Peale pikka ja kosutavat und, ei oska ma endiselt midagi muud eilse päeva kohta öelda, kui nali kuubis!!!!!
See nali tegi meid nii tuimaks, et terve tee koju(mida oli üle 100 km) istusime sõnatult ja võimelised kuulama ainult klassikalist muusikat.....
Maja, mida me eile pidime korda tegema, asus ise endast väga kenas kohas, otse ookeani kaldal. Tegu oli Melbourne inimeste suvekoduga. Mina polnud seni selle sisekujundajaga käppa valgeks saanud, kuigi kokku oleme ennegi puutunud. Antoniol oli mulle ainult üks tõsine palve eilseks suureks tööks: palun hoia sisekujundaja M. piisavalt rakkes, et ta tähelepanu eemale juhtida ja lasta töömehel segamatult tööd teha....
Ei kujutanud ma sel hetkel veel ettegi, mis juhtuma hakkab....
Kui te arvate, et mida olen paanikahäiretega neurootik, kes põeb rahutust ja kätevärinat, siis eilsest alates olen ma kindel, et mina olen vana rahu ise.....
Seega, kui meie pere end redelite ja loodidega kell 9 hommikul kohale vedas, siis oli tsirkus juba alanud.... Tants käis mingi nimetu aurukatla ümber ja asju lahti pakkides ei saanud ma kohe arugi, mis lahti on: maja oli värvikirevates töötunkedes mehi täis, kes kõik lendasid suvalist orbiiti pidi ringi, sekka kaks naist, majaperenaine (vist????) seisis pea vastu seina ja hüüdis teatud vaheaegade taga mingeid tuvastamata kutsungeid ja sisekujundaja tshikk kappas homeeriliselt kiljudes mööda maja..... Kõik see segadus toimus keset pooleliolevat ehitustegevust ja jumala eest, aru ei saanud, kuhu servale oma redel toetada või kus oleks kohta töökohver maha laotada......
Mingil ajal sain ma aru, et selles kaoses on miski kooskõla ja nii lahenes ka müsteerium: selgus, et majaperemees oli lifti kinni jäänud!!!!! Jah, kahekordsesse majja oldi paigaldatud lift ja kui peremees võttis esimest korda ette proovisõidu, siis see otsustast kuskil kahe korruse vahele pidama jääda.... Ja tuli välja, et perenaine lihtsalt seisis vastu lifti ust ja hüüdis oma kaasale korraldusi ja see kõik oli toetatud sisekujundaja õpetliku kiljumisega taustal.... Lisaks kõik need töömehed, igaüks ekspert omas klassis, ent mitte liftide alal, igaüks andis sellesse kaosesse oma osa..... (Õnneliku lõpuna võin väita, et peremees sai liftist eluga millalgi välja, käis mulle hiljem kelmikalt silma tegemas ja tinistas kogu pealelõuna meile taustaks kitarri oma ateljees......)
Meie katsusime aga eludega edasi minna..... ja hakata kuskilt pihta oma tööga, et enne uut aastat ikka tagasi koju saada!!!!!
Esimene tõehetk saabus, kui selgus, et pooled teisaldatavad motoriseeritud rulood asusid 5 meetri kõrgusel. Meie kaasasolevad redelid olid jupp maad töntsakamad.... Paanikahoos olev organiseerimiskomisjoni esimees, sisekujundaja M., sebis meile kuskilt allkorruselt redeli, millega oleks võinud kosmosesse küündida.... Ent sellega alles jama algas: kuna ehitus oli nii poolik, siis polnud võimalik seda redelit kuhugi laotada, mis oleks olnud kindel pinnas..... Pool põrandat oli laotud, pool oli endiselt tsement... Sellel ajal kui sisekujundaja käsi muljus või südamest kinni hoidis, suutis meie pere kuidagi redeli ühte kindlasse punkti paigale saada. See kõikus minu meelest endiselt koledasti, kui pereisa ennast hakkas taevasse tõstma, mina surusin siis küüned plekist läbi ja elus korra kasutasin iga grammi oma kerest, surudes vastu redelit, et seda paigal hoida ja oma kõige kallim vara taevast elusalt kätte saada peale töö sooritamist! Hiljem otsustas Antonio roomata hoopis lifti peal, sest see oli palju kindlam koht, saamaks piisavat tuge, et oma drilli, loodi ja rulooga ringi vehkida....
Uhhhhhhh........
