsime inimelu ja saime ka töö tehtud, kruvides ka jubinad seina! Kui millise mõttetu närvikuluga, kogu kulutatud energia selleks vaidluseks oli täiesti raisatud ressurss......
Kuid kõige naljakam oli selle juures kuidas me panime rulood 4 meetri kõrgusele. Loomulikult unustati meile öelda, et osa tööst on kõrgustes... Meil muidugi pikka redelit polnud ja selles minimalistlikus modernses kodus polnud seda ju ometi ka..... Alla me ka ei andnud, sest arutasime isekeskis, et kui me seda täna tehtud ei saa, tähendab see seda, et me peame siia vampiirimajja teist korda tagasi tulema.... Seega valikuid on ainult üks, teha see ära mis iganes hinnaga!!!!!!!
Kuidas me sellega hakkama saime, jääbki saladuseks!!!!!! LOL
Peremees küsis pärast Antonilt, et kas sa oled miski spidermees vä? sest isegi tema sai aru, et misiganes meetodiga on 1.82 meetrisel mehel isegi välja sirutatud kätega võimatu ulatuda 4 meetri kõrgusele.....
Me jäime vastuse võlgu, sest kõiki ametisaladusi sa reeta ei saa ja ei tahagi!!!! Müsteerium jäigi temast lahendamata!!!!!
Kui töö sai tehtud, pakkisin mina asjad kokku, koristasin meie tekitatud puru ja taandusin autosse, kuni Antonio tegeles paberimajanduse ja maksmisega. Pool tundi hiljem, kui Antonio polnud ikka veel majast välja astunud, plaanisin ma juba akna taha luurama minna, et mis toimub, KUS ta on????!!!!..... Tavaoludes võtab see 5 minutit või nii.... Lõpuks ilmus ta nurga tagant välja, silmad peas punnis ja kui autosse sai, siis kadusime sellest hoovist nagu keravälk.... Kui Antonio sai lõpuks võimaluse hingata, siis selgitas mis toimus majas, kus eksperdid kontrollisid ja mõõtsid iga ruloo üle, topeltkontrollina kumbki omasoodu..... Hea, et sinna majja me enam tagasi minema ei pea!!!!!!
Tasakaaluks hommikustele kannatustele oli vähemalt pererahvas teises kodus kannatlikud, mõistlikud ja toetavad. Tegu oli arvu poolest väiksema, kuid töömahukuselt palju suurema ettevõtmisega kui eelmises kohas, ent me lõpetasime töö täpselt kell kolm, isegi kui saabusime plaanitust tunni võrra hiljem!!!
Ja et õnn oli sel õhtupoolikul meie õuel, siis ootas meid kannatlikult ära ka järgmine kunde, kelle juurest me võtsime peale uskumatult suure koguse aknaluuke järgmise päeva esimeseks tööks...
Nüüd siis jõuame asia ivani: see järgmine päev oli nimelt LAUPÄEV!!!!!!!
Seega, eile hommikul teel objektile, mis sujuvalt oli 70 km eemal.... väljastas Antonio ametliku teadaande, et mitte kunagi pole ta jaanuaris pidanud töötama 5 päeva nädalas, rääkimata sellest, et hetkel tundub, et 6 päeva nädalas on reaalsus!
See laupäevane ja kuuendapäeva reaalsus oli täiesti uskumatu emotsioonide tohuvapohu ja mu keel oli jutustamisest valus!!!!!!!
Nägime igasuguseid erinevaid loomi ja inimesi. Meie sisekujundaja tshikk oli päeva lõpuni shokis: ta nimelt alati võtab oma koera töö juurde kaasa. Koer ootab alati kannatlikult autos ja siiani pole probleemi olnud. Ega eile koeral ka mingit probleemi polnud, ent üks möödakäija helistas politseisse, et ühes autos istub juba kaks tundi piinatud koer....
