.... ja ilmselt ei jõuagi kohale!
Olles kuulnud, et kuskil on miski nohkute-veidrikute maailm ning jälgides isegi TV sarja Nohikutest ja Iludustest, arvasin, et ju teletoimetajad on asja teinud põnevamaks, lastes tütarlastel lollimana välja paista ning nohikud on riietatud nohikuteks stilisti abiga. Kuniks ühel päeval maandusime nohikute koopas....
Mina olin sel päeval Antonioga tööl kaasas. Oli väga kiire ja tihe päev, sestap ma saba põlleks ette sidusin, käised üles käärisin ning end kaasa sättisin, olles tagalat kindlustav abivägi!
Antonio töö tõttu satume igasugustesse kodudesse ja ettevõtetesse ning näeme igasuguseid erinevaid elusid ja suhtumisi. Mulle see meeldib, sest valik võtab kirjuks. Näiteks ühe klaveriõpetaja kodus oli riiulil klassikalise muusika CD-de seas ka Arvo Pärdi oma.... Kui ma tavaliselt hoian keele hammaste taga ja ei kommenteeri midagi, siis sel korral ei suutnud ma vaiki olla.... Tegelikult minu ülejäänud töö kulgeski vestlusega klassikalisest muusikast Arvo Pärdi muusika taustal ja me mõlemad õpetajannaga rääkisime ühel ajal ja korraga ja olekski rääkima jäänud....
Ent sel päeval, kui oma rulookoormaga astusin trepist üles, siis ei teadnud, et kohe kohe avaneb mulle see kurikuulus nohikute maailm oma täies võlus. ... (või pigem valus?)
Ukse avades võttis pimedusest vastu uhkav läppunud õhk ahmima. Võttis mõne hetke aega kohaneda valitseva pimedusega ning rulookoorma varjust seirates leidsin end keset kaost, mille ainus valgusallikas oli tihedalt suletud lamellruloode vahelt sisse imbuv päevavalgus...
Kui olin oma koorma sülest maha pannud keset seda lahinguvälja, siis hämaruses harjunud silmad leidsid suurde tugitooli uppunud pisikese noormehe, kes meie tere peale ümises midagi, meiega silmsidet loomata.... Antonio läks tagasi trepikotta uurimaks uksesilti, et kas oleme ikka õiges kohas ning helistas tööd tellinud kliendile. Olla õige koht, naases ta uudisega.
Koondusime siis kahekesi lähima akna alla, kust paotasime lamelli ja üritasime oma töölehte lugeda.... Et üldse midagi tehtud saaks, pidime me kõigepealt vanad lamellrulood eemaldama.
.....
Peale esimese ruloo eemaldamist sain mina kreepsu.
Tegelikult see kreeps kestab siiani.
No kui inimese kodu näeb välja selline, on see era-asi.... Ent see pidi olema ühe suht lugupeetud anime festivali peakontor...???????
Kui öelda, et pole laua- või kapipinda, ma valetaks. See ca 100 m2 avatud kontor oli täis topitud laudu ja riiuleid ja diivaneid, mille vahel ja peal olid lademes kastid ja paberid..... kuid kogu paber oli pikitud hallitanud ja mumifitseerinud toidujäätmetega, pesemata nõude, tühja taara, kahvlite, lusikate, kuivanud toalilledega jne jne.... Isegi kui me ruloosid maha võttes keerutasime paksu tolmupilve õhku, mis sarnanes Sahara liivatormiga, oli see tolm kergemini seeditav, kui see kirjeldamatu sodi igal pool mujal....
Päevavalgus valas ruumi üle ja tugitoolis arvuti taga konutav blondi krusspea ja peenikeste valgete sõrmedega nohik oli äärmiselt häiritud sellisest privaatsuse rikkumisest. Ta tõmbas nina krussi ja tema kriitvalges näos kahvatud huuled tõmbusid kriipsuks ning käekesed katsid silmad, nii valus oli päikest näha sel isendil.....
Kogu kahe tunni jooksul, mis me seal veetsime, tundsin, et ma lämbun..... Nagu alati sellistel puhkudel, kõik ei jookse ladusalt, nii ka seekord.... Õnneks treppe mööda üles alla joostes sain ma natuke värsket õhku kopsudesse ning hapnikku tagavaraks ammutatud, tänu sellele ma vist vastu pidasin. Ma proovisin kontoris isegi akent avada, ent isegi teoreetilist võimalust polnud, sest kõik käepidemed olid eemaldatud... Antonio töö peaks eeldama puhast keskkonda ning ka tema käed peaks jääma puhtaks, kui misiganes aknakatteid paigaldab ( kui just keegi otse ei nõua suuri käejälgi rulool või kardinal....lol), sel korral marssis ta välja sellest kohast, käed nagu korstnapühkijal mustad, sel korral mitte nõest, vaid tolmust....Ja see hais olla olnud nii jube, et tal oli terve ülejäänud päeva see lehk ninas ja sõitsime ringi autoaknad avatud, sest ilmselt ka meie riided haisesid... minul nagu te teate, lõhnameelt pole, mul suva seega....
Nohik meie selja taga jäi istuma täielikku pimedusse, kui kõik 8 pimendatud rulood oli paigaldatud ning tagasi omas elemendis ei suvatsenud välismaailma ehk siis meiega mingit kontakti luua....
Millegipärast mulle meeldis olla tagasi reaaluses.
Ja ega siis elu tohi igav olla, .... olles vingunud juba mitu kuud, et mina tahan maitsta kimchi`t, korea köögi basics... mis olla hapukapsa moodi söök ja mida iga koeralane sööb iga söögi juurde nii nagu eestlane sööb musta leiba....
Lõpuks ma siis tegin otsustava sammu ja kõndisin esimesse ettejäävasse korea söögi putkasse. Tellinud omale selle kurikuulsa kimchi, jätkus mul oidu see mitte kohapeal konsumeerida, vaid plastkarbikeses koju kaasa võtta.
Esimene reaktsioon oli, kui kahvlitäie omale suhu kühveldasin, mõnus krõmpsuv värskehapu.... kuni sekund hiljem plahvatas suus pomm!!!!
Peale seda vürtsilaksu kaotasin ma maitsemeele mitmeks päevaks!!!! Ei aidanud piim, arbuus, hapukoor, jogurt jt nn suuõõnt katvad ollused, esimene tund möödus tulelõõmas ning järgmised päevad oli suu lihtsalt tuim....
Ei peagi märkima vist, et see kahvlitäis kimchit oli mu esimene ja viimane....
Samal põhjusel, nagu mulle ei meeldi mehhiko köök, on alates sellest hetkest ka korea köök täiesti out....
Tulevikus ma enne natuke mõtlen, kui kulinaarsetele väljakutsetele silma vaatan ning hetkel pole plaaniski midagi nii spontaanset ette võtta kohe päris pikka aega.
Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina....
Olles kuulnud, et kuskil on miski nohkute-veidrikute maailm ning jälgides isegi TV sarja Nohikutest ja Iludustest, arvasin, et ju teletoimetajad on asja teinud põnevamaks, lastes tütarlastel lollimana välja paista ning nohikud on riietatud nohikuteks stilisti abiga. Kuniks ühel päeval maandusime nohikute koopas....
Mina olin sel päeval Antonioga tööl kaasas. Oli väga kiire ja tihe päev, sestap ma saba põlleks ette sidusin, käised üles käärisin ning end kaasa sättisin, olles tagalat kindlustav abivägi!
Antonio töö tõttu satume igasugustesse kodudesse ja ettevõtetesse ning näeme igasuguseid erinevaid elusid ja suhtumisi. Mulle see meeldib, sest valik võtab kirjuks. Näiteks ühe klaveriõpetaja kodus oli riiulil klassikalise muusika CD-de seas ka Arvo Pärdi oma.... Kui ma tavaliselt hoian keele hammaste taga ja ei kommenteeri midagi, siis sel korral ei suutnud ma vaiki olla.... Tegelikult minu ülejäänud töö kulgeski vestlusega klassikalisest muusikast Arvo Pärdi muusika taustal ja me mõlemad õpetajannaga rääkisime ühel ajal ja korraga ja olekski rääkima jäänud....
Ent sel päeval, kui oma rulookoormaga astusin trepist üles, siis ei teadnud, et kohe kohe avaneb mulle see kurikuulus nohikute maailm oma täies võlus. ... (või pigem valus?)
Ukse avades võttis pimedusest vastu uhkav läppunud õhk ahmima. Võttis mõne hetke aega kohaneda valitseva pimedusega ning rulookoorma varjust seirates leidsin end keset kaost, mille ainus valgusallikas oli tihedalt suletud lamellruloode vahelt sisse imbuv päevavalgus...
Kui olin oma koorma sülest maha pannud keset seda lahinguvälja, siis hämaruses harjunud silmad leidsid suurde tugitooli uppunud pisikese noormehe, kes meie tere peale ümises midagi, meiega silmsidet loomata.... Antonio läks tagasi trepikotta uurimaks uksesilti, et kas oleme ikka õiges kohas ning helistas tööd tellinud kliendile. Olla õige koht, naases ta uudisega.