Ent minna oli veel pikk tee!!!!
Minu katsed sisekujundajat rakkes hoida oli mission impossible! Sa ei saa elektrijänesele rinnaga peale vajuda ja vaigistada, vähemalt mitte reaalses elus!!!!!!
Ja nii me kappasime, kaks sammu siise, seitse välja, tiirat taarat tagasi algusesse ja siis keskelt natuke lahku ka!!!!!
Kogu aja pidime me leidma tee põrandapaigaldajate ja maalrite vahel ning kui tundus, et hakkas juba rutiiniks kätte kiskuma, siis saabus kohale kaks kaubikutäis mööblit, mille paigaldajad professionaalidena oskasid iga olemasoleva tühiku ehitustarvete vahel mööbliga täita....
See lennutas sisekujundajanna täiesti teise reaalusesse, sest ehtisumehed omakorda avastasid, et hea on sellele mööblile oma põrandalaudu asetada või värvipotsikute kaasi.....
Mingil hetkel ma seisin keset seda kaost ja ei uskunud seda maailmaklassi esiettekannet!!!!!!!
Sisekujundaja muudkui karjus, Antonio, tule siia ja proovi seda..... Antonio tuli kenasti redelilt alla ja astus maja teise otsa, sai redelile üles uuesti, kui juba kolmandast suunast kajas tule vaata, kas need kruvid on õiged..... Küsimuse peale, et mis materiali on maja ehitamisel kasutatud, oli ekspert sisekujundaja vastus: KÕIK on puhas puit!!!!! Ma tean, sest ise nägin!!!!! Tegelikkus osutus karmimaks, sest täiesti suva kohtades oli tellis, mõnes kohas tsement, enamuses lihtsalt kipsplaat ja paremal juhul ka puit.... Seega see drellide ja kruvide virrvarr, pidevalt ekraanilt kadunud sisekujundaja koos puuduva jubina või terve 4 meetrise rulooga.... Lisaks see häälte kakofoonia!!!!
Lisaks sellele teatas sisekujundaja meile, et nüüd on LÕUNA!!!!! Meie üritus selgitada, et meie ei pea kunagi lõunat läks kurtidele kõrvadele. Seega haarati mind kaasa ja sisekujundaja võttis ette ralli lähimasse putkasse! Ralli sinna polnud nii piinav, ent tagasiteel, kui oma kahte kohvitopsi ja võileiba Antoniole rinna vastu surusin, siis teadsin täpselt, kus oli iga auk sellel külateel, seda enam, et tädi lennutas oma Subaru igast teekonarusest läbi 120 km tunnis, ampsates samal ajal oma kanavõileiba....... Teekonna lõpuks oli enam kui pool kohvi mu t särgi rinnaesisesse imbunud ja võileib ka kenasti kohvist vettinud....
Oeh....
Ent kui hullemaks enam minna ei saa, siis alati saab!!!!
Aegajalt tegi etteaste meie hullumajja majaomanikust perenaine.....
Ma ei teagi, mulle tundus paanikas sisekujundaja isegi parem variant, kui kriipsuks tõmmatud suuga umbusaldav perenaine, kes omas ainult tuima vigisevat kõneviisi..... ja kunagi polnud midagi liiga õige!!!!! Küll peab käe välja sirutama, et puldikesest ruloosid juhtida, küll on puldi 4 kanalit liiga palju, et mäletada, küll on vidinad ruloode ja kardinate küljes liiga kõrgel/ liiga madalal/või midaiganes jne jne jne. See naine tõeliselt ei teadnud, mida ta tahtis või kui teadis, siis vahetas oma tujusid igal suvalisel hetkel. Mina ristisin ta vähemalt bipolaarseks....
Mingil hetkel ma enam ei suutnud ja läksin hoopis väikesele jalutuskäigule alla randa!!!!!! Tuul oli tugev ja lained võimsad, ent merekohin ja tuulemüha oli kui puhkus mu kõrvadele! Võtsin omale pool tundi rahunemiseks ja lasin loodusel end hellitada, enne kui inimkonda tagasi pöördun.... Võin väita, et seistes seal tormisel kaldal, tundud inimelu nii tilluke ja mõttetu, eriti kõik need liftid kahekorruselises majas, kõik need motoriseeritud rulood, vigin mingi kruvi pärast, mingi jumala veidrad nõudmised, milllest ühtegi pole vaja inimeselooma elushoidmiseks ja millest ükski ei kuulu toitumisahelasse.....
Poolel teel tagasi ühiskonda seisin ma silmitsi siilitaolise echidnaga ja paar sammu eemal jälgis mind ilus kena noore- ja saledapoolne uss..... Need kaks pluss laiakslitsutus sisalik minu teel tagasi majja päästsid mu päeva!!!!
Kella 7 õhtul olime me nagu küpsed ahjuõunad..... Selleks ajaks olime me katnud kilega kõik rulood ja kardinad (kuna maalrid ja töömehed tegutsesid ju majas edasi ka tulevail päevil!), kolm korda kokku ja lahti pakkinud auto.... ja iga kord, kui me oma kraami peaaegu et pakitud saime, avastas perenaine, et nüüd ta tahaks näha seda või kas me saaksime teha toda..... Kuna enamuses majas veel elektrit ei olnud, siis nende elektrooniliste ruloode ja kardinate jaoks oli meil kaasas oma kaabel ja test. Olles kiledest taas lahti pakkinud ning esitlenud kõik oma töö, kõik rulood ja kardinad üles-alla-üksiti-ja siis kõik koos-, arvasime, et thats it! Ei, olles kõik kokku pakkinud, avastas perenaine, et ta pole näidanud seda kombinatsiooni oma liftist pääsenud abikaasale ja trall läks lahti otsast peale..... Ja kui me olime peaaegu end taas tagasi autosse pakkinud, lendas perenaine meile rõõmsa uudisega selga, et tegelikult tahaks ta nüüd jätta kõik need rulood alla..... ent kilesse pakituna................ seega kaablid ja testerid kaasa ja mäkke teisele korrusele tagasi....
Sel hetkel soovisin ma, et mul oleks kasvõi pisike portaalne sein, mille vastu pead taguda.....
Päeva lõpuks polnud olemas paremat kohta maailmas, kui meie auto ja meie kahekesi selle sees..... Esimese asjana muu suust tuli homeeriline naer, sest.... mis ma peale sellist päeva ikka teha oskan??????
Ja siis kulges uduprillide tee koju sõnatuna klassikalise muusika saatel. Igasugune tümps või umpa oleks olnud väljakannatamatu.....
Ent täna uus päev, uued inimesed....
Life is .... ??? We will see!
Peace inside me!
See nali tegi meid nii tuimaks, et terve tee koju(mida oli üle 100 km) istusime sõnatult ja võimelised kuulama ainult klassikalist muusikat.....
Maja, mida me eile pidime korda tegema, asus ise endast väga kenas kohas, otse ookeani kaldal. Tegu oli Melbourne inimeste suvekoduga. Mina polnud seni selle sisekujundajaga käppa valgeks saanud, kuigi kokku oleme ennegi puutunud. Antoniol oli mulle ainult üks tõsine palve eilseks suureks tööks: palun hoia sisekujundaja M. piisavalt rakkes, et ta tähelepanu eemale juhtida ja lasta töömehel segamatult tööd teha....
Ei kujutanud ma sel hetkel veel ettegi, mis juhtuma hakkab....
Kui te arvate, et mida olen paanikahäiretega neurootik, kes põeb rahutust ja kätevärinat, siis eilsest alates olen ma kindel, et mina olen vana rahu ise.....
Seega, kui meie pere end redelite ja loodidega kell 9 hommikul kohale vedas, siis oli tsirkus juba alanud.... Tants käis mingi nimetu aurukatla ümber ja asju lahti pakkides ei saanud ma kohe arugi, mis lahti on: maja oli värvikirevates töötunkedes mehi täis, kes kõik lendasid suvalist orbiiti pidi ringi, sekka kaks naist, majaperenaine (vist????) seisis pea vastu seina ja hüüdis teatud vaheaegade taga mingeid tuvastamata kutsungeid ja sisekujundaja tshikk kappas homeeriliselt kiljudes mööda maja..... Kõik see segadus toimus keset pooleliolevat ehitustegevust ja jumala eest, aru ei saanud, kuhu servale oma redel toetada või kus oleks kohta töökohver maha laotada......