Kui pererahvas, kelle majas me kõik sebisime, viimaks aru sai, et neil seisab vilkurites politseipatrull maja ees, siis kõik arutasime, et näe, kuritegevus siia ka jõudnud.... Läks veel pool tundi, kui lõpuks koputati nende maja uksele ja küsiti, et kas kellelgi teil on valge koer Subarus???? Sisekujundaja tshikk muidugi pahaaimamatult astus esile ja siis .... oh aegu oh kombeid.... Tagasi tuli ta koera järele vedades, sest.... ainult see, et koer ei osutunudki piinatuks, vaid pigem elurõõmsaks siidiseks rahmeldiseks, otsustati seekord koera omanik trahvist säästa, et loomapiinamise seik koos kõigi andmetega sisestati siiski politseiandmebaasi.... Seega ülejäänud 4 tundi seisime me siis kliendi maja taga murul koeravalves, mina ja sisekujundaja tshikk kordamööda..... Tshikk oli endast ikka päris väljas, sest... nüüdsest ei julge ta enam koera autosse isegi 5 minutiks jätta. Raskeks osutub tulevik mõlemale, seda enam et see koer on harjunud alati temaga kaasas käima ja auto tagaiste on nagu tema teine kodu....
Sel ajal kui oli minu kord koera valvata, sain jutule pererahva lastega. Perepoeg suutis mind täiesti rabada, sest esimest korda nägin ma austraalia last, kellele meeldis LUGEDA.... Ja kui ma küsisin, et mida talle lugeda meeldib (koomiksite vaatamist ma ju lugemiseks ei pea.....), siis ta tormas tuppa ja tõi mulle oma lemmikraamatu. Ja siis ma langesin poolminestusse, sest tegu oli Esimesest Maailmasõjast rääkiva raamatuga!!!!!!!!!!!! 9 aastane poiss ja loeb seda??????? Ja siis ta teataski, et lisaks sellele, et see oli hea lõpuga lugu, oli see raamat hästi kirjutatud ja kirjeldas hästi, kui mõttetu on sõda!!!!!
......
Me siis arutasime temaga ikka kohe päris põhjalikult sõja-ajalugu, jõudes välja tänapäeva. Poisil oli kindel siht saada sõjaväelenduriks, tegevat trenni selle nimel, et olla füüsiliselt ja vaimselt ettevalmistatud ning tema jutu mõte oli, et tema tahaks pigem kaitsta neid, kes kaitset vajavad, mitte külvata surma ja hävitust!!!!!!!! Tule taevas appi!!!!!!! Kust sellised poisid tulevad????? Miks neid rohkem pole????? Meie lahkudes polnud ma oma sõnadega kitsi poissi isa ja ema ees kiitmast ning poiss omakorda lubas mulle, et temast saab hea inimene!!!!!!
......
Tagasi autosse, oli meil kiire peatus korjata üles pangatshekk (jah, Austraalia panganduses on käsitsikirjutatud tshekid vägagi käibel ning see vanamoodne süsteem ajab vahel hulluks), mis oli meid juba üle kuu aega jooksutanud edasi-tagasi, ent mis iganes viperustega polnud meil õnne sellele pihta saada....
Tagasi meie pool linna, pidime me taas oma auto aknaluuke täis laadima. Tore oleks, ent mis sa teed, kui tee ladudesse oli väravaga suletud. Meil oli küll tehase võti, ent värava kood unustati öelda... Proovisin end aia vahelt sisse pressida: liiga paks! Üle ka ei saa: liiga lühike! Tegelikult saime ise ka aru meie ürituse mõttetusest, sest isegi kui me sisse imbuks, siis nonde aknaluukidega te tagasi välja imbuda ei saa..... Sisekujundajatshikk, shokis oma eelmisest koeraloost, lagunes algosadeks, kui me talle telefonis teatasime, et täna jääb töö tegemata.... Antonio rahustas tshikki, kui mina äkistelt karjatasin, sest ladude poolt ilmus nähtavale sõiduk suunaga väravast välja!!!!!!!
Ütleme nii, et endiselt töötab isiklik sarm ja inimesed lasevad su väravast läbi ja pärast väravast välja ka, isegi kui on laupäeva õhtu kell 5 ja meie kurb lugu aknaluukidest ja ahastavast kliendist kõlab suht utoopiana....
Kui me 5.20 kliendi maja ees peatusime, siis seda rõõmupidu!!!!! Minul polnud viga midagi, ikka hõissa ja koerakari (pere, sisekujundaja koera ja naabrite neljajalgsetega oli õue peal kokku 9 koera!!!!!!), ent Antonio pidi selles kaoses suutma keskenduda ja need luugid akende ette ka saama!!!!!! Pärast ta mulle ütles, et parem oligi, et ma pererahva ja kogu vatrava naabrinnade karja eemal hoidsin ning nendega ringmänge ümber köögiviljapeenra tegin, sest arvestades, et meil oli viimane söök kell 7 hommikul ja ei mingit pausi isegi mitte pissiks, siis ainus mida ta tahtis, oli tööga ühele poole saada ning lõpetada päev ja saada kodu kotile-potile.....
Kell 9 õhtul sai meie päev oma otsa. Mõlemad olime nälga suremas, kogu organismi vesi oli litsunud põied maani ning jätnud muud koed kuivale, tööriided higist läbi nõrgunud ning minu töökostüüm ehitud vähemalt kolme värvi koerakarvadega..... ja kas ma mainisin oma villi pruugitud keelt?????
Antonio vajus peale õhtusööki ja dushi diivani peale koomasse, telekapult käe külge liimunud, ent mina leidsin endas veel energiat loomakarja kantseldada ning isegi nõud ära pesta.... Peale dushi jätkus mul jõudu ainult voodini kõndida, et siis pimedusse vajuda!
Isegi mõte homme algavast nädalast ajab mind hetkel hulluks, sest see on sekundilise ajaga nii täis tööd täis topitud ning me peame andma logistika meistritöö! Ühtegi tagasilööki me endale lubada ei saa ühelgi kuuel päeval....
Carpe Diem????
C`est la vie???????
Peace inside me!
Jaanuar pidi olema tavakohaselt vaikne kuu, kus kõik on puhkusel ja linnud lendavad ka aegluubis....
Mina sättisin end koolilainele ja Antonio hakkas tasapisi atra tööpõllule valmis sättima, kuni eile jõudis meile kohale, et .....tagasi oravarattas! Selleks kulus päev hoovõttu, teine päev esimese käiguga ning kolmanda päeva õhtuks oli seis kriitiline ja ülekoormusel, mis tähendas, et ei aita siin miskit, kui tuleb naine taas lahinguväljale lohistada ja siis katsuda kuidagi ellu jääda!!!!
Peale kolme päeva lahinguväljal olen ma tapetud!!!!! Esimene päev minu jaoks polnud paha. Reede kiskus juba jamaks: päeva teine töö oli kindlates raamides ning pidime selle IGAL JUHUL lõpetama pealelõunal kell 3..... Kuna samal ajal pidime olema kell 3 juba mujal, nii 80 km eemal, siis hakkasime esimese tööga pihta oluliselt varem, et jõuda kõikide asjadega ühele poole!
See nn. esimene töö pidi olema suht straight forward põhinedes meil olenevatel andmetel..... Sellest hetkest alates, kui majja astusime, hakkasin mina ootama hetke, et sellest majast minema saada.... Nimetagem seda vampiiri koduks, sest verest imes see täiesti tühjaks ja päeva lõpuks polnud ma kindel, kas komplekt mune mu abikaasa tööpükstes on ikka alles.....
Nimelt seisime me silmitsi paariga, kes olid professionaalid ja eksperdid ilmselt kõiges, mis maailmas eksisteerib.... Ja lisaks nende arusaamine maailmast erines mitte ainult meist, vaid ka teineteisest....
