Tänase seisuga pole siin mitte midagi kokku võtta, sest mitte midagi, mida võiks isegi kergelt lugeda märkimisväärseks või avaldamisküpseks, pole kahjuks/õnneks toimuma saanud, samuti on medalitest tühi mu lotovõitja rind...
Sel aastal pole suvi veel saabunud.... Olen üritanud end päikesevõtu asendisse laotada trampliinile, ent 5 minuti pärast kappan rätik, iPod ja padi kaenla all toa poole tagasi, põhjuseks tuul ja/ või vilu.... Anthony väidab mulle, et lisaks nondele kahele loodusjõule on taga-aed lisaks huskydele täis sääski..... aga mina arvan, et need sääsed on tema peas, mina pole siiani Austraalias sääske näinud! (Aga äkki on hoopis minuga midagi viltu, sest Karina soiub ka kogu aeg midagi sääskedest kevadest hilissügisesse.....)
Kuna päikesevannid on tahaplaanile paremaid aegu ootama jäänud, siis olen rõhu asetanud mittemidagitegemisele. Ma olen olnud päris edukas, kuigi Antoniot ma selles lüüa ei suuda!
Seega olen aega veetnud oma looma-aia ja lilledega. Lilli on tabanud miski haigus ja uurin, et mis viga on. Senini pole pihta saanud ja lubasin ükspäev ahastuses, et võtan haige taime kaasa lähimasse taime-aeda ja küsin järele.... Aga saades aru, et see plaan ei pruugi neile seal mitte meeldida, siis ajan tasapisi internetist jälge. Mul oli Coolibah`s väga hea taimehaiguste ja -kahjurite raamat, ent ju häda nii suur veel pole, sest isegi kui mu lilled on haiged ja vajavad abi, ma ei suuda teekonda sinna hullumajja endiselt ette võtta....
Loomad on meil vist ka haiged (viga ei saa ju omanikes olla??????). Kogusin just meie pisikesed sülekoertest huskid aiast kokku tuppa tuule, äikese ja külma eest hoiule..... külmetuvad muidu ju, linnupojakesed. Seega üks, roosade kõrvadega sättis end laua alla mu labajala peale magama ja teine teeskleb köögiuksel mati peal surnut. Kass on aga poolteist meetrit pikk huskyde diivani peal ning isa Anthony..... likvideerib huskyde mehetegude tagajärgi.
Eile toimetasime oma pildikogu. Aja jooksul oli meil bangalosse kogunenud arvukalt pilte. See, et nad kenasti nurgas seisid, oli meie enda süü, sest erinevalt meie klientidest, suudame me elada veel ühe kuu või ka aasta ilma NONDE piltideta seinal.... seda enam, et meil polnud aega ega energiat isegi mõelda, mis ja kuhu.... Ent nädal kodus olnud, hakkas asi jumet võtma ning pere-ema seisis juba paar päeva käsi nõudlikult puusal ja suunas pilguga pereisa drillile otsa vaatama.....
Hakkasime siis vaikselt hommikul pilte bangalost tuppa tassima. Võtsime omale aega, et vaadata seinal olevatele piltidele otsa ja tshekkisime uusi.... Sebisime edasi tagasi bangalo vahet, vahepeal viisin veel kaks kasutult nurgas seisvat lampi ka bangalosse paremaid aegu ootama.... Ja ca 10 minuti pärast, kui Antonio läks bangalosse, siis seisis ta silmitsi Mikaga, kes rõõmsal meelel teda bangalo uksel tervitas, ühe lambi juhe kenasti hambus.... Asja täpsustamiseks võin lisada, et see juhe oli juba kenasti tükeldatud rohkem kui kolmeks ja sama saatus oli tabanud ka teist lampi..... Ent tühja neist lampidest, kogu ülejäänud bangalo oli ka kenasti segi paisatud: kogu voodipesu voodist välja tiritud, iga padi nii voodist kui ka diivanilt keset tuba, lampidega ja vannitoa mattidega segi, kogu selle segadiku krooniks oli hommikumantel, mis oli hoooletult kogu selle virna otsa laotatud (ja selle vööd me polegi veel leidnud, küllap hiljem ilmub kuskilt aiasopist välja....).....
