Olles siin piisavalt nämmutanud oma töötutöölise staatusest, pean ma mainima, et tegelikult ma lebagi kotil ja laiema üldsuse hämmastuseks ei nopi ka rahasedeleid sotsiaalabi hõredast puust! Need mõlemad on täiesti välistatud minu jaoks!
Seega, olles ebapraktiline ja määratlemata sotsiaalse staatusega, suudan ma siiski olla vajalik oma abikaasale tema igapäeva tegemistes. Olen olnud suht vait tema tegemistest, sest kui tema tahab promoda oma äri eesti keeles ja eestlastele, siis peaks ta avama suu ja paluma mult abi.
Ent tema on tagasihoidlik ja vaikne mees ning väldib avalikkuse tähelepanu ja eriti veel igat sorti arvamisi.
Natuke katet kergitades, võin ma öelda, et mingil määral on ta jätkanud perekonna traditsioone. Kui tema ema õmbles 4o ja tädi 60 aastat kardinaid, siis millalgi nad kaasasid noore kuldsete kätega mehe ärisse, eeldades, et tema selle suurema osa valmisõmmeldud kardinatest ka üles riputab. Sellest kõik alguse saigi....
Peale mitmeid katseid uusi väljakutseid leida, on ta taas tagasi alguses ehk siis kõik teed viivad Rooma! Tänasel päeval polegi asi enam kardinates, vaid kõikvõimalikes aknakatetes... Tegevuskavu on mitu, alates sellest, et mõõta üle need aknad, panna paika, mida vajatakse, kooskõlastada värvid, tellida, tuua kohale, paigaldada, hooldada.... Ütleme nii, et ta on proovinud seda kõike teha üksi, ent alati sa kõike ei saa: seega töötab ta nüüd hoopis rea sisekujundajatega, kes teevad kujundusliku poole ning meie pere hooleks jääb siis kõik see kallilt kujundatud disain üles panna....
Olles eestlane, polnud mul aimugi sellise valdkonna suurusest.... Nii nagu pulmatööstus on Austraalias omaette tööstusharu, nii käib see ka aknakatete jms kohta!
Iga aken austraallase kodus on varustatud rulooga, kui mitte kahe(pimendava ja nägevust piirava)ga... Edumeelsemad inimesed paigaldavad oma rulood mootorajamitega, mis võimaldab rulood jne avada ja sulgeda puldi vahendusel distantsilt.
Kui midagi muud pole aknal ees, siis on vähemalt ribikardin, odavamast plastist kui kallimate puitribikardinateni.... Millegipärast on need just eelistatud rendikorterites...
Vanem generatsioon aga rõhub välispidistele ruloodele, mis kuumade ilmade saabudes alla lastakse, et takistada iga hinnaga igasugusel päikese kiirel tuppa sattumast....
Vaatamata kirjule valikule ruloodele, on eraldi peatükk kardinad!
Mingit pitskardinat ärge üldse lootkegi leida. Oma silmaga olen näinud neid paaris vanemas majas, kus elanikud on Balkani päritolu....
Austraalia kardin on kallist materialist, mis lokkab külluslikult VOODRIL! See peab pimendama ruumi, sulguma tihedalt, jagunema akna ees ühtlaselt ning eelistatuna nöörist tõmmates, mitte keskelt käsitisi kinni-lahti rapsides.
Austraalia kardinad on nii põhjalikult valmistatud, et Antonio VIHKAB neid LOL
Ta oleks valmis panema üles 100 erinevat rulood üles erinevatesse pindadesse, kui panema üles ühe komplekti kardinaid...
Ent äris sa valikuid eriti teha ei saa, võtad vastu kõik tööd, mis ette tulevad ja rohkem ka!
Veel üks töö, mida ta vihkab, ent teeb sellegipoolest nii hästi, et nõudmine ületab pakkumise, on peeglite paigaldamine....
Jälle väga Austraalia "asi"... mitte peeglike peeglike vannitoa seina peal, vaid 100 KG KAALUV ANTIIKPEEGEL ANTIIKRAAMIS keset elutoa seina või kamina kohale või seinale söögilaua taha.....