Esiteks teatati, et nad ei mäleta, mis kuhu peaks minema ja kuidas toad on plaanil nimetatud ning teiseks jagati välja korraldused, mis järjekorras tuleks ripendised üles panna..... Loomulikult olid järjekord loogikavastaselt risti rästi mööda maja, mis juba eos tekitas absoluutse kaose...
Kui lõpuks saime tööga pihta hakata ja tundus, et hakkab ehk looma, karjatas perenaine ehmunult, kui nägi ühte pisikest jubinat, millega kinnitatakse ruloonöör seina külge. Ma olen ka tähele pannud, et see plastikust junn pole just miski designer toode, ent... see on TURVAMEEDE, sest maailmas on olnud juhtumeid, kus lapsed on lahtiselt ringi laperdava nööriga end mänguhoos kogemata üles poonud.... Seega, meie peame selle junni seina panema ja kui ei pane, siis ähvardab meid 200 000 dollari suurune trahv.....
Ja siis me kulutasime üle tunni aja vaidlemisele selle jubina üle. Mina oleks muuseas juba ammu minema vantsinud ja jätnud need eksperdid sinnapaika..... Antonio õnneks pole nii keevaline, temal jätkus hobusekannatust neile selgitada ja teha paar kõnet töö tellijale, kes ütles, et kui klient pole nõus, siis too kogu kraam tagasi ja kui tahab neid seina, siis läheb ka jubin seina! Abikaasas omavahel ei saanud aga kohe üldse kokkuleppele.....
Lõpuks, isegi kui naispool teatas, et need jubinad tulevad seina ÜLE TEMA LAIBA, .... me siiski säästsime inimelu ja saime ka töö tehtud, kruvides ka jubinad seina! Kui millise mõttetu närvikuluga, kogu kulutatud energia selleks vaidluseks oli täiesti raisatud ressurss......
Kuid kõige naljakam oli selle juures kuidas me panime rulood 4 meetri kõrgusele. Loomulikult unustati meile öelda, et osa tööst on kõrgustes... Meil muidugi pikka redelit polnud ja selles minimalistlikus modernses kodus polnud seda ju ometi ka..... Alla me ka ei andnud, sest arutasime isekeskis, et kui me seda täna tehtud ei saa, tähendab see seda, et me peame siia vampiirimajja teist korda tagasi tulema.... Seega valikuid on ainult üks, teha see ära mis iganes hinnaga!!!!!!!
Kuidas me sellega hakkama saime, jääbki saladuseks!!!!!! LOL
Peremees küsis pärast Antonilt, et kas sa oled miski spidermees vä? sest isegi tema sai aru, et misiganes meetodiga on 1.82 meetrisel mehel isegi välja sirutatud kätega võimatu ulatuda 4 meetri kõrgusele.....
Me jäime vastuse võlgu, sest kõiki ametisaladusi sa reeta ei saa ja ei tahagi!!!! Müsteerium jäigi temast lahendamata!!!!!
Kui töö sai tehtud, pakkisin mina asjad kokku, koristasin meie tekitatud puru ja taandusin autosse, kuni Antonio tegeles paberimajanduse ja maksmisega. Pool tundi hiljem, kui Antonio polnud ikka veel majast välja astunud, plaanisin ma juba akna taha luurama minna, et mis toimub, KUS ta on????!!!!..... Tavaoludes võtab see 5 minutit või nii.... Lõpuks ilmus ta nurga tagant välja, silmad peas punnis ja kui autosse sai, siis kadusime sellest hoovist nagu keravälk.... Kui Antonio sai lõpuks võimaluse hingata, siis selgitas mis toimus majas, kus eksperdid kontrollisid ja mõõtsid iga ruloo üle, topeltkontrollina kumbki omasoodu..... Hea, et sinna majja me enam tagasi minema ei pea!!!!!!