Koondusime siis kahekesi lähima akna alla, kust paotasime lamelli ja üritasime oma töölehte lugeda.... Et üldse midagi tehtud saaks, pidime me kõigepealt vanad lamellrulood eemaldama.
.....
Peale esimese ruloo eemaldamist sain mina kreepsu.
Tegelikult see kreeps kestab siiani.
No kui inimese kodu näeb välja selline, on see era-asi.... Ent see pidi olema ühe suht lugupeetud anime festivali peakontor...???????
Kui öelda, et pole laua- või kapipinda, ma valetaks. See ca 100 m2 avatud kontor oli täis topitud laudu ja riiuleid ja diivaneid, mille vahel ja peal olid lademes kastid ja paberid..... kuid kogu paber oli pikitud hallitanud ja mumifitseerinud toidujäätmetega, pesemata nõude, tühja taara, kahvlite, lusikate, kuivanud toalilledega jne jne.... Isegi kui me ruloosid maha võttes keerutasime paksu tolmupilve õhku, mis sarnanes Sahara liivatormiga, oli see tolm kergemini seeditav, kui see kirjeldamatu sodi igal pool mujal....
Päevavalgus valas ruumi üle ja tugitoolis arvuti taga konutav blondi krusspea ja peenikeste valgete sõrmedega nohik oli äärmiselt häiritud sellisest privaatsuse rikkumisest. Ta tõmbas nina krussi ja tema kriitvalges näos kahvatud huuled tõmbusid kriipsuks ning käekesed katsid silmad, nii valus oli päikest näha sel isendil.....
Kogu kahe tunni jooksul, mis me seal veetsime, tundsin, et ma lämbun..... Nagu alati sellistel puhkudel, kõik ei jookse ladusalt, nii ka seekord.... Õnneks treppe mööda üles alla joostes sain ma natuke värsket õhku kopsudesse ning hapnikku tagavaraks ammutatud, tänu sellele ma vist vastu pidasin. Ma proovisin kontoris isegi akent avada, ent isegi teoreetilist võimalust polnud, sest kõik käepidemed olid eemaldatud... Antonio töö peaks eeldama puhast keskkonda ning ka tema käed peaks jääma puhtaks, kui misiganes aknakatteid paigaldab ( kui just keegi otse ei nõua suuri käejälgi rulool või kardinal....lol), sel korral marssis ta välja sellest kohast, käed nagu korstnapühkijal mustad, sel korral mitte nõest, vaid tolmust....Ja see hais olla olnud nii jube, et tal oli terve ülejäänud päeva see lehk ninas ja sõitsime ringi autoaknad avatud, sest ilmselt ka meie riided haisesid... minul nagu te teate, lõhnameelt pole, mul suva seega....
Nohik meie selja taga jäi istuma täielikku pimedusse, kui kõik 8 pimendatud rulood oli paigaldatud ning tagasi omas elemendis ei suvatsenud välismaailma ehk siis meiega mingit kontakti luua....
Millegipärast mulle meeldis olla tagasi reaaluses.
Ja ega siis elu tohi igav olla, .... olles vingunud juba mitu kuud, et mina tahan maitsta kimchi`t, korea köögi basics... mis olla hapukapsa moodi söök ja mida iga koeralane sööb iga söögi juurde nii nagu eestlane sööb musta leiba....
Lõpuks ma siis tegin otsustava sammu ja kõndisin esimesse ettejäävasse korea söögi putkasse. Tellinud omale selle kurikuulsa kimchi, jätkus mul oidu see mitte kohapeal konsumeerida, vaid plastkarbikeses koju kaasa võtta.
Esimene reaktsioon oli, kui kahvlitäie omale suhu kühveldasin, mõnus krõmpsuv värskehapu.... kuni sekund hiljem plahvatas suus pomm!!!!
Peale seda vürtsilaksu kaotasin ma maitsemeele mitmeks päevaks!!!! Ei aidanud piim, arbuus, hapukoor, jogurt jt nn suuõõnt katvad ollused, esimene tund möödus tulelõõmas ning järgmised päevad oli suu lihtsalt tuim....
Ei peagi märkima vist, et see kahvlitäis kimchit oli mu esimene ja viimane....
Samal põhjusel, nagu mulle ei meeldi mehhiko köök, on alates sellest hetkest ka korea köök täiesti out....
Tulevikus ma enne natuke mõtlen, kui kulinaarsetele väljakutsetele silma vaatan ning hetkel pole plaaniski midagi nii spontaanset ette võtta kohe päris pikka aega.
Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina....
Kommentaarid
Postita kommentaar