Sellel hommikul 4 aastat tagasi, kui avasin oma kodu kardinad akende ees, valas päike mind oma soojusega üle... Nii nagu valas eelmisel õhtul see maja mu tingimusteta armastusega üle....
Mis on muutunud selle 4 aastaga....?
Mitte midagi, minu meelest!
Mina olen endiselt mina ise. Ja esimest korda on mul käsil aeg, kus keegi ei püüagi mind ümberkujundada või anda nõu kuidas elada ja/ või rikkust sukasäärde koguda....
Ma saan olla mina, ebapraktiline ja hull tuleviku kitsemutt, kel aegajalt pliidil miskid imelikud keedused pajas podisevad, kes kappab mööda maja ringi villastes sokkides igal aasta-ajal, kes suudab nutta end magama, kui kuuleb uudistest, kuidas elevandipoeg end Melbourne loomaaias mänguhoos üles poos...., kes räägib omaette maja ees lillepotiga, väidetavalt lilledega...., kes orjab oma koduloomi igal vajalikul/ suvalisel ajahetkel, kes arvab, et tema kass on vähemalt koer, kes siiralt armastab oma abikaasat iga päev rohkem ja rohkem, isegi kui tundub, et rohkem armastust pole võimalik ühte südamesse pressida, kes ärkab igal hommikul kell 5, leides selleks mis iganes põhjuse, sest kahju oleks aega magamisega kaotada, kes väldib avalikkust, ent kui peab just end rahvale ilmutama, siis tulevad mängu just kõik need uskumatud kokkusattumised ja Tambovi koefitsient tagab ürituse edukuse, kes rõõmuga kirjutab üles ostunimekirja, ent poodimineku jätab rõõmuga teiste õlule ning juhul kui meelitatakse kaasa tulema, hakkab ostukeskuses minestama, vähemalt korra...., kes ei oska lõdvestuda ega end välja lülitada, vaid lüliti on asendis ON 24/7, kes laob oma lugemisjärjekorda ootavate raamatute virna ümber nädalas korra, ent virn ei kahane, sest aega pole..., kes siiani ei tea oma naabreid, sest ....?..... erak ju ja ega jõuagi järge pidada, sest rahvast kogu aeg voorib sisse-välja...., kes oma unistustes on rajanud omale unelmate köögivilja aia ja peenarde ümber kolm kana siblimas ning hommikused värsked munad põlles kööki kantud, ent tagasi reaalsuses on siililegi selge, et NONDE huskidega taga-aias jääb see plaan ainult unistuseks...., kes kogu aeg mõtleb oma koerte ja kassidemaale läinud lemmikutest, pisar silma nurgas ning kes siiani asetab lilleõiekese Mimi ja Emily hauale taga-aias jne jne jne
Seega, mina olen jõudnud KOJU!!!! Riigi nimega pole siin miskit tegemist, sest samamoodi võiks see olla iga suvaline täpp maakaardil. Kodu on see, kus sa saad olla sina ise ja kus on su pere ning kuhu sa mitte ainult alati tahad tagasi tulla, vaid ei taha isegi hommikuti lahkuda....See, et see kodu just Austraalias juhtus olema, on pigem saatuse sõrmekeerutus...
Peace inside me!
http://www.youtube.com/watch?v=aZ4NuX0qWuY
Mis on muutunud selle 4 aastaga....?
Mitte midagi, minu meelest!
Mina olen endiselt mina ise. Ja esimest korda on mul käsil aeg, kus keegi ei püüagi mind ümberkujundada või anda nõu kuidas elada ja/ või rikkust sukasäärde koguda....
Ma saan olla mina, ebapraktiline ja hull tuleviku kitsemutt, kel aegajalt pliidil miskid imelikud keedused pajas podisevad, kes kappab mööda maja ringi villastes sokkides igal aasta-ajal, kes suudab nutta end magama, kui kuuleb uudistest, kuidas elevandipoeg end Melbourne loomaaias mänguhoos üles poos...., kes räägib omaette maja ees lillepotiga, väidetavalt lilledega...., kes orjab oma koduloomi igal vajalikul/ suvalisel ajahetkel, kes arvab, et tema kass on vähemalt koer, kes siiralt armastab oma abikaasat iga päev rohkem ja rohkem, isegi kui tundub, et rohkem armastust pole võimalik ühte südamesse pressida, kes ärkab igal hommikul kell 5, leides selleks mis iganes põhjuse, sest kahju oleks aega magamisega kaotada, kes väldib avalikkust, ent kui peab just end rahvale ilmutama, siis tulevad mängu just kõik need uskumatud kokkusattumised ja Tambovi koefitsient tagab ürituse edukuse, kes rõõmuga kirjutab üles ostunimekirja, ent poodimineku jätab rõõmuga teiste õlule ning juhul kui meelitatakse kaasa tulema, hakkab ostukeskuses minestama, vähemalt korra...., kes ei oska lõdvestuda ega end välja lülitada, vaid lüliti on asendis ON 24/7, kes laob oma lugemisjärjekorda ootavate raamatute virna ümber nädalas korra, ent virn ei kahane, sest aega pole..., kes siiani ei tea oma naabreid, sest ....?..... erak ju ja ega jõuagi järge pidada, sest rahvast kogu aeg voorib sisse-välja...., kes oma unistustes on rajanud omale unelmate köögivilja aia ja peenarde ümber kolm kana siblimas ning hommikused värsked munad põlles kööki kantud, ent tagasi reaalsuses on siililegi selge, et NONDE huskidega taga-aias jääb see plaan ainult unistuseks...., kes kogu aeg mõtleb oma koerte ja kassidemaale läinud lemmikutest, pisar silma nurgas ning kes siiani asetab lilleõiekese Mimi ja Emily hauale taga-aias jne jne jne
Seega, mina olen jõudnud KOJU!!!! Riigi nimega pole siin miskit tegemist, sest samamoodi võiks see olla iga suvaline täpp maakaardil. Kodu on see, kus sa saad olla sina ise ja kus on su pere ning kuhu sa mitte ainult alati tahad tagasi tulla, vaid ei taha isegi hommikuti lahkuda....See, et see kodu just Austraalias juhtus olema, on pigem saatuse sõrmekeerutus...
Peace inside me!
http://www.youtube.com/watch?v=aZ4NuX0qWuY
Kommentaarid
Postita kommentaar