Mingil ajal sain ma aru, et selles kaoses on miski kooskõla ja nii lahenes ka müsteerium: selgus, et majaperemees oli lifti kinni jäänud!!!!! Jah, kahekordsesse majja oldi paigaldatud lift ja kui peremees võttis esimest korda ette proovisõidu, siis see otsustast kuskil kahe korruse vahele pidama jääda.... Ja tuli välja, et perenaine lihtsalt seisis vastu lifti ust ja hüüdis oma kaasale korraldusi ja see kõik oli toetatud sisekujundaja õpetliku kiljumisega taustal.... Lisaks kõik need töömehed, igaüks ekspert omas klassis, ent mitte liftide alal, igaüks andis sellesse kaosesse oma osa..... (Õnneliku lõpuna võin väita, et peremees sai liftist eluga millalgi välja, käis mulle hiljem kelmikalt silma tegemas ja tinistas kogu pealelõuna meile taustaks kitarri oma ateljees......)
Meie katsusime aga eludega edasi minna..... ja hakata kuskilt pihta oma tööga, et enne uut aastat ikka tagasi koju saada!!!!!
Esimene tõehetk saabus, kui selgus, et pooled teisaldatavad motoriseeritud rulood asusid 5 meetri kõrgusel. Meie kaasasolevad redelid olid jupp maad töntsakamad.... Paanikahoos olev organiseerimiskomisjoni esimees, sisekujundaja M., sebis meile kuskilt allkorruselt redeli, millega oleks võinud kosmosesse küündida.... Ent sellega alles jama algas: kuna ehitus oli nii poolik, siis polnud võimalik seda redelit kuhugi laotada, mis oleks olnud kindel pinnas..... Pool põrandat oli laotud, pool oli endiselt tsement... Sellel ajal kui sisekujundaja käsi muljus või südamest kinni hoidis, suutis meie pere kuidagi redeli ühte kindlasse punkti paigale saada. See kõikus minu meelest endiselt koledasti, kui pereisa ennast hakkas taevasse tõstma, mina surusin siis küüned plekist läbi ja elus korra kasutasin iga grammi oma kerest, surudes vastu redelit, et seda paigal hoida ja oma kõige kallim vara taevast elusalt kätte saada peale töö sooritamist! Hiljem otsustas Antonio roomata hoopis lifti peal, sest see oli palju kindlam koht, saamaks piisavat tuge, et oma drilli, loodi ja rulooga ringi vehkida....
Uhhhhhhh........
Ent minna oli veel pikk tee!!!!
Minu katsed sisekujundajat rakkes hoida oli mission impossible! Sa ei saa elektrijänesele rinnaga peale vajuda ja vaigistada, vähemalt mitte reaalses elus!!!!!!
Ja nii me kappasime, kaks sammu siise, seitse välja, tiirat taarat tagasi algusesse ja siis keskelt natuke lahku ka!!!!!
Kogu aja pidime me leidma tee põrandapaigaldajate ja maalrite vahel ning kui tundus, et hakkas juba rutiiniks kätte kiskuma, siis saabus kohale kaks kaubikutäis mööblit, mille paigaldajad professionaalidena oskasid iga olemasoleva tühiku ehitustarvete vahel mööbliga täita....
See lennutas sisekujundajanna täiesti teise reaalusesse, sest ehtisumehed omakorda avastasid, et hea on sellele mööblile oma põrandalaudu asetada või värvipotsikute kaasi.....
Mingil hetkel ma seisin keset seda kaost ja ei uskunud seda maailmaklassi esiettekannet!!!!!!!
Sisekujundaja muudkui karjus, Antonio, tule siia ja proovi seda..... Antonio tuli kenasti redelilt alla ja astus maja teise otsa, sai redelile üles uuesti, kui juba kolmandast suunast kajas tule vaata, kas need kruvid on õiged..... Küsimuse peale, et mis materiali on maja ehitamisel kasutatud, oli ekspert sisekujundaja vastus: KÕIK on puhas puit!!!!! Ma tean, sest ise nägin!!!!! Tegelikkus osutus karmimaks, sest täiesti suva kohtades oli tellis, mõnes kohas tsement, enamuses lihtsalt kipsplaat ja paremal juhul ka puit.... Seega see drellide ja kruvide virrvarr, pidevalt ekraanilt kadunud sisekujundaja koos puuduva jubina või terve 4 meetrise rulooga.... Lisaks see häälte kakofoonia!!!!