Ja siis on veel omaette kategooria pildid seinale panna, ent sellest käib ta tõelise laia kaarega mööda.... tehes ainult teeneid vanadele ustavatele klientidele, kes millegipärast alati tagasitee Antonio juurde leiavad... Vat piltidega on nii, et paned kogu pere 50-se pildikogu kenasti paika, kui pere-ema helistab nädal hiljem, et üks pilt seinas häirib, pilt teeb rahutuks, pildil oleva isiku silmad jälgivad kogu aeg jne jne jne ... ning et nüüd peaks selle pildi mujale panema..... Ent võtta sõit kuskile teisele poole linna (ja nagunii te ei tea, et Melbourne on 9990 ruutkilomeetrit suur!!!!) selle ühe pildi pärast ja siis kolm tundi kuulata perenaise heietusi ja ettepanekuid, kuhu pilt maandada, see kõik kõlab rohkem heategevuse, kui ärina.....
No aga mis siis mina sellest valdkonnast ka tean????? Olles endiselt junga, vaatlen ma asja natuke eemalt ja nagu alati ka kõige sitema päeva lõpuks 1 + 1 = 2, hakkan ka mina pilti kokku panema.....
Tänaseks on asi nii, et oleme isegi tööl hea tiim! Mina olen tagalateenistus (laotan laiali ja pakendan lahti kogu kraami, lasen kiiretel näppudel joosta ning reaalajas koristan, ulatan tööriistu ja pakin meistrimehe järel kola kokku!) ja lasen professionaalil iseenese säras hiilata!
Kuidagi on kujunenud nii, et mina teen ka kõik kohapealse PR.... oh, no wonder, arvestades minu jutustamise oskust....
Päeva lõpuks kodus tagasi, jääb minu hooleks arvete koostamine/väljasaatmine, teekonnaraamatu sissekanded, uute tellimuste vormistamine ja aegade kinnipanek, pereisa aga võtab diivanil telekapuldiga vabalt!
Ja ongi nii, et olles töötu, olen ma nii hõivatud, et oma õpingutele saan pühendada ühe päeva nädalas ja mõned tunnid õhtuti, ent ma ei kurda, kõik näib ise-endast õigele rajale kulgevat!
Ja nii ei olegi meil enam ühtegi vaba päeva selle aasta sees. Järgmisel nädala ootab meid ees suur töö Queenslandis, kuhu oleme juba oma teise täiskomplekti tööriistu ja redeleid ette lennutanud. Ent seal jääb meile 6 majatäie tööde seas terve päev omale ka, mida ma juba väga väga ootan!
Seega, olge kindlad, et kuuldused meie enneaegsest surmast on liialdatud!
... me lihtsalt anname tööle hagu!
Lookesi majadest, inimestest ja loomadest millalgi edaspidi, kui ma vaid aega leian.............
Seega, olles ebapraktiline ja määratlemata sotsiaalse staatusega, suudan ma siiski olla vajalik oma abikaasale tema igapäeva tegemistes. Olen olnud suht vait tema tegemistest, sest kui tema tahab promoda oma äri eesti keeles ja eestlastele, siis peaks ta avama suu ja paluma mult abi.
Ent tema on tagasihoidlik ja vaikne mees ning väldib avalikkuse tähelepanu ja eriti veel igat sorti arvamisi.
Natuke katet kergitades, võin ma öelda, et mingil määral on ta jätkanud perekonna traditsioone. Kui tema ema õmbles 4o ja tädi 60 aastat kardinaid, siis millalgi nad kaasasid noore kuldsete kätega mehe ärisse, eeldades, et tema selle suurema osa valmisõmmeldud kardinatest ka üles riputab. Sellest kõik alguse saigi....
Peale mitmeid katseid uusi väljakutseid leida, on ta taas tagasi alguses ehk siis kõik teed viivad Rooma! Tänasel päeval polegi asi enam kardinates, vaid kõikvõimalikes aknakatetes... Tegevuskavu on mitu, alates sellest, et mõõta üle need aknad, panna paika, mida vajatakse, kooskõlastada värvid, tellida, tuua kohale, paigaldada, hooldada.... Ütleme nii, et ta on proovinud seda kõike teha üksi, ent alati sa kõike ei saa: seega töötab ta nüüd hoopis rea sisekujundajatega, kes teevad kujundusliku poole ning meie pere hooleks jääb siis kõik see kallilt kujundatud disain üles panna....
Olles eestlane, polnud mul aimugi sellise valdkonna suurusest.... Nii nagu pulmatööstus on Austraalias omaette tööstusharu, nii käib see ka aknakatete jms kohta!
Iga aken austraallase kodus on varustatud rulooga, kui mitte kahe(pimendava ja nägevust piirava)ga... Edumeelsemad inimesed paigaldavad oma rulood mootorajamitega, mis võimaldab rulood jne avada ja sulgeda puldi vahendusel distantsilt.
Kui midagi muud pole aknal ees, siis on vähemalt ribikardin, odavamast plastist kui kallimate puitribikardinateni.... Millegipärast on need just eelistatud rendikorterites...
Vanem generatsioon aga rõhub välispidistele ruloodele, mis kuumade ilmade saabudes alla lastakse, et takistada iga hinnaga igasugusel päikese kiirel tuppa sattumast....
Vaatamata kirjule valikule ruloodele, on eraldi peatükk kardinad!
Mingit pitskardinat ärge üldse lootkegi leida. Oma silmaga olen näinud neid paaris vanemas majas, kus elanikud on Balkani päritolu....
Austraalia kardin on kallist materialist, mis lokkab külluslikult VOODRIL! See peab pimendama ruumi, sulguma tihedalt, jagunema akna ees ühtlaselt ning eelistatuna nöörist tõmmates, mitte keskelt käsitisi kinni-lahti rapsides.
Austraalia kardinad on nii põhjalikult valmistatud, et Antonio VIHKAB neid LOL
Ta oleks valmis panema üles 100 erinevat rulood üles erinevatesse pindadesse, kui panema üles ühe komplekti kardinaid...
Ent äris sa valikuid eriti teha ei saa, võtad vastu kõik tööd, mis ette tulevad ja rohkem ka!
Veel üks töö, mida ta vihkab, ent teeb sellegipoolest nii hästi, et nõudmine ületab pakkumise, on peeglite paigaldamine....
Jälle väga Austraalia "asi"... mitte peeglike peeglike vannitoa seina peal, vaid 100 KG KAALUV ANTIIKPEEGEL ANTIIKRAAMIS keset elutoa seina või kamina kohale või seinale söögilaua taha.....
Ja siis on veel omaette kategooria pildid seinale panna, ent sellest käib ta tõelise laia kaarega mööda.... tehes ainult teeneid vanadele ustavatele klientidele, kes millegipärast alati tagasitee Antonio juurde leiavad... Vat piltidega on nii, et paned kogu pere 50-se pildikogu kenasti paika, kui pere-ema helistab nädal hiljem, et üks pilt seinas häirib, pilt teeb rahutuks, pildil oleva isiku silmad jälgivad kogu aeg jne jne jne ... ning et nüüd peaks selle pildi mujale panema..... Ent võtta sõit kuskile teisele poole linna (ja nagunii te ei tea, et Melbourne on 9990 ruutkilomeetrit suur!!!!) selle ühe pildi pärast ja siis kolm tundi kuulata perenaise heietusi ja ettepanekuid, kuhu pilt maandada, see kõik kõlab rohkem heategevuse, kui ärina.....
No aga mis siis mina sellest valdkonnast ka tean????? Olles endiselt junga, vaatlen ma asja natuke eemalt ja nagu alati ka kõige sitema päeva lõpuks 1 + 1 = 2, hakkan ka mina pilti kokku panema.....
Tänaseks on asi nii, et oleme isegi tööl hea tiim! Mina olen tagalateenistus (laotan laiali ja pakendan lahti kogu kraami, lasen kiiretel näppudel joosta ning reaalajas koristan, ulatan tööriistu ja pakin meistrimehe järel kola kokku!) ja lasen professionaalil iseenese säras hiilata!
Kuidagi on kujunenud nii, et mina teen ka kõik kohapealse PR.... oh, no wonder, arvestades minu jutustamise oskust....
Päeva lõpuks kodus tagasi, jääb minu hooleks arvete koostamine/väljasaatmine, teekonnaraamatu sissekanded, uute tellimuste vormistamine ja aegade kinnipanek, pereisa aga võtab diivanil telekapuldiga vabalt!
Ja ongi nii, et olles töötu, olen ma nii hõivatud, et oma õpingutele saan pühendada ühe päeva nädalas ja mõned tunnid õhtuti, ent ma ei kurda, kõik näib ise-endast õigele rajale kulgevat!
Ja nii ei olegi meil enam ühtegi vaba päeva selle aasta sees. Järgmisel nädala ootab meid ees suur töö Queenslandis, kuhu oleme juba oma teise täiskomplekti tööriistu ja redeleid ette lennutanud. Ent seal jääb meile 6 majatäie tööde seas terve päev omale ka, mida ma juba väga väga ootan!
Seega, olge kindlad, et kuuldused meie enneaegsest surmast on liialdatud!
... me lihtsalt anname tööle hagu!
Lookesi majadest, inimestest ja loomadest millalgi edaspidi, kui ma vaid aega leian.............
Kommentaarid
Postita kommentaar