Munapuder a la Cordon Ramsay...

.... ja nii igal hommikul!

Ent see aitab meil päevaga toime tulla, sest 99 juhul sajast, meil kohvi ja lõunapause ei ole ning järgmine söögikord ootab meid just siis, kui millalgi koju saab!


Ja endiselt olen ma "leivalt" maas, ehk siis ei mingeid jahutooteid, pastat,riisi ega ka kartuleid! Suhkrust olen ma ka loobunud ning minust on saanud rohelise salati fänn (Pillekas kukub nüüd pikali!!!! :D), kuigi tõesti alles peale salativabrikust lahkumist!!! Ja kui ma ostangi rohelist kraami, siis ma hoolega jälgin, et ei osta Coolibah kaupa, sest .... ma ei suudaks seda süüa nagu ei suuda ikka veel minna sinna minna oma vanu sõpru vaatama.... Nii suur on vastikustunne selle asutuse suhtes!

Ja nüüd tuleb jälle eluga edasi minna ning hakata vaikselt ämma-äia poole sättima, sest lauake on end katnud ja tuleb hammastele agu anda.... Muuseas, ma pean end kenasti üleval pidama, sest ema Gina ei võta kuuldagi seda loobunud suhkrust ja süsivesikutest juttu mitte sekundikski... Aga elan üle ja homme saab tavaeluga kenasti jätkata!

Koerad said oma jõuluhommiku kondid kätte, Mika mattis oma hoolega maha ja nüüd valvab oma maetud konti lauspäikese all. Mishka on vanemale koerale kohaselt targem ja oma energiat ei raiska, vaid võitleb kuumaga meetrisügavuses augus, kont kõhus!

Grandpuss viib läbi oma igavest beauty sleep`i ja tema jõulukink ootab endiselt üle andmist!


Elu kui lill ja ilm kui kuld!

Peace inside me!

Kommentaarid