Mika ise oli ikka väga uhke oma loomingu üle, nii nagu üks sisedisainer olema peab!
Ega meie ju ka kurjad ei suutnud olla..... naersime end kõveraks ja paitasime poisi pead.... No mis siis, et kaks lampi läks kaduviku teele ning hommikumantli vöö on kuulutatud teadmata kadunuks..... Ja need käpajäljed voodipesul ja madratsil.... neid tõttas perepea täna likvideerima, viies madratsikaitsme pesulasse, sest see nõuab tööstuslikku pesumasinat.... ülejäänud pesi pere-ema juba eila puhtaks!!!!!!
Lisaks oli see ju meie enda süü, et edasi-tagasi maja vahet saalides jätsime bangalo ukse pärani lahti!!!!!!
Mittemidagit tehes olen ma ohtralt eestipärast toitu söönud, praegugi on seapraad ahjus ja hapukapsas ning hapukurk ootab selle valmimist.
Lisaks olen nokitsenud koolitööd. Vahel ajab hulluks, sest kui jõuan päeva jooksul kuskile välja, siis öösel hakkan magades järgi mõtlema ja enamuses ärkan hoopis uue lahendusega.... Kas mu unetutel öödel ka tulemust on, saan teada kuu lõpus....
Ja kui tundub, et aega on jäänud üle mittemidagitegemisest, siis... olen neelanud 3 raamatut ja neljas on pooleli!!!!!
Kokkuvõttes on 2014 olnud siiani täpselt nii igav, nagu oleme meie! Ent meie ei kurda, sest meie astusime juba ammu maha rongilt, mis kõik võistlejad kuhugi starti viib, kus siis igaüks oma kategoorias pjedestaalile jõuda üritab.
Meie oleme kategooriast väljas! Senini. Õnneks.
Sel aastal pole suvi veel saabunud.... Olen üritanud end päikesevõtu asendisse laotada trampliinile, ent 5 minuti pärast kappan rätik, iPod ja padi kaenla all toa poole tagasi, põhjuseks tuul ja/ või vilu.... Anthony väidab mulle, et lisaks nondele kahele loodusjõule on taga-aed lisaks huskydele täis sääski..... aga mina arvan, et need sääsed on tema peas, mina pole siiani Austraalias sääske näinud! (Aga äkki on hoopis minuga midagi viltu, sest Karina soiub ka kogu aeg midagi sääskedest kevadest hilissügisesse.....)
Kuna päikesevannid on tahaplaanile paremaid aegu ootama jäänud, siis olen rõhu asetanud mittemidagitegemisele. Ma olen olnud päris edukas, kuigi Antoniot ma selles lüüa ei suuda!
Seega olen aega veetnud oma looma-aia ja lilledega. Lilli on tabanud miski haigus ja uurin, et mis viga on. Senini pole pihta saanud ja lubasin ükspäev ahastuses, et võtan haige taime kaasa lähimasse taime-aeda ja küsin järele.... Aga saades aru, et see plaan ei pruugi neile seal mitte meeldida, siis ajan tasapisi internetist jälge. Mul oli Coolibah`s väga hea taimehaiguste ja -kahjurite raamat, ent ju häda nii suur veel pole, sest isegi kui mu lilled on haiged ja vajavad abi, ma ei suuda teekonda sinna hullumajja endiselt ette võtta....
Loomad on meil vist ka haiged (viga ei saa ju omanikes olla??????). Kogusin just meie pisikesed sülekoertest huskid aiast kokku tuppa tuule, äikese ja külma eest hoiule..... külmetuvad muidu ju, linnupojakesed. Seega üks, roosade kõrvadega sättis end laua alla mu labajala peale magama ja teine teeskleb köögiuksel mati peal surnut. Kass on aga poolteist meetrit pikk huskyde diivani peal ning isa Anthony..... likvideerib huskyde mehetegude tagajärgi.