Tasakaaluks hommikustele kannatustele oli vähemalt pererahvas teises kodus kannatlikud, mõistlikud ja toetavad. Tegu oli arvu poolest väiksema, kuid töömahukuselt palju suurema ettevõtmisega kui eelmises kohas, ent me lõpetasime töö täpselt kell kolm, isegi kui saabusime plaanitust tunni võrra hiljem!!!
Ja et õnn oli sel õhtupoolikul meie õuel, siis ootas meid kannatlikult ära ka järgmine kunde, kelle juurest me võtsime peale uskumatult suure koguse aknaluuke järgmise päeva esimeseks tööks...
Nüüd siis jõuame asia ivani: see järgmine päev oli nimelt LAUPÄEV!!!!!!!
Seega, eile hommikul teel objektile, mis sujuvalt oli 70 km eemal.... väljastas Antonio ametliku teadaande, et mitte kunagi pole ta jaanuaris pidanud töötama 5 päeva nädalas, rääkimata sellest, et hetkel tundub, et 6 päeva nädalas on reaalsus!
See laupäevane ja kuuendapäeva reaalsus oli täiesti uskumatu emotsioonide tohuvapohu ja mu keel oli jutustamisest valus!!!!!!!
Nägime igasuguseid erinevaid loomi ja inimesi. Meie sisekujundaja tshikk oli päeva lõpuni shokis: ta nimelt alati võtab oma koera töö juurde kaasa. Koer ootab alati kannatlikult autos ja siiani pole probleemi olnud. Ega eile koeral ka mingit probleemi polnud, ent üks möödakäija helistas politseisse, et ühes autos istub juba kaks tundi piinatud koer....
Kui pererahvas, kelle majas me kõik sebisime, viimaks aru sai, et neil seisab vilkurites politseipatrull maja ees, siis kõik arutasime, et näe, kuritegevus siia ka jõudnud.... Läks veel pool tundi, kui lõpuks koputati nende maja uksele ja küsiti, et kas kellelgi teil on valge koer Subarus???? Sisekujundaja tshikk muidugi pahaaimamatult astus esile ja siis .... oh aegu oh kombeid.... Tagasi tuli ta koera järele vedades, sest.... ainult see, et koer ei osutunudki piinatuks, vaid pigem elurõõmsaks siidiseks rahmeldiseks, otsustati seekord koera omanik trahvist säästa, et loomapiinamise seik koos kõigi andmetega sisestati siiski politseiandmebaasi.... Seega ülejäänud 4 tundi seisime me siis kliendi maja taga murul koeravalves, mina ja sisekujundaja tshikk kordamööda..... Tshikk oli endast ikka päris väljas, sest... nüüdsest ei julge ta enam koera autosse isegi 5 minutiks jätta. Raskeks osutub tulevik mõlemale, seda enam et see koer on harjunud alati temaga kaasas käima ja auto tagaiste on nagu tema teine kodu....
Sel ajal kui oli minu kord koera valvata, sain jutule pererahva lastega. Perepoeg suutis mind täiesti rabada, sest esimest korda nägin ma austraalia last, kellele meeldis LUGEDA.... Ja kui ma küsisin, et mida talle lugeda meeldib (koomiksite vaatamist ma ju lugemiseks ei pea.....), siis ta tormas tuppa ja tõi mulle oma lemmikraamatu. Ja siis ma langesin poolminestusse, sest tegu oli Esimesest Maailmasõjast rääkiva raamatuga!!!!!!!!!!!! 9 aastane poiss ja loeb seda??????? Ja siis ta teataski, et lisaks sellele, et see oli hea lõpuga lugu, oli see raamat hästi kirjutatud ja kirjeldas hästi, kui mõttetu on sõda!!!!!
......
Me siis arutasime temaga ikka kohe päris põhjalikult sõja-ajalugu, jõudes välja tänapäeva. Poisil oli kindel siht saada sõjaväelenduriks, tegevat trenni selle nimel, et olla füüsiliselt ja vaimselt ettevalmistatud ning tema jutu mõte oli, et tema tahaks pigem kaitsta neid, kes kaitset vajavad, mitte külvata surma ja hävitust!!!!!!!! Tule taevas appi!!!!!!! Kust sellised poisid tulevad????? Miks neid rohkem pole????? Meie lahkudes polnud ma oma sõnadega kitsi poissi isa ja ema ees kiitmast ning poiss omakorda lubas mulle, et temast saab hea inimene!!!!!!
......
Tagasi autosse, oli meil kiire peatus korjata üles pangatshekk (jah, Austraalia panganduses on käsitsikirjutatud tshekid vägagi käibel ning see vanamoodne süsteem ajab vahel hulluks), mis oli meid juba üle kuu aega jooksutanud edasi-tagasi, ent mis iganes viperustega polnud meil õnne sellele pihta saada....
Tagasi meie pool linna, pidime me taas oma auto aknaluuke täis laadima. Tore oleks, ent mis sa teed, kui tee ladudesse oli väravaga suletud. Meil oli küll tehase võti, ent värava kood unustati öelda... Proovisin end aia vahelt sisse pressida: liiga paks! Üle ka ei saa: liiga lühike! Tegelikult saime ise ka aru meie ürituse mõttetusest, sest isegi kui me sisse imbuks, siis nonde aknaluukidega te tagasi välja imbuda ei saa..... Sisekujundajatshikk, shokis oma eelmisest koeraloost, lagunes algosadeks, kui me talle telefonis teatasime, et täna jääb töö tegemata.... Antonio rahustas tshikki, kui mina äkistelt karjatasin, sest ladude poolt ilmus nähtavale sõiduk suunaga väravast välja!!!!!!!
Ütleme nii, et endiselt töötab isiklik sarm ja inimesed lasevad su väravast läbi ja pärast väravast välja ka, isegi kui on laupäeva õhtu kell 5 ja meie kurb lugu aknaluukidest ja ahastavast kliendist kõlab suht utoopiana....
Kui me 5.20 kliendi maja ees peatusime, siis seda rõõmupidu!!!!! Minul polnud viga midagi, ikka hõissa ja koerakari (pere, sisekujundaja koera ja naabrite neljajalgsetega oli õue peal kokku 9 koera!!!!!!), ent Antonio pidi selles kaoses suutma keskenduda ja need luugid akende ette ka saama!!!!!! Pärast ta mulle ütles, et parem oligi, et ma pererahva ja kogu vatrava naabrinnade karja eemal hoidsin ning nendega ringmänge ümber köögiviljapeenra tegin, sest arvestades, et meil oli viimane söök kell 7 hommikul ja ei mingit pausi isegi mitte pissiks, siis ainus mida ta tahtis, oli tööga ühele poole saada ning lõpetada päev ja saada kodu kotile-potile.....
Kell 9 õhtul sai meie päev oma otsa. Mõlemad olime nälga suremas, kogu organismi vesi oli litsunud põied maani ning jätnud muud koed kuivale, tööriided higist läbi nõrgunud ning minu töökostüüm ehitud vähemalt kolme värvi koerakarvadega..... ja kas ma mainisin oma villi pruugitud keelt?????
Antonio vajus peale õhtusööki ja dushi diivani peale koomasse, telekapult käe külge liimunud, ent mina leidsin endas veel energiat loomakarja kantseldada ning isegi nõud ära pesta.... Peale dushi jätkus mul jõudu ainult voodini kõndida, et siis pimedusse vajuda!
Isegi mõte homme algavast nädalast ajab mind hetkel hulluks, sest see on sekundilise ajaga nii täis tööd täis topitud ning me peame andma logistika meistritöö! Ühtegi tagasilööki me endale lubada ei saa ühelgi kuuel päeval....
Carpe Diem????
C`est la vie???????
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar