Pühapäeva hommik kell 6.30.
Kass ja mina, kaks tegusat. Veel ei krabista ajalehega, ent kohv aurab tassis ning kass maiustab värskete krõbuskitega ja haukab känguruhakkliha vahepalaks. Pereisa on peale öist vormeli kvalifikatsiooni vaatamist surnd mis surnd, ei reageerinud minu küljehaagile, kui talt asjalikul kombel kell 6 pärisin, et ei tea kas täna farmerite turule ka läheme vä?
Kuna vastus jäi õhku haikuma, siis polnud eluga midagi muud peale hakata, kui sellega edasi minna ja asuda oma hommikuse rutiini kallale, mis muuseas on igal hommikul sama, ent vanuse edenedes lihtsalt juhtub varem, kui näiteks 20 või ka 10 aastat tagasi :D
Karina on koerad taas enda tuppa kogunud, Mishka laiutab enamusel voodil, laps on kuskil nurka surutud ja Mika magab voodi ees matil, nii en nende kolmega mul pole kah vaja sekeldada.
Jääb ainult kass ja uudised laiast maailmast. Milline vaikus ja rahu!
Eilne päev kujunes vägagi toimekaks.
Kui ma siin oma Rehvist kirjutasin ja pisaraid valades lõpuks arvuti kokku vajutasin, siis selgus, et õues kena ilm ja mis me siin ikka toas passime, pigem lähme õue!
Lähme õue oli muidugi õige, ent samas natuke vale väljend. Esiteks suutsin ma suure hurraaga endale spordikostüümi selga ajada ja sättisin just ratast garaazist välja, kui pereisa astus kukalt sügades majast välja,et äkki peaks.... minema ja ära tegema ühe töö katusel meie teisel majal teisel pool linna!
See teine maja on tegelikult müügis ja ostja on ka leitud, ent ostja tahab, et pliidi kohal olev ventilaator viib õhu korstent pidi otse õue, mitte katusealusesse ringlema. Meie kinnisvara agent pole sellise nõudmisega viimase 15 aasta jooksul silmitsi seisnud, ent kuna kliendi isa on tuletõrjuja ja väidab, et kogu see söögitegemisest tekkiv soe aur on suur risk maja tuleohutusele ning kuna klient on kuningas, siis oli see töö vaja ette võtta.
Arvestades Melbourne ilma, ei saa aga tööd katusel meiesugused isehakanud soss-sepad iga ilmaga ette võtta: tujukal kevadel on menüüs tavaliselt vihm ja tuul korraga, ent eile oli sinisini taevas, 30 kraadi sooja ja tuulevaikus.
Kui nüüd soss-sepad oma plaanilist nikerdustööd ette ei võta, millal siis veel??????
Pereisa kadus peale minu nõusolevat noogutust poodi, leidmaks see väljatõmbe korsten. Mul õnneks polnud mingit pilti silme ees, mida see üldse tähendab ja mida selleks tegema peab, et õhk katuse kaudu majast välja juhtida. Ma olin ju reipalt nõus millegagi, millest ma muhvigi ei jaga, ent julge hundi rinnad on rasvased ja pealehakkamine on pool võitu, või mis?
Oodates korstna saabumist, mürasin õues koertega, istutasin paar lille, panin ratta garaazi tagasi, otsisin välja paar paari töökindaid ja sahmerdasin niisama õue peal ringi.
Pereisa kodus tagasi, korsten käevangus, hakkasime autot laadima.
Tuleb mainida, et on äärmiselt käepärane, kui sul on abikaasa, kellel on olemas kõikvõimalikud tööriistad ja käputäis redeleid....
Edasine oli päeva toredam osa, kuidas me kohale jõudes kõigepealt harutasime korstna algosad pakendist välja ja uurisime juhendit, KUIDAS see kokku panna. See ei tundunud just tuumafüüsikana, ent meile tundus, et puzzles on liiga palju osi.... lol
Peale süvenemist instruktsiooni ja roomamist lae ja katuse vahel, saime aru, et kogu töö peab aset leidma katusel.Tore on! Meil ju redelid omast käest võtta!
Ja siis algas päeva ilusam osa! Pimestava päikese käes praepannina kuumal katusel pereisa lammutamas katust. Pere-ema seismas redelil, rindkere üle valatud päikese poolt, kui seal serva peal seisin. Pere-ema ülesanne oli olla orav, kes redelit pidi üles-alla tormates pidi meistrimehe soove täites tooma kohale kõik vajalikud riistad, kruvid ja haamrid..... Ütleme nii, et arvestades emaorava hirmu kõrguste ja eriti redelite ees, siis see üles-alla liikumine oli rohkem vaevaline ägin ja allasurutd paanika..... Ent ma suutsin vait olla ja mitte vigiseda, vaatasin oma hirmule silma ning lõpuks avastasin, et ilus oled, ilus oled Austraaliamaa..... sest otse meie selja taga rohelisel aasal maiustas kängurupere! Iga haamrikoksatuse peale oli umbes 12 pealise pere kõrvad rohu seest kikkis ja valvsad silmad uurisid meid! Veendunud, et need rähnid seal katusel on ohutud, tormasid kängurulapsed oma jumalavallatusi tegema, kust siis hõimuvanem nad korrale kutsus ja suurte hüpetega nende teed blokkis ja ajas karja ula peal teismelisi koju, s.t. puu alla tagasi!
Kaks tundi katusel ja redelil akrobaatikat tehes möödus kui kaks minutit!
Eks tegijal mehel oleks see töö palju vähem aega võtnud, ent meie kui algajad korstnapaigaldajad, õppisime vigu tehes, sest nagu lõpuks selgus, kogu puzzle kokkupanekuks oli ikkagi vaja noid kahte ülejäävat osa ja see muutis ajaloo kulgu!
Korsten püsti ja kodu poole punuma! Punuda oli meil 85 km ja teekonna alguses oli iga punane tuli meie! Pereisa vandus kuradeid ja mina naersin, sest jumala eest, see on NALJAKAS, kuidas muidu nii rahulik ja tasane mees muutub taltsutamatuks ja lõugavaks itaallaseks! Pool teekonnast õnneks kulges tasulisel kiirteel, kus meil oli 43 km otseteed ilma ühegi valgusfoori või peatuseta ja selle aja lasime me vaheldumisi omi lemmiklaule iPodist tulla!
Ja siis algas õhtu naljakaim osa:
olles organiseerinud lapse küla pealt koju ja midagi hamba alla, istusime õhtusöögi lauas, kui mõlemad minu vastas hakkasid pilke vahetama.....
Selle paari tunniga hakkas mu päevane annus päikest välja lööma ja kui mind siis taga utsitati minna peegliga sõprust looma, siis sain aru küll, mida nad seal üle laua naeravad.
Keeduvähk või grillkana, see jääb teie otsustada!
Tore on, et ma ise ei tunne üldse, et päikesest põlenud olen!
Salaja pean ma siin sosistama teile kõrva, et minu paarinädalasest rattareisist on mu selg ja jalad ikka veel sinised ja nüüd on siis päikese poolt ülakehasse spordisärk keevitatud ning nägu ja kael punased nagu kalkuni lõualott, ent ma olen endiselt täitsa õnnelik!
Peace inside me!
Kass ja mina, kaks tegusat. Veel ei krabista ajalehega, ent kohv aurab tassis ning kass maiustab värskete krõbuskitega ja haukab känguruhakkliha vahepalaks. Pereisa on peale öist vormeli kvalifikatsiooni vaatamist surnd mis surnd, ei reageerinud minu küljehaagile, kui talt asjalikul kombel kell 6 pärisin, et ei tea kas täna farmerite turule ka läheme vä?
Kuna vastus jäi õhku haikuma, siis polnud eluga midagi muud peale hakata, kui sellega edasi minna ja asuda oma hommikuse rutiini kallale, mis muuseas on igal hommikul sama, ent vanuse edenedes lihtsalt juhtub varem, kui näiteks 20 või ka 10 aastat tagasi :D
Karina on koerad taas enda tuppa kogunud, Mishka laiutab enamusel voodil, laps on kuskil nurka surutud ja Mika magab voodi ees matil, nii en nende kolmega mul pole kah vaja sekeldada.
Jääb ainult kass ja uudised laiast maailmast. Milline vaikus ja rahu!
Eilne päev kujunes vägagi toimekaks.
Kui ma siin oma Rehvist kirjutasin ja pisaraid valades lõpuks arvuti kokku vajutasin, siis selgus, et õues kena ilm ja mis me siin ikka toas passime, pigem lähme õue!
Lähme õue oli muidugi õige, ent samas natuke vale väljend. Esiteks suutsin ma suure hurraaga endale spordikostüümi selga ajada ja sättisin just ratast garaazist välja, kui pereisa astus kukalt sügades majast välja,et äkki peaks.... minema ja ära tegema ühe töö katusel meie teisel majal teisel pool linna!
See teine maja on tegelikult müügis ja ostja on ka leitud, ent ostja tahab, et pliidi kohal olev ventilaator viib õhu korstent pidi otse õue, mitte katusealusesse ringlema. Meie kinnisvara agent pole sellise nõudmisega viimase 15 aasta jooksul silmitsi seisnud, ent kuna kliendi isa on tuletõrjuja ja väidab, et kogu see söögitegemisest tekkiv soe aur on suur risk maja tuleohutusele ning kuna klient on kuningas, siis oli see töö vaja ette võtta.
Arvestades Melbourne ilma, ei saa aga tööd katusel meiesugused isehakanud soss-sepad iga ilmaga ette võtta: tujukal kevadel on menüüs tavaliselt vihm ja tuul korraga, ent eile oli sinisini taevas, 30 kraadi sooja ja tuulevaikus.
Kui nüüd soss-sepad oma plaanilist nikerdustööd ette ei võta, millal siis veel??????
Pereisa kadus peale minu nõusolevat noogutust poodi, leidmaks see väljatõmbe korsten. Mul õnneks polnud mingit pilti silme ees, mida see üldse tähendab ja mida selleks tegema peab, et õhk katuse kaudu majast välja juhtida. Ma olin ju reipalt nõus millegagi, millest ma muhvigi ei jaga, ent julge hundi rinnad on rasvased ja pealehakkamine on pool võitu, või mis?
Oodates korstna saabumist, mürasin õues koertega, istutasin paar lille, panin ratta garaazi tagasi, otsisin välja paar paari töökindaid ja sahmerdasin niisama õue peal ringi.
Pereisa kodus tagasi, korsten käevangus, hakkasime autot laadima.
Tuleb mainida, et on äärmiselt käepärane, kui sul on abikaasa, kellel on olemas kõikvõimalikud tööriistad ja käputäis redeleid....
Edasine oli päeva toredam osa, kuidas me kohale jõudes kõigepealt harutasime korstna algosad pakendist välja ja uurisime juhendit, KUIDAS see kokku panna. See ei tundunud just tuumafüüsikana, ent meile tundus, et puzzles on liiga palju osi.... lol
Peale süvenemist instruktsiooni ja roomamist lae ja katuse vahel, saime aru, et kogu töö peab aset leidma katusel.Tore on! Meil ju redelid omast käest võtta!
Ja siis algas päeva ilusam osa! Pimestava päikese käes praepannina kuumal katusel pereisa lammutamas katust. Pere-ema seismas redelil, rindkere üle valatud päikese poolt, kui seal serva peal seisin. Pere-ema ülesanne oli olla orav, kes redelit pidi üles-alla tormates pidi meistrimehe soove täites tooma kohale kõik vajalikud riistad, kruvid ja haamrid..... Ütleme nii, et arvestades emaorava hirmu kõrguste ja eriti redelite ees, siis see üles-alla liikumine oli rohkem vaevaline ägin ja allasurutd paanika..... Ent ma suutsin vait olla ja mitte vigiseda, vaatasin oma hirmule silma ning lõpuks avastasin, et ilus oled, ilus oled Austraaliamaa..... sest otse meie selja taga rohelisel aasal maiustas kängurupere! Iga haamrikoksatuse peale oli umbes 12 pealise pere kõrvad rohu seest kikkis ja valvsad silmad uurisid meid! Veendunud, et need rähnid seal katusel on ohutud, tormasid kängurulapsed oma jumalavallatusi tegema, kust siis hõimuvanem nad korrale kutsus ja suurte hüpetega nende teed blokkis ja ajas karja ula peal teismelisi koju, s.t. puu alla tagasi!
Kaks tundi katusel ja redelil akrobaatikat tehes möödus kui kaks minutit!
Eks tegijal mehel oleks see töö palju vähem aega võtnud, ent meie kui algajad korstnapaigaldajad, õppisime vigu tehes, sest nagu lõpuks selgus, kogu puzzle kokkupanekuks oli ikkagi vaja noid kahte ülejäävat osa ja see muutis ajaloo kulgu!
Korsten püsti ja kodu poole punuma! Punuda oli meil 85 km ja teekonna alguses oli iga punane tuli meie! Pereisa vandus kuradeid ja mina naersin, sest jumala eest, see on NALJAKAS, kuidas muidu nii rahulik ja tasane mees muutub taltsutamatuks ja lõugavaks itaallaseks! Pool teekonnast õnneks kulges tasulisel kiirteel, kus meil oli 43 km otseteed ilma ühegi valgusfoori või peatuseta ja selle aja lasime me vaheldumisi omi lemmiklaule iPodist tulla!
Ja siis algas õhtu naljakaim osa:
olles organiseerinud lapse küla pealt koju ja midagi hamba alla, istusime õhtusöögi lauas, kui mõlemad minu vastas hakkasid pilke vahetama.....
Selle paari tunniga hakkas mu päevane annus päikest välja lööma ja kui mind siis taga utsitati minna peegliga sõprust looma, siis sain aru küll, mida nad seal üle laua naeravad.
Keeduvähk või grillkana, see jääb teie otsustada!
Tore on, et ma ise ei tunne üldse, et päikesest põlenud olen!
Salaja pean ma siin sosistama teile kõrva, et minu paarinädalasest rattareisist on mu selg ja jalad ikka veel sinised ja nüüd on siis päikese poolt ülakehasse spordisärk keevitatud ning nägu ja kael punased nagu kalkuni lõualott, ent ma olen endiselt täitsa õnnelik!
Peace inside me!
Kommentaarid
Postita kommentaar