Lisaks sellele teatas sisekujundaja meile, et nüüd on LÕUNA!!!!! Meie üritus selgitada, et meie ei pea kunagi lõunat läks kurtidele kõrvadele. Seega haarati mind kaasa ja sisekujundaja võttis ette ralli lähimasse putkasse! Ralli sinna polnud nii piinav, ent tagasiteel, kui oma kahte kohvitopsi ja võileiba Antoniole rinna vastu surusin, siis teadsin täpselt, kus oli iga auk sellel külateel, seda enam, et tädi lennutas oma Subaru igast teekonarusest läbi 120 km tunnis, ampsates samal ajal oma kanavõileiba....... Teekonna lõpuks oli enam kui pool kohvi mu t särgi rinnaesisesse imbunud ja võileib ka kenasti kohvist vettinud....
Oeh....
Ent kui hullemaks enam minna ei saa, siis alati saab!!!!
Aegajalt tegi etteaste meie hullumajja majaomanikust perenaine.....
Ma ei teagi, mulle tundus paanikas sisekujundaja isegi parem variant, kui kriipsuks tõmmatud suuga umbusaldav perenaine, kes omas ainult tuima vigisevat kõneviisi..... ja kunagi polnud midagi liiga õige!!!!! Küll peab käe välja sirutama, et puldikesest ruloosid juhtida, küll on puldi 4 kanalit liiga palju, et mäletada, küll on vidinad ruloode ja kardinate küljes liiga kõrgel/ liiga madalal/või midaiganes jne jne jne. See naine tõeliselt ei teadnud, mida ta tahtis või kui teadis, siis vahetas oma tujusid igal suvalisel hetkel. Mina ristisin ta vähemalt bipolaarseks....
Mingil hetkel ma enam ei suutnud ja läksin hoopis väikesele jalutuskäigule alla randa!!!!!! Tuul oli tugev ja lained võimsad, ent merekohin ja tuulemüha oli kui puhkus mu kõrvadele! Võtsin omale pool tundi rahunemiseks ja lasin loodusel end hellitada, enne kui inimkonda tagasi pöördun.... Võin väita, et seistes seal tormisel kaldal, tundud inimelu nii tilluke ja mõttetu, eriti kõik need liftid kahekorruselises majas, kõik need motoriseeritud rulood, vigin mingi kruvi pärast, mingi jumala veidrad nõudmised, milllest ühtegi pole vaja inimeselooma elushoidmiseks ja millest ükski ei kuulu toitumisahelasse.....
Poolel teel tagasi ühiskonda seisin ma silmitsi siilitaolise echidnaga ja paar sammu eemal jälgis mind ilus kena noore- ja saledapoolne uss..... Need kaks pluss laiakslitsutus sisalik minu teel tagasi majja päästsid mu päeva!!!!
Kella 7 õhtul olime me nagu küpsed ahjuõunad..... Selleks ajaks olime me katnud kilega kõik rulood ja kardinad (kuna maalrid ja töömehed tegutsesid ju majas edasi ka tulevail päevil!), kolm korda kokku ja lahti pakkinud auto.... ja iga kord, kui me oma kraami peaaegu et pakitud saime, avastas perenaine, et nüüd ta tahaks näha seda või kas me saaksime teha toda..... Kuna enamuses majas veel elektrit ei olnud, siis nende elektrooniliste ruloode ja kardinate jaoks oli meil kaasas oma kaabel ja test. Olles kiledest taas lahti pakkinud ning esitlenud kõik oma töö, kõik rulood ja kardinad üles-alla-üksiti-ja siis kõik koos-, arvasime, et thats it! Ei, olles kõik kokku pakkinud, avastas perenaine, et ta pole näidanud seda kombinatsiooni oma liftist pääsenud abikaasale ja trall läks lahti otsast peale..... Ja kui me olime peaaegu end taas tagasi autosse pakkinud, lendas perenaine meile rõõmsa uudisega selga, et tegelikult tahaks ta nüüd jätta kõik need rulood alla..... ent kilesse pakituna................ seega kaablid ja testerid kaasa ja mäkke teisele korrusele tagasi....
Sel hetkel soovisin ma, et mul oleks kasvõi pisike portaalne sein, mille vastu pead taguda.....
Päeva lõpuks polnud olemas paremat kohta maailmas, kui meie auto ja meie kahekesi selle sees..... Esimese asjana muu suust tuli homeeriline naer, sest.... mis ma peale sellist päeva ikka teha oskan??????
Ja siis kulges uduprillide tee koju sõnatuna klassikalise muusika saatel. Igasugune tümps või umpa oleks olnud väljakannatamatu.....
Ent täna uus päev, uued inimesed....
Life is .... ??? We will see!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar