Pealepikka ja kiiret päeva kodutänavasse sisse keerates, helises perepea telefon. Helistajaks oli loomulikult Karina, kes närvitses kodus, kuna poole tunni pärast pidi hakkama algkooli lõpuaktus ja meie, lapsevanemad, olime teadmata kadunuks tunnistatud.... Antonio viskas lapsele telefonis esimese lolli nalja, et ...eeeehm.... me oleme umbes 40 minuti kaugusel.... ja kui laps sai sellest infost paanikahoo, siis isa parandas... sorry, ma pidasin silmas 40 sekundit....
Järgnes 15 minutiline show, mille alguses tegi perenaine sissesõiduteele tagurdavast autost hüppe ja tormas maja suunas, ja sekundi pärast lendas kuulina sama trajektoori pidi peatunud autost perepea.... Lapas vahtis ammulisui, kuidas loetud minutite jooksul keerati maja pea peale, joosti läbi kuuma dushi, jagati üksteise alla fööni, kisti valla garderoobi uksed ja loobiti kingi mööda magamistuba laiali, perenaine laotas kogu sahtlisisu voodi peale laiali, et kadunud kõrvarõngast leida, ent.... 15 minuti hiljem marssis perepea isahanena ees ja tüdrukud kenasti sabas kooliväravast sisse.....
Ja loomulikult hakkas aktus 45 minutilise hilinemisega :D
Ent saime pisut hinge tõmmata ja mina oma uudishimu rahuldada, vaadates meie ümber olevaid inimesi.... Oh jah.... ma olen ennegi maininud, et ega ühelegi koolikontserdile pea veel korralikke riideid selga panema ega ka põlle eest võtma, kui söögitegu on eelnevalt käsil olnud.... Polnud erand tänagi.... kohalik mood a la plätud ja suusamüts oli kenasti displayl...
Selleks ajaks, kui aktus peale hakkas, olin mina juba nälga suremas.... Kell oli 7 õhtul ja mul oli keres ainult hommikul pool 6 joodud kohv... Seega, minu magu otsustas hakata korisema keset üritust.... ja mida aeg edasi läks, seda valjemaks läks ka minu korisev kõht... Ma arvan, et see pakkus rahvale isegi rohkem huvi, kui tühja pilguga laste lõpukõned (kõigil 20 lapsel oli oma kõne pidada, iga kõne täpselt eelmise koopia....) Vaatamata minu kõhuhäälele, jätkasin mina naermist, sest olukord oli sellevõrra koomiline....ja laulsin lastega kaasa (ilmselt üle nendegi.....)... ja siis tegi mulle nalja veelgi enam sinimustvalge seinakaunistus laste selja taga, mille ees seisid austraalia lapsed, näod tõsised nagu nunnadel konvendis...
Ilmselgelt kaotanud näljast kaine mõistuse, ent säilitanud hea tuju, harjutasin Karina peal oma huumorimeelt peale aktust, kui lapsed suundusid pidulikule õhtusöögile, öeldes valjusti, et meie isaga tuleme ka lasanjet sööma.....
Õnneks on meie lapsel mingil määral naljasoolikas välja arenenud ja sai minu omapärasest naljast aru, ent mõnigi meie ümber askeldav pere-ema jäi mind uskuma....
Aga no kuulge, terve saal oli tund aega mu kõhuhääli kuulnud!!!!!!!
Ent tagasi kodus, leidsin ma trepi pealt samamoodi nälga sureva kaslase, kes oli oma paksu kerega lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu, et ma krabasin kaissu ja andsin talle matsuga musu ning tormasin esimese asjana tema kopiskuid täitma.... Siis said oma kana-porgandid-krõbuskid kätte huskyd ja siis oli aeg omale ka paar porgandit koorida.....
Ent päeva nali oli tegelikult hoopis varem valmis meisterdatud.... Üks tegelane, kellele Antonio aegajalt alltöövõttu teeb, tegi meie perele jõulukingi, mürtsatades meie auto pagasnikusse kasti õlut ja peale seda virutas auto luugi kinni.... Perepea vahtis sõnatuna ja mina naerust püksi pissides, sest ehtsa australlasena arvas tegelinksi, et kõik austraallased armastavad õlut....ent meie perel pole nendega midagi peale hakata!!!!!!
Ma siis naersin, et mees, ära muretse, meil on järgnevaks 24 aastaks õlletagavara olemas, arvestades, et minu õlletarbimine ongi umbes tasemel 1 aasta ja 1 õlu.... Pereisa meil alkoholi ju ei tarbi, las mina siis niristan selle kasti tasahilju läbi näo.... Umbes selleks ajaks kui olen 70, peaks ajsaga ühele poole saama.....
Aga nüüd magama ära, sest.... homme pikk sõit ees ja palju tööd seal kuskil horisondi taga.....
Elu kui lill!
Järgnes 15 minutiline show, mille alguses tegi perenaine sissesõiduteele tagurdavast autost hüppe ja tormas maja suunas, ja sekundi pärast lendas kuulina sama trajektoori pidi peatunud autost perepea.... Lapas vahtis ammulisui, kuidas loetud minutite jooksul keerati maja pea peale, joosti läbi kuuma dushi, jagati üksteise alla fööni, kisti valla garderoobi uksed ja loobiti kingi mööda magamistuba laiali, perenaine laotas kogu sahtlisisu voodi peale laiali, et kadunud kõrvarõngast leida, ent.... 15 minuti hiljem marssis perepea isahanena ees ja tüdrukud kenasti sabas kooliväravast sisse.....
Ja loomulikult hakkas aktus 45 minutilise hilinemisega :D
Ent saime pisut hinge tõmmata ja mina oma uudishimu rahuldada, vaadates meie ümber olevaid inimesi.... Oh jah.... ma olen ennegi maininud, et ega ühelegi koolikontserdile pea veel korralikke riideid selga panema ega ka põlle eest võtma, kui söögitegu on eelnevalt käsil olnud.... Polnud erand tänagi.... kohalik mood a la plätud ja suusamüts oli kenasti displayl...
Selleks ajaks, kui aktus peale hakkas, olin mina juba nälga suremas.... Kell oli 7 õhtul ja mul oli keres ainult hommikul pool 6 joodud kohv... Seega, minu magu otsustas hakata korisema keset üritust.... ja mida aeg edasi läks, seda valjemaks läks ka minu korisev kõht... Ma arvan, et see pakkus rahvale isegi rohkem huvi, kui tühja pilguga laste lõpukõned (kõigil 20 lapsel oli oma kõne pidada, iga kõne täpselt eelmise koopia....) Vaatamata minu kõhuhäälele, jätkasin mina naermist, sest olukord oli sellevõrra koomiline....ja laulsin lastega kaasa (ilmselt üle nendegi.....)... ja siis tegi mulle nalja veelgi enam sinimustvalge seinakaunistus laste selja taga, mille ees seisid austraalia lapsed, näod tõsised nagu nunnadel konvendis...
Ilmselgelt kaotanud näljast kaine mõistuse, ent säilitanud hea tuju, harjutasin Karina peal oma huumorimeelt peale aktust, kui lapsed suundusid pidulikule õhtusöögile, öeldes valjusti, et meie isaga tuleme ka lasanjet sööma.....
Õnneks on meie lapsel mingil määral naljasoolikas välja arenenud ja sai minu omapärasest naljast aru, ent mõnigi meie ümber askeldav pere-ema jäi mind uskuma....
Aga no kuulge, terve saal oli tund aega mu kõhuhääli kuulnud!!!!!!!
Ent tagasi kodus, leidsin ma trepi pealt samamoodi nälga sureva kaslase, kes oli oma paksu kerega lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu, et ma krabasin kaissu ja andsin talle matsuga musu ning tormasin esimese asjana tema kopiskuid täitma.... Siis said oma kana-porgandid-krõbuskid kätte huskyd ja siis oli aeg omale ka paar porgandit koorida.....
Ent päeva nali oli tegelikult hoopis varem valmis meisterdatud.... Üks tegelane, kellele Antonio aegajalt alltöövõttu teeb, tegi meie perele jõulukingi, mürtsatades meie auto pagasnikusse kasti õlut ja peale seda virutas auto luugi kinni.... Perepea vahtis sõnatuna ja mina naerust püksi pissides, sest ehtsa australlasena arvas tegelinksi, et kõik austraallased armastavad õlut....ent meie perel pole nendega midagi peale hakata!!!!!!
Ma siis naersin, et mees, ära muretse, meil on järgnevaks 24 aastaks õlletagavara olemas, arvestades, et minu õlletarbimine ongi umbes tasemel 1 aasta ja 1 õlu.... Pereisa meil alkoholi ju ei tarbi, las mina siis niristan selle kasti tasahilju läbi näo.... Umbes selleks ajaks kui olen 70, peaks ajsaga ühele poole saama.....
Aga nüüd magama ära, sest.... homme pikk sõit ees ja palju tööd seal kuskil horisondi taga.....
Elu kui lill!
Kommentaarid
Postita kommentaar