Täna varahommikul polnud mul aega oma ajalehega kolistada, vaid peale äratuskella sidusin hoopis saba põlleks ette ja valmistasin meile mehise hommikusöögi, sest vanapaar sättis end välja minema!
Eile õhtusöögi ajal teatas laps, et tema tahaks minna ööseks Jemma juurde! Perepea küsis seepeale lapselt autoritaarselt tegematatöödenimekirja.... Meie mõlema kergenduseks osutus mainitud nimekiri tühjaks ning meil polnud mingit põhjust keeldumiseks. Minule üldse meeldib, kui Jemma on asjasse segatud, sest nende segapere ja ektreemselt allergiline väikeõde teevad selle perega koosolemise vägagi harivaks! (meie laps näeb ka teistsugust maailma, kus on täiesti teistmoodi kombed ja elu on valikuid piiranud omajagu!). Seega peale seda jäi maja tühjaks ja vaikseks ning meie vanainimesed saime rahus oma asja ajada (ärge nüüd erutuge, Margit luges oma raamatut ja perepea kolistas mööda internetti lugeda Melbourne rongiliikluse arenguplaane tulevikuks ning ilmselt lõi ka oma strateegia olukorra parandamiseks... Parandamatu rongiromantik!)
Ent peale hommikusööki plaanisime minna Frankstonisse, võtta ette rongisäit inimkonnast eemale ja väisata ühte meie lemmik pühapäeva turgu väikeses külakeses. Oleme oma jalgrattaretkedel alati seal peatunud, ent täna otsustasime relaxida, tarbida ja mitte kiirustada!
Kiirustamiseks läks muidugi kohe algusest..... Mehed kogu planeedil väidavad teadagi, et kuidas naised ei saa end mitte iialgi valmis vuntsitud õigeks ajaks! See on puha vale väide!!!! Meie majapidamises olen mina alati esimesena valmis minema ja siis sammun jalalt jalale oodates peremeest, kes mööda maja ringi tuterdab ja näiteks selle asemel, et rõivad selga saada, dresseerib hommikumantlis taga-aias hoopis koeri.... Ent heiiiiiiiii! rong inimkonnast eemale väljub 15 minuti pärast!!!!!!!!!!!!!!!!!
Teel rongi peale, mainisin, et ju vist peaksime sularaha ka seinast välja võtma... Jap, justnagu meil oleks kõik see aeg!? Lisaks sellele avastas pereisa, et ta unustas oma elektroonilise pileti koju.... ent tagasipöördumiseks meil aega ei olnud (teda teades võis olla see pilet igal pool ja selle otsimiseks kulunud aeg oleks meid kindlasti jätnud perroonile rongile lehvitama....). Kiirelt valminud plaani kohaselt, tormasin mina talle uut piletit ja tema teises suunas sularaha hankima.
3 minuti enne rongi väljumist saime rongipeatuses kokku!
Proloogi lõpp.
.........................
Lõppsõna:
Kodus tagasi, olen ma nüüd juba kaks korda oma öökapil olevat raamatute ja ajakirja virna ümber sättinud.
Antonio teatas, et tema ega ka ilmselt keegi tema sõpradest ja sugulastest ei tea ühtegi teist nais-soo esindajat maailmas, kelle sa võid maailma kõige õnnelikumaks naiseks teha 8 dollarise raamatuga Teise Maailmasõja ajal toimunud Tobruki lahingust Põhja-Aafrikas!!!!!!!!!!!
Olles turu läbi kamminud, leides ühe ajutegevust arendava mängu Karinale (kulub ära tänasel interneti ajastul ning hea kuuse alt leida!), soetades 5 paari sokke sajajalgsele (meie lapsel on sada jalga kohe kindlasti, arvestades sokkide hulka, mida me vajame, et see laps saaks oma igapäevaasjadega toime....), mahemunad, -tomatid ja -oad, shampinjonid pere toidulauale, peatus pere-ema kasutatud raamatu leti ees..... Ok, tegelikult oli neid lette kolm.... ent esimesest letist me kaugemale ei jõudnuki, sest.... pere-ema oli oma küüned löönud selle teatud raamatu taha kinni ja kangestus sellesse asendisse..... Et naine koju tagasi saada, tuli see raamat ära osta ja siis see kangestunud küünistega raamat koos naisega rongi peale teisaldada.....
Kuna mul on hetkel pooleli raamat Leningradi Blokaadist (jap! LOL), siis olles naine, tahan kõike ja tahan seda kohe nüüd! Ja kuigi ma korrastasin lademe väljaandeid oma öökapil, pannes kord Tobruki raamatu pealmiseks ja siis hoopis Leningradi... annan ma endale siiski aru, et kõike siin elus ei saa ning kasutades oma loogikat (mida naistele just kapaga antud pole!) tuleks ikkagi jätkata poolelioleva raamatuga!!!!!!!!!!!!!!
Ent hei, mis ma siin blogitades oma aega raiskan???????
Nüüd kolin oma raamatuga hoopis taga-aeda trampliinile (mäletate, lähemale päikesele ja meeter kõrgemale huskidest!?) ja anda tuld!
Nii vähe on õnneks vaja!
Eile õhtusöögi ajal teatas laps, et tema tahaks minna ööseks Jemma juurde! Perepea küsis seepeale lapselt autoritaarselt tegematatöödenimekirja.... Meie mõlema kergenduseks osutus mainitud nimekiri tühjaks ning meil polnud mingit põhjust keeldumiseks. Minule üldse meeldib, kui Jemma on asjasse segatud, sest nende segapere ja ektreemselt allergiline väikeõde teevad selle perega koosolemise vägagi harivaks! (meie laps näeb ka teistsugust maailma, kus on täiesti teistmoodi kombed ja elu on valikuid piiranud omajagu!). Seega peale seda jäi maja tühjaks ja vaikseks ning meie vanainimesed saime rahus oma asja ajada (ärge nüüd erutuge, Margit luges oma raamatut ja perepea kolistas mööda internetti lugeda Melbourne rongiliikluse arenguplaane tulevikuks ning ilmselt lõi ka oma strateegia olukorra parandamiseks... Parandamatu rongiromantik!)
Ent peale hommikusööki plaanisime minna Frankstonisse, võtta ette rongisäit inimkonnast eemale ja väisata ühte meie lemmik pühapäeva turgu väikeses külakeses. Oleme oma jalgrattaretkedel alati seal peatunud, ent täna otsustasime relaxida, tarbida ja mitte kiirustada!
Kiirustamiseks läks muidugi kohe algusest..... Mehed kogu planeedil väidavad teadagi, et kuidas naised ei saa end mitte iialgi valmis vuntsitud õigeks ajaks! See on puha vale väide!!!! Meie majapidamises olen mina alati esimesena valmis minema ja siis sammun jalalt jalale oodates peremeest, kes mööda maja ringi tuterdab ja näiteks selle asemel, et rõivad selga saada, dresseerib hommikumantlis taga-aias hoopis koeri.... Ent heiiiiiiiii! rong inimkonnast eemale väljub 15 minuti pärast!!!!!!!!!!!!!!!!!
Teel rongi peale, mainisin, et ju vist peaksime sularaha ka seinast välja võtma... Jap, justnagu meil oleks kõik see aeg!? Lisaks sellele avastas pereisa, et ta unustas oma elektroonilise pileti koju.... ent tagasipöördumiseks meil aega ei olnud (teda teades võis olla see pilet igal pool ja selle otsimiseks kulunud aeg oleks meid kindlasti jätnud perroonile rongile lehvitama....). Kiirelt valminud plaani kohaselt, tormasin mina talle uut piletit ja tema teises suunas sularaha hankima.
3 minuti enne rongi väljumist saime rongipeatuses kokku!
Proloogi lõpp.
.........................
Lõppsõna:
Kodus tagasi, olen ma nüüd juba kaks korda oma öökapil olevat raamatute ja ajakirja virna ümber sättinud.
Antonio teatas, et tema ega ka ilmselt keegi tema sõpradest ja sugulastest ei tea ühtegi teist nais-soo esindajat maailmas, kelle sa võid maailma kõige õnnelikumaks naiseks teha 8 dollarise raamatuga Teise Maailmasõja ajal toimunud Tobruki lahingust Põhja-Aafrikas!!!!!!!!!!!
Olles turu läbi kamminud, leides ühe ajutegevust arendava mängu Karinale (kulub ära tänasel interneti ajastul ning hea kuuse alt leida!), soetades 5 paari sokke sajajalgsele (meie lapsel on sada jalga kohe kindlasti, arvestades sokkide hulka, mida me vajame, et see laps saaks oma igapäevaasjadega toime....), mahemunad, -tomatid ja -oad, shampinjonid pere toidulauale, peatus pere-ema kasutatud raamatu leti ees..... Ok, tegelikult oli neid lette kolm.... ent esimesest letist me kaugemale ei jõudnuki, sest.... pere-ema oli oma küüned löönud selle teatud raamatu taha kinni ja kangestus sellesse asendisse..... Et naine koju tagasi saada, tuli see raamat ära osta ja siis see kangestunud küünistega raamat koos naisega rongi peale teisaldada.....
Kuna mul on hetkel pooleli raamat Leningradi Blokaadist (jap! LOL), siis olles naine, tahan kõike ja tahan seda kohe nüüd! Ja kuigi ma korrastasin lademe väljaandeid oma öökapil, pannes kord Tobruki raamatu pealmiseks ja siis hoopis Leningradi... annan ma endale siiski aru, et kõike siin elus ei saa ning kasutades oma loogikat (mida naistele just kapaga antud pole!) tuleks ikkagi jätkata poolelioleva raamatuga!!!!!!!!!!!!!!
Ent hei, mis ma siin blogitades oma aega raiskan???????
Nüüd kolin oma raamatuga hoopis taga-aeda trampliinile (mäletate, lähemale päikesele ja meeter kõrgemale huskidest!?) ja anda tuld!
Nii vähe on õnneks vaja!
Kommentaarid
Postita kommentaar