Eile toimetasime oma pildikogu. Aja jooksul oli meil bangalosse kogunenud arvukalt pilte. See, et nad kenasti nurgas seisid, oli meie enda süü, sest erinevalt meie klientidest, suudame me elada veel ühe kuu või ka aasta ilma NONDE piltideta seinal.... seda enam, et meil polnud aega ega energiat isegi mõelda, mis ja kuhu.... Ent nädal kodus olnud, hakkas asi jumet võtma ning pere-ema seisis juba paar päeva käsi nõudlikult puusal ja suunas pilguga pereisa drillile otsa vaatama.....
Hakkasime siis vaikselt hommikul pilte bangalost tuppa tassima. Võtsime omale aega, et vaadata seinal olevatele piltidele otsa ja tshekkisime uusi.... Sebisime edasi tagasi bangalo vahet, vahepeal viisin veel kaks kasutult nurgas seisvat lampi ka bangalosse paremaid aegu ootama.... Ja ca 10 minuti pärast, kui Antonio läks bangalosse, siis seisis ta silmitsi Mikaga, kes rõõmsal meelel teda bangalo uksel tervitas, ühe lambi juhe kenasti hambus.... Asja täpsustamiseks võin lisada, et see juhe oli juba kenasti tükeldatud rohkem kui kolmeks ja sama saatus oli tabanud ka teist lampi..... Ent tühja neist lampidest, kogu ülejäänud bangalo oli ka kenasti segi paisatud: kogu voodipesu voodist välja tiritud, iga padi nii voodist kui ka diivanilt keset tuba, lampidega ja vannitoa mattidega segi, kogu selle segadiku krooniks oli hommikumantel, mis oli hoooletult kogu selle virna otsa laotatud (ja selle vööd me polegi veel leidnud, küllap hiljem ilmub kuskilt aiasopist välja....).....
Mika ise oli ikka väga uhke oma loomingu üle, nii nagu üks sisedisainer olema peab!
Ega meie ju ka kurjad ei suutnud olla..... naersime end kõveraks ja paitasime poisi pead.... No mis siis, et kaks lampi läks kaduviku teele ning hommikumantli vöö on kuulutatud teadmata kadunuks..... Ja need käpajäljed voodipesul ja madratsil.... neid tõttas perepea täna likvideerima, viies madratsikaitsme pesulasse, sest see nõuab tööstuslikku pesumasinat.... ülejäänud pesi pere-ema juba eila puhtaks!!!!!!
Lisaks oli see ju meie enda süü, et edasi-tagasi maja vahet saalides jätsime bangalo ukse pärani lahti!!!!!!
Mittemidagit tehes olen ma ohtralt eestipärast toitu söönud, praegugi on seapraad ahjus ja hapukapsas ning hapukurk ootab selle valmimist.
Lisaks olen nokitsenud koolitööd. Vahel ajab hulluks, sest kui jõuan päeva jooksul kuskile välja, siis öösel hakkan magades järgi mõtlema ja enamuses ärkan hoopis uue lahendusega.... Kas mu unetutel öödel ka tulemust on, saan teada kuu lõpus....
Ja kui tundub, et aega on jäänud üle mittemidagitegemisest, siis... olen neelanud 3 raamatut ja neljas on pooleli!!!!!
Kokkuvõttes on 2014 olnud siiani täpselt nii igav, nagu oleme meie! Ent meie ei kurda, sest meie astusime juba ammu maha rongilt, mis kõik võistlejad kuhugi starti viib, kus siis igaüks oma kategoorias pjedestaalile jõuda üritab.
Meie oleme kategooriast väljas! Senini. Õnneks.
Kommentaarid
Postita kommentaar