Peale seda, kui me olime tuimalt pannud elutoa seina 3 antiikset peeglit, järgmised 3 antiiki teise elutuppa, samavõrra antiikse peegli magamistuppa ja teise perepoja tuppa, veelgi antiiksema peegli poja vannituppa vanni kohale, lisaks koridori 3 antiiki ja telekatuppa 6 modernset peeglit kogukaalus miski 1 tonn....
.... algas jõulurahu!!!!!!
Praegu ei suudagu uskuda, et kõik, mis meil planeeritud oli, sai ka ära tehtud (ärge küsige, kui mitu inimtundi sai asjasse panustatud.....)! Kõik ettevõetud tööd said lõpetatud, vahele mahtus ka rida viimase hetke abipalujaid ja ainult üks viimase hetke anuja jäi meie teenusest ilma (me ei arvanud, et kaks hiigelsuurt diskokera ühe tegusa tädi restoranist võtta maha ja panna kodus lakke on niiiiiiiiii kiire asi, seda enam, et perenaine ise põrutas hoopis 4 kuuks Portugali.....)
Ja nüüd oleme kodus kui orvukesed..... ei oska kuidagi olla: vaikus, rahu ja kiiret ei kuhugi! Lapse saatsime teisele poole Austraaliat emapoolsete vanavanemate juurde kohe 3 nädalaks ning maja tundub nii tühi.... (ja korras lol).
Nii me siis oleskleme, kaks vanakest.... ei kuuske ega kinke, ent südames rahu. Mina pole palunud oma perel hakata jõuluvastaseks, kuidagi ise-enesest on kujunenud, et nad iga aastaga kummardavad jõule ja seda tarbimismaaniat aina vähem..... Mind tabas paar päeva tagasi tõelise laksuna reaalsus, kui üks sisedisaineritshikk rääkis mulle, kuidas tema kasutab jõule ära saamaks kõike mida igatseb.... lihtsab ostab kokku omale mida just ihkab ja siis paneb kuuse alla, sest siis ei saa mees pahaseks, et palju raha kulutab..... JÕULUD ikkagi!? Mina hoidusin oma silmi pööritamast, ent Anthony, kes seisis seljaga meie poole ja kuulis seda kõike pealt, lasi silmadel tõllaratastena küll paar vinget ringi!
Austraalias jõululaupäeva ei peeta. Ent see on viimane võimalus tarbijatele end varustada kingituste ja muu hea paremaga, sest homme on tegelik püha ja siis ei lenda lindki... ja meid ootab meid ees püha söömaaeg Antonio vanemate juures, Itaalia võtmes loomulikult!
Oh, aga mis ma siin jutustan: täna sain ma kirja ühelt kallilt inimeselt. Ja uskuge või mitte, ma vist panen selle kirja omale ööseks padja alla, sest see kiri tuli südamest ja oli selle kalli inimese käsitsikirjutatud teade sellest, et temaga on kõik korras ja kirjeldas elu nii reaalselt, et ma seda lugedes nutsin ja naersin korraga! ... ja ma teadsin, et mitte midagi pole muutnud, ta on ikka see sama inimene, kes ta oli 30 aastat tagasi!!!!!! Ma ei oska midagi paremat jõuludeks tahtagi, kui teada, et kõik on ok!!!!
.... peace inside me!
.... algas jõulurahu!!!!!!
Praegu ei suudagu uskuda, et kõik, mis meil planeeritud oli, sai ka ära tehtud (ärge küsige, kui mitu inimtundi sai asjasse panustatud.....)! Kõik ettevõetud tööd said lõpetatud, vahele mahtus ka rida viimase hetke abipalujaid ja ainult üks viimase hetke anuja jäi meie teenusest ilma (me ei arvanud, et kaks hiigelsuurt diskokera ühe tegusa tädi restoranist võtta maha ja panna kodus lakke on niiiiiiiiii kiire asi, seda enam, et perenaine ise põrutas hoopis 4 kuuks Portugali.....)
Ja nüüd oleme kodus kui orvukesed..... ei oska kuidagi olla: vaikus, rahu ja kiiret ei kuhugi! Lapse saatsime teisele poole Austraaliat emapoolsete vanavanemate juurde kohe 3 nädalaks ning maja tundub nii tühi.... (ja korras lol).
Nii me siis oleskleme, kaks vanakest.... ei kuuske ega kinke, ent südames rahu. Mina pole palunud oma perel hakata jõuluvastaseks, kuidagi ise-enesest on kujunenud, et nad iga aastaga kummardavad jõule ja seda tarbimismaaniat aina vähem..... Mind tabas paar päeva tagasi tõelise laksuna reaalsus, kui üks sisedisaineritshikk rääkis mulle, kuidas tema kasutab jõule ära saamaks kõike mida igatseb.... lihtsab ostab kokku omale mida just ihkab ja siis paneb kuuse alla, sest siis ei saa mees pahaseks, et palju raha kulutab..... JÕULUD ikkagi!? Mina hoidusin oma silmi pööritamast, ent Anthony, kes seisis seljaga meie poole ja kuulis seda kõike pealt, lasi silmadel tõllaratastena küll paar vinget ringi!
Austraalias jõululaupäeva ei peeta. Ent see on viimane võimalus tarbijatele end varustada kingituste ja muu hea paremaga, sest homme on tegelik püha ja siis ei lenda lindki... ja meid ootab meid ees püha söömaaeg Antonio vanemate juures, Itaalia võtmes loomulikult!
Oh, aga mis ma siin jutustan: täna sain ma kirja ühelt kallilt inimeselt. Ja uskuge või mitte, ma vist panen selle kirja omale ööseks padja alla, sest see kiri tuli südamest ja oli selle kalli inimese käsitsikirjutatud teade sellest, et temaga on kõik korras ja kirjeldas elu nii reaalselt, et ma seda lugedes nutsin ja naersin korraga! ... ja ma teadsin, et mitte midagi pole muutnud, ta on ikka see sama inimene, kes ta oli 30 aastat tagasi!!!!!! Ma ei oska midagi paremat jõuludeks tahtagi, kui teada, et kõik on ok!!!!
.